Inimõiguste eest tuleb seista päevast päeva ka siis, kui tundub, et selleteemaline sisuline debatt on ühiskonnas juba maha peetud ja murekohad tõenduspõhiste teadmiste põhjal selgeks vaieldud.

Sageli tundub, et seksuaal- ja reproduktiivtervise teemadega on Eestis kõik üsna korras ning siin polegi (enam) millestki kirjutada.[1] Tõesti, mõnes mõttes ju nii ongi: emade suremus on Eestis üks maailma väiksemaid, kõikidele rasedatele on ette nähtud tasuta ravikindlustus, mis tagab sünnitusabi universaalse kättesaadavuse sõltumata inimese sotsiaalmajanduslikust olukorrast, riik rahastab viljatusravi, eakohane seksuaalharidus on üldhariduskoolide õppekava elementaarne osa. Ka raseduse katkestamine ehk abort on legaalne ning, mis sama oluline, praktikas kättesaadav ilma pika ootejärjekorra ja muude oluliste barjäärideta (erinevalt paljudest teistest riikidest).[2]

Eestis reguleerib raseduse katkestamist 1998. aastal vastu võetud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus.[3] Seadus kannab endas inimõigustepõhist lähenemist, sätestades, et raseduse katkestamine on absoluutselt vabatahtlik ja mitte kedagi ei tohi selleks sundida. Loomulikult käib raseduse katkestamisega kaasas tervishoiuteenuse puhul tavapärane informeerimine, nõustamine ja nõusoleku küsimine, kuid raseduse võib katkestada inimese soovil, kui see on kestnud vähem kui 12 nädalat, s.t seadus ei jaga inimese põhjuseid abordiks piisavaks/ebapiisavaks, õigustatuks/mitteõigustatuks. Riigikogu toonaste stenogrammide lugemine illustreerib, kuidas seaduse koostamisel lähtuti muu hulgas 1994. aastast pärinevast Euroopa patsiendiõiguste deklaratsioonist[4], Euroopa Nõukogu inimõiguste ja biomeditsiini konventsioonist (1998)[5] ning Soome ja Rootsi vastavast regulatsioonist[6]. Samuti viitasid toonased riigikogu liikmed naiste valikule ja turvalisuse tagamisele.

Seega ühest küljest on inimõigustepõhine lähenemine ja abort Eesti jaoks justkui vana teema, mis sai juba ammu otsustatud koos kogu rahvusvahelise ja siseriikliku inimõiguste kaitse raamistiku tunnustamisega. Samas on sellest hoolimata inimesi, kes on tõstatanud hiljaaegu küsimusi abordiõiguse piiramisest või riikliku rahastamise lõpetamisest ning räägivad vee segamiseks juttu sellest, kuidas küsimus vabast valikust ja kehalisest puutumatusest vajaks laiemat ühiskondlikku arutelu ning eraldi kokkulepet, mida justkui poleks olnud. On ikka – tasub vaid lugeda põhiseadust, kehtiva raseduse katkestamise regulatsiooni saamislugu ning Eestile siduvaid inimõiguste kaitse lepinguid.

Sõnavabadus eksisteerib (ja saab üldse eksisteerida) koos mitmetasandilise ja -suunalise inimõiguste kaitse süsteemiga, milles sisalduvad muu hulgas ka õigus tervisele, diskrimineerimise keeld ja alaväärse kohtlemise keeld.

Abort ning tegelikult seksuaal- ja reproduktiivtervis laiemalt on teemad, mis kannatavad fenomeni „kõik tahavad olla eksperdid” all ehk pikemate kõhklusteta jäetakse kõrvale tõenduspõhisus (nii numbriline, meditsiiniline kui ka ajalooline/sotsioloogiline) ja enesekriitika enda teadmiste suhtes ning isiklikke (hetke)emotsioone või halvemal juhul valeinfot/müüte esitatakse tõe pähe. Eriti taunimisväärne on see, kui viimast teeb keegi, kellel on suur kuulajaskond, kes on võimupositsioonil, kelle sõna loeb. Oma arvamus ja selle väljendamine on loomulikult üks oluline vaba ühiskonna väärtus, kuid sõnavabadus pole ei absoluutne ega ainus inimõigus. Sõnavabadus eksisteerib (ja saab üldse eksisteerida) koos mitmetasandilise ja -suunalise inimõiguste kaitse süsteemiga, milles sisalduvad muu hulgas ka õigus tervisele, diskrimineerimise keeld ja alaväärse kohtlemise keeld. Niisiis johtub inimõiguste kaitse süsteemist endast see, et sõnavabadust peab piirama juhtudel, kui vabast sõnast on saanud vaenukõne, millega tehakse kellelegi haiget, või kui sellega tahetakse takistada kellegi teise inimõiguste kaitset.

Seksuaal- ja reproduktiivõigused – mis need on?

Selleks et analüüsida aborti seksuaal- ja reproduktiivõigustest ning inimõigustest lähtuvalt, tuleks esmalt igaks juhuks markeerida, millest me räägime, kui me räägime inimõigustest. (Proovige korraks ise vastata ilma edasi lugemata.) Sageli jäävad inimesed ülddefinitsiooni andmisega hätta ja hakkavad loetlema näiteid ehk eri inimõigusi: õigus elule, õigus haridusele, õigus rahumeelselt koguneda. Kui inimesel on kõik hästi, siis üldiselt ta ei mõtlegi inimõiguste peale. Ja ka juhul, kui kõik ei ole hästi, ei kasuta inimesed alati inimõiguste keelt, vaid räägivad kogemusest ja tunnetest, näiteks ütlevad, et neid ei kuulatud, ei võetud tõsiselt, neile tehti haiget, neile tundub miski ebaaus. Kui „tõlkida” need kogemused aga inimõiguste keelde, siis sageli ongi tegemist inimõiguste rikkumisega.

Inimõigused (nt õigus elule, sõnavabadus, diskrimineerimise keeld) on seega inimväärse kohtlemise garantiid. Inimõigused on igaüheõigused, need on kõikidel inimestel sõltumata nende identiteedist, iseloomust või käitumisest lihtsalt seepärast, et nad on inimesed. Inimõigusi ei pea keegi „välja teenima”. Ka ebameeldivatel, ebaviisakatel ja kellegi arvates rumalaid valikuid tegevatel inimestel on inimõigused. Eestis oleme ühiselt kokku leppinud, et kõikide meie otsuste ja poliitikasuundade lähtekoht ning raam on inimõiguste kaitse – selle õiguslik väljendus on nii rahvahääletusel vastu võetud Eesti põhiseadus[7] kui ka lugematud rahvusvahelised inimõiguste konventsioonid (nt ÜRO lapse õiguste konventsioon, puuetega inimeste õiguste konventsioon, piinamise ja alaväärse kohtlemise vastane konventsioon) ehk siduvad lepingud ja mitmesugused konsensuslikud dokumendid.

Seksuaal- ja reproduktiivõigused on seega inimõigused, mis kaitsevad seksuaal- ja reproduktiivtervist, toetudes juba tunnustatud (ehk nii riikide põhiseadustes kui ka rahvusvahelistes konventsioonides sätestatud) inimõigustele. See tähendab, et seksuaal- ja reproduktiivõiguste sisu selgitamisel on enamasti asjassepuutuvad õigus elule, õigus tervisele, eraelu puutumatus, alandava kohtlemise keeld, õigus haridusele ja diskrimineerimise keeld. Seega kaitsevad seksuaal- ja reproduktiivõigusi ka Eesti põhiseaduse paragrahvid 12, 16, 18, 26 ja 28. Esimest korda tunnustas ÜRO seksuaal- ja reproduktiivõigusi 1994. aastal Kairo rahvastikukongressil, kus osalesid muide ka Eesti naistearstid, kes rakendasid saadud teadmised kohe praktikasse, kui hakati välja töötama 1998. aastal vastu võetud raseduse katkestamise regulatsiooni. Viimastel aastatel on nii ÜRO allasutused kui ka rahvusvaheliste konventsioonide täitmist seiravad komiteed kinnitanud riikide kohustust kaitsta seksuaal- ja reproduktiivõiguseid. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on viidanud oma lahendites korduvalt seksuaal- ja reproduktiivtervist puudutavate teemade puhul Euroopa inimõiguste konventsiooni sätetele, nt artiklile 8 (õigus eraelule) ja artiklile 3 (alaväärse kohtlemise keeld). Eraldi viitavad seksuaal- ja reproduktiivõigustele ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioon (artikkel 25 (a)) ning ÜRO konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (artikkel 16 (1) (e)).

Inimõigustepõhine lähenemine abordile

Inimõigustepõhine lähenemine abordile tähendab kehalise autonoomia kaitsmist – see inimene, kes on rase, otsustab, kas ta soovib rase olla või mitte. Inimõigustepõhine lähenemine tähendab seda, et ühes inimõigustest lähtuvas ühiskonnas ei sunnita kedagi rase olema ja sünnitama ega otsima raseduse katkestamiseks ebaseaduslikke võimalusi. Euroopa Inimõiguste Kohus on viidanud aborti puudutavates kaasustes ebainimlikule kohtlemisele Poolat puudutavates lahendites[8] ning nt ÜRO inimõiguste komitee leidis korduvalt, et Iirimaa siseriiklik regulatsioon, mis ei taganud naiste juurdepääsu turvalisele ja legaalsele raseduse katkestamisele, rikkus piinamise ja julma, ebainimliku, väärikust alandava käitumise keeldu.[9]

Inimõigustepõhine lähenemine tähendab seda, et ühes inimõigustest lähtuvas ühiskonnas ei sunnita kedagi rase olema ja sünnitama ega otsima raseduse katkestamiseks ebaseaduslikke võimalusi.

Me tagame õiguse legaalsele ja turvalisele abordile, sest me hoolime inimesest, kes on rase. Me mõistame, et ta võis sattuda mitmel eri viisil olukorda, kus tekkis soovimatu rasedus või soovitud rasedusest sai asjaolude sunnil soovimatu. Me ei pea selleks teadma kõiki üksikasju, et uskuda tema kogemust. Me usaldame tema võimet hinnata oma elusituatsiooni ja teha enda jaoks parim võimalik otsus.

Inimõigustepõhine lähenemine tähendab, et toetame inimeste valikuid ja tagame nende heaolu eri kogemuste puhul. Raseduse turvaliselt katkestamine on vajalik nii soovimatute, aga mõnikord ka soovitud raseduste puhul, nt juhul, kui rasedus ohustab naise tervist või lootel on väga tõsised väärarengud. Inimeste lood on erinevad ning kõikidele ühesuguse narratiivi külgepookimine on vale ja vastutustundetu. On inimesi, kelle jaoks abort on raske otsus, aga täpselt samal ajal on ka inimesi, kelle jaoks raseduse katkestamine on suur kergendus. Inimõigustepõhine lähenemine tähendab inimeste kogemuste ja selle, mida inimene ütleb enda kogetu kohta, respekteerimist, päriselt kuulamist ja arvesse võtmist. See tähendab, et inimest usutakse, tema kogemust ei naeruvääristata ega pisendata. See tähendab ka seda, et kõik inimesed ei pea ise kogema kõike, et seda kogemust valideerida, sellesse tõsiselt suhtuda. Inimväärse kohtlemise toetamine ei saa sõltuda empaatiavõimest. Me ei pea ise kogema lähisuhtevägivalda, et selle vastu võidelda. Me ei pea ise istuma ratastoolis, et nõuda ligipääsetavat ühistransporti. Me ei pea ise kogema soovimatut rasedust, et toetada kättesaadavat ja legaalset aborti.

Inimõigustepõhine lähenemine abordile tähendab, et me kõik küsime endalt, kuidas kindlustada juba täna, et ükski Eestis elav inimene ei peaks kunagi reisima mõnda naaberriiki, et teha aborti, kuidas teha nii, et abordist rääkimine poleks tabu, kuidas teha nii, et abort, kontratseptsioon, inimõigused ja muud seksuaaltervise teemad oleksid kõikide inimeste seksuaalhariduse elementaarne osa.

Inimõigustepõhine lähenemine abordile tähendab sügavamat arusaama sellest, kuidas luua ja hoida iga päev käigus tervishoiusüsteemi, mis aitaks kaitsta patsiendi inimväärikust, eraelu ning turvalisust. Inimõigustepõhine lähenemine abordile tähendab ka seda, et tervishoiutöötaja saab teha inimõiguste kaitse tööd ilma rünnakute ja solvanguteta.[10]

Kuidas me kõik saame panustada seksuaal- ja reproduktiivõiguste kaitsesse

Eesti ühiskond on leppinud turvalise ja legaalse abordi kättesaadavuses kokku juba aastaid tagasi, kui koostati ning võeti vastu meie põhiseadus ning raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus. Need seadused tuginevad rahvusvahelistele inimõiguste dokumentidele ja meditsiinilisele tõenduspõhisele infole. Ehkki igaühel on õigus oma arvamusele, sh abordi vallas, ei anna see õigustust vaenukõneks või elutähtsale ja elementaarsele tervishoiuteenusele ligipääsu takistamiseks.

Inimõiguste kaitse ei toimu üksnes suurtel rahvusvahelistel kongressidel ega juristide kabinettides, vaid igapäevastes väikestes otsustes, mida teevad eri elualade inimesed kõikvõimalikes situatsioonides.

Seksuaal- ja reproduktiivõiguste tervislik seisund sõltub otseselt sellest, milline on inimõiguste üldine olukord ning kui tugev on meie õigusriik. Inimõiguste kaitse ei saa nimelt kunagi „valmis”, see on lihtne tõde, millega on raske leppida. Inimõiguste kaitse ja edendamisega tuleb tegeleda päevast päeva, nädalast nädalasse, hetkest hetke. Lõunapause ei ole, puhkepäevi ka mitte, pigem pikad ja kurnavad öövalved, mil tuleb vahel hinge kinni hoides tegutseda ja loota. Inimõiguste kaitse võib avalduda väga erinevatel viisidel ning selles saab olla osaline igaüks sõltumata tegevusvaldkonnast. Inimõiguste kaitse on see, kui algklassiõpetaja sekkub laste kiusamisse, inimõiguste kaitse on see, kui graafiline disainer ei vali pildipangast seksistlikku pilti, ja inimõiguste kaitse on see, kui tervishoiutöötaja tutvustab ennast patsiendile ning palub luba protseduuri tegemiseks. Inimõiguste kaitse ei toimu üksnes suurtel rahvusvahelistel kongressidel ega juristide kabinettides, vaid igapäevastes väikestes otsustes, mida teevad eri elualade inimesed kõikvõimalikes situatsioonides. Inimõiguste kaitse ei ole „juristide pärusmaa”, see on kultuur, mida me kõik koos ehitame või lõhume. Inimõiguste kaitse on vajalik siis, kui inimõiguste olukord on halb, aga ka siis, kui näib, et inimõigustega oleks justkui kõik hästi.

[1] Liiri Oja on kirjutanud sarnastel teemadel 2017. aastal: Oja, L. 2017. Why is a ‘good abortion law’ not enough? The Case of Estonia. – Health and Human Rights Journal, nr 19 (1).
[2] reproductiverights.org/worldabortionlaws
[3] Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadus, vastu võetud 25.11.1998.
[4] A declaration on the promotion of patients’ rights in Europe. – WHO, 28.06.1994.
[5] „Inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel” ja selle inimese kloonimist keelava lisaprotokolli ratifitseerimise seadus, vastu võetud 05.12.2001.
[6] Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu seletuskiri ning raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse eelnõu (900 SE) teine lugemine ja teise lugemise jätkamine (1998).
[7] Eesti Vabariigi põhiseadus, vastu võetud 28.06.1992.
[8] Vt R. R. vs. Poola, 26.05.2011 ning P. ja S. vs. Poola, 30.10.2012.
[9] Mellet vs. Iirimaa (CCPR/C/116/D/2324/2013, 31.03.2016) ja Whelan vs. Iirimaa (CCPR/C/119/D/2425/2014, 17.03.2017).
[10] Arstide liit abordidebatist: Martin Helme peaks vabandust paluma. – ERR, 20.03.2019.

Dr Marie Abel on naistearst ja Eesti Seksuaaltervise Liidu juhatuse liige.

Dr Liiri Oja on õigusteadlane, kelle teadustöö keskendub seksuaal- ja reproduktiivõigustele.