Kuigi nali on olemuslikult ajastu-, konteksti- ja kultuurispetsiifiline, on hea huumori tunnuseks olnud alati normide lammutamine ja sisemise tsensuuri piiride kompamine. Tänu sellele on globaliseerumisega kaasnevad kultuurikonfliktid avaldunud paljuski huumoririndel.

Erinevaid huumoritraditsioone on sama palju kui kultuure, näiteks läänemaailmas on olnud alati populaarne etniline ja poliitiline pilge, Jaapanis jumaldatakse füüsilist lihtsat huumorit, teistest seisavad eraldi juudi ja briti huumor. Giselinde Kuipers on oma uurimuses heast ja halvast huumorist kirjeldanud, kuidas ka selline lihtne ja süütu huumorižanr nagu anekdoot võib omada eri kultuurides erinevat sotsiaalpoliitiliselt motiveeritud staatust: Hollandis peetakse seda töölisklassi madalaks lõbuks, samas kui Ameerika demokraatialembeses kultuuriruumis tuntakse ja teatakse anekdoote nii tehasehoovides kui ka Valges Majas[1]. Aga huumoritraditsioon ei sedasta ainult seda, mille üle ja kuidas me oleme harjunud nalja tegema. Selles pannakse vaikimisi paika hea ja halva huumori piirid. Need piirid on pidevas, kuigi aeglases ja märkamatus liikumises, muutudes koos huumoriga. Aeg-ajalt teeb mõni kohatu nali või solvav esitus meile need nähtamatud piirid üsna ebamugaval moel puust ja punaseks ette. Meie teele kerkivad ootamatult takistused, mis näitavad, et sugugi mitte kõigest ei saa igal pool ja alati aktsepteeritavat naljateemat. Näiteks palju kiitust ja laitust saanud „Tujurikkuja” aastavahetussketšid on tegelikult osake meie eesti huumoritraditsioonist ning äärmuslikud reaktsioonid tujurikkujate loomingule on üsna ootuspärased.

Anekdoodi depolitiseerumine

Kohates tänapäeval üha uuesti neid vanu anekdoote, mille kõrghetked jäid kusagile nõukaaega, võib tunduda, et kontekstispetsiifilisus pole naljade leviku puhul esmatähtis – ikka on mõned läbivad teemad, mis on alati naljakad, olgu nendeks siis võimukandjate tühisus või sotsiaalse lumpeni rumalus. Sotsiaalselt meist ülemaid ja alamaid tehakse naerualusteks, et vähendada distantsi ja pinget kõrge ja madala, rikka ja vaese vahel.

Esimestes eestlaste suust üles kirjutatud naljandites naersid talupojad (kadaka)sakste peenutsemise või härrade ülbuse üle (rohkelt näiteid on J. M. Eiseni kogutud rahvanaljade hulgas).

Mõisaherra tahtnud, et töömehed teda nähes mütsid peavad maha võtma.
Mehed viimaks kavalat nõu pidama, kudas mütsi mahavõtmisest lahti peaseda.
Korra läinud herra jälle väljale kündjate juurde. Kündjad ei võta mütsisid peast.
Herra kisendand: „Mütsid maha!”
Teomehed seda kuuldes lasknud kõik püksid maha.
Herra vihastanud, läinud väljalt ära.
Sest saadik ei hüüdnud enam iialgi „Mütsid maha!”.

Kodanikud irvitasid karikaturistide terava sule vahendusel nii riigitegelaste kui ka ühiskonnaheidikute üle ka esimese Eesti Vabariigi ajal ilmunud pilapiltides. Köögilaudade ääres kõikjal üle Nõukogude Liidu räägiti anekdoote, mis olid tol ajal pilgeni politiseeritud, olgu siis tegelasteks poliitikud, tavainimesed või isegi loomad, pilke objektiks olid ikka vaid ühiskonda valitsevad jõud. Pärast idabloki lagunemist depolitiseerus ka anekdoot – etniliste naljade hulgas on nüüd vähem poliitilisi anekdoote kui enne, või teisiti öeldes on anekdoote, mida paarkümmend aastat tagasi oleks tajutud kui poliitilisi, kuid mis on praeguseks kaotanud oma poliitilise konnotatsiooni. On vaieldav, kas nali muutub seeläbi just apoliitiliseks (nali jääb ju sõnastuselt samaks ja on vähemalt „mäletatavasti” poliitiline), aga nõukogudeaegne kõikehõlmav ja vaieldamatu poliitilisus on kadunud ning rääkijad on sellest distantseerunud. Etnilised naljad, kus pilatakse näiteks venelast ja tšuktši, ei sisalda enam implitsiitset poliitilist rollijaotust (venelane = võimuesindaja ja „ülem” vs. tšuktš = „alluv”), vaid omab allolevas Delfi Naljalehest pärit näites pigem seksuaalset tähendust.

Venelane ja tšuktš karvupidi koos. Ligineb miilits: „Milles asi?”
„Vot selgitame siin, kes on Tšukotka peremees.”
„Olgu, kongis selgitate!”
Järgmisel hommikul: „Noh, tegite selgeks?”
„Jah,” vastab tšuktš, „venelane on peremees, mina aga perenaine…”

Riikideülesed huumoriskandaalid

Tänapäeval annab naljadele tooni ülemaailmne huumoriringlus internetis. Kulutulena levivad kummastavad, parodeerivad ja lapsikult naljakad mobiilisalvestised, loomavideod jms. Nende näiliselt naiivsemate žanrite kõrval leiavad kajastamist ka poliitilises plaanis aktuaalsed päevateemad, näiteks Putini kadumine märtsis 2015, mis ajendas poliitilist folkloori looma nii inglis- kui ka venekeelses kultuuriruumis, Brexiti-järgne huumorilaine või Donald Trumpi valimine USA presidendiks kui siiani kestev ammendamatu naljateema.

Internet on tänapäeval ka koht, kus küpsevad riigipiire ületavad huumoriskandaalid, isegi kui nende füüsiline alguspunkt on paikades, millest me enne suure tõenäosusega palju ei teadnud. Rahvusvahelistes huumoriskandaalides räägivad kaasa eri kultuuride ja väärtushinnangute esindajad, sest tsenseeritus on ühtlasi reklaam ning globaliseerituse tingimustes on marginaalsus väga suhteline ja muutlik nähtus; info võib liikuda kiiresti tsentrisse ja resonants jõuda suurte hulkadeni. Küsimus, millest võib nalja teha ja millest mitte, on tõusnud viimasel aastakümnel globaalselt avaliku arutelu teemaks. Sellest, et Taani ajaleht Jyllands-Posten avaldas 2005. aastal karikatuuriseeria Muhamedist, sai alguse esimene riikideülene huumoriskandaal, millel olid tõsised majanduslikud ja poliitilised tagajärjed. See ei jäänud viimaseks – traagilisimaks sarnastest näidetest on veresaun Charlie Hebdo toimetuses. Nende skandaalide ühisnimetaja on huumor, mis tundus publikule kohatu ja solvav. Esmajoones puudutab see pilkeobjekti valikut, kuid vaielda võib ka (paroodia) vormi, keelekasutuse ja muude stiilivõtete üle. Huumori ja solvangu piiril balansseerivate huumorijuhtumite kirjeldamine aitab seletada huumoripoliitikat: mis üldse on huumor ja mis juhtub, kui inimeste huumoritõlgendused lähevad omavahel vastuollu.

Aina enam on olukordi, kus nalja objekt ja subjekt ei jaga, õigemini ei soovi jagada samu huumorieelistusi.

Vahel on nalja mittemõistmine seotud erinevate väärtushinnangutega, mida nalja rääkija ja tema publik oluliseks peavad. Huumor nõuab mängulist suhtumist neisse mõtteraamistustesse, aga erinev publik on nõus loobuma oma hinnangutest erineval määral olenevalt nende puhul kehtivatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest normidest. Tähtsaks osutuvad ka tabud – mõne jaoks on tabuteemaks religioon, eriti selle karikatuurne kujutamine (nt poleemika Muhamedi kujutavate karikatuuride üle), teistel on raske näha midagi naljakat näiteks seksistlikes anekdootides, mida räägitakse teleekraanil või õhtusöögilauas. Kuigi nalja potentsiaalne naljakus või agressiivsus ei peitu ainult anekdoodis ja kuulajaskonna eelistustes, vaid ka selle esitamise kontekstis (näiteks on suur vahe, kas rassistlikke nalju räägib sihtrühm enda kohta või esitab nalja kõrvalseisja), võib mingil määral ka ainult nalja teksti põhjal oletada, kui suur on võimalus, et tekst, mis balansseerib lubatu ja lubamatu piiril, võib haavata mingit osa auditooriumist. Aina enam on olukordi, kus nalja objekt ja subjekt ei jaga, õigemini ei soovi jagada samu huumorieelistusi. Põhjuseid on mitu. Objektile võib esiteks näida, et mingi huumoritekst tundub laiemas poliitilises ja kultuurilises kontekstis rünnakuna nagu Muhamedi karikatuuride või Charlie Hebdo puhul. Selline naljategemisviis võib ka olemuslikult võõras olla, st nali jääb mingi osa jaoks täiesti varjatuks, nagu juhtus „Borati” tõlgendusega Kasahstanist, millele Kasahstani valitsus vastas neljaleheküljelise reklaamtekstiga The New York Timesis, mis kummutas Borati väited mustlaste püüdmise, kitsepeksmise, hobuseuriini joomise jms kohta ning rõhutas riigi eesrindlikkust demokraatia, hariduse ja naiste õiguste vallas. Praeguses maailmas on aina suurem võimalus, et erinevad kultuuri- ja huumoritraditsioonid puutuvad ja põrkuvad kokku, sest naljad jõuavad interneti kaudu kaugemate auditooriumiteni.

Nali kui väike revolutsioon

Kuigi globaalsest mõõdust esialgu kaugel, oli ka Eestis oma huumoriskandaalide potentsiaal olemas. „Tujurikkuja” näitas eestlastele mitu aastavahetust järjest, millised me paistame kõverpeeglis ja kus on meie väikse, aga visa ühiskonna valukohad. Sageli on huumoriga nii, et kui sõnum on emotsionaalselt liiga oluline, võib huumor olla närviliselt puine. Parim huumor tuleb turvatsooni piirilt – see on mäng hirmuga, mitte sellega tegelikult silmitsi astumine. Rahumeelne kooseksisteerimine saab võimalik olla ainult juhul, kui kõikidel etnilistel gruppidel on turvatunne, st neid ei ohustata otseste vägivallaähvardustega ega integreerumisettepanekutega (nt õppige keel ja kultuur ära, siis võite siin elada), aga ka mitte näiteks naljadega – ei otseselt nalja objektina ega ka kaudselt, sundides neid oma huumorihinnangutes eri pooltele koonduma, pannes ühed endaga koos naerma ja teised kulmu kortsutama.

Parim huumor tuleb turvatsooni piirilt – see on mäng hirmuga, mitte sellega tegelikult silmitsi astumine.

Huumor aga jääb ikka huumoriks ning vohab eriti innukalt just tsensuuri tingimustes. Kõige enam tekitavad vastakaid tundeid teemad, mis on ühiskonnas maha vaikitud või alla surutud. Seda kinnitavad ilmekalt ka „Tujurikkuja” suurimad publikumagnetid: küüditamissketš, Eesti „kannatuste narratiivi” pilanud laul, viimasest „Tujurikkujast” tuntud ja kommentaariumid kihama pannud „Ei ole üksi ükski maa” paroodia. Selgelt on näha, et nende sketšide ühisnimetaja on rahvus ja rahvuslikkus ning nende pühade lehmade rahva ette naeruks tirimise eesmärk on normiks saanud tõekspidamiste konstrueerituse paljastamine. Naljad osutavad sellele, et liigne kiindumine minevikku pole lahendus jätkusuutlikuks arenguks.

„Halvale huumorile” reageerib ühiskond solvunud vaikimise või aktiivsema halvakspanuga. Ometi on see vaid vesi humoristide veskile. Seda seetõttu, et huumori mittemõistjad on need, kes ei kuulu gruppi – kes on võõrad ning moodustavad magusaima sihtmärgi nende naljadele. Samas on huumoril ühiskonnas ülimalt positiivne maine – „hea huumorimeele” olemasolu rõhutatakse meeldivate kolleegide, elukaaslaste, heade sõprade ja usaldusväärsete poliitikute juures. Huumorikultus põhjustab olukorra, kus kõige naeruväärsem osa ühiskonnast pole lihtsalt ükskõik milline vähemus, vaid need, kes kaasa ei naera. Ohver ei naera tema kulul tehtavate naljade üle, ja kui ta oma negatiivset hinnangut (hea ja halva maitse piiril balansseerivale) „naljale” välja näitab, on ta saatus olla veelgi teravama pilke ohver. Nalja mittemõistmine tõmbab mainele täielikult vee peale.

On arvamusi, mille kohaselt huumor lammutab norme, provotseerib, irvitab avalikult pühade väärtuste üle jms (viitan tuntud tsitaadile George Orwellilt, mille kohaselt on iga nali väike revolutsioon), aga huumorit võib näha ka korraloomise efektiivse tööriistana, sest pilge osutab esmajoones kõrvalekalletele, mille üle enamik nalja ajel valjult naerab, et siis taas oma normaalsuse juurde tagasi pöörduda. Huumorist tsensuurini polegi väga suur samm. Tsensuur hoiab ühiskonda kontrolli all, paneb paika lubatu ja lubamatu, aga see piir ongi koht, kus pesitseb huumor. Tsensuuril on aina laiem haare ja olulisem roll tänapäeva läänelikus ühiskonnas. Maailm on globaliseerumas, inimeste teadmised oma õigustest ja õiguste rikkumisest suurenevad ja kasvab ka oht, et väljaöeldu võib kellegi arvates teda riivata. Ühest küljest kehtib püha sõnavabadus, teisalt töötavad selle kõrval ja sellele vastu poliitkorrektsus ja eetikanormid ning vastutus ja sellel põhinev enesetsensuur. Sõnavabadus ja poliitkorrektsus on olulised põhimõtted, mille tasakaalustamine pole tänapäeval enam sugugi lihtne. Huumor võib töötada edukalt selle punkti tasakaalustajana, kui me vaid lubame sellel looval ja mitmemõttelisel nähtusel segamatult eksisteerida.

[1] Kuipers, Giselinde 2006. Good Humor, Bad Taste: A Sociology of the Joke. Berliin: Mouton de Gruyter.

Liisi Laineste on Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse vanemteadur, kelle peamine uurimisobjekt on rahvahuumor ja selle erinevad avaldumisvormid minevikus ja tänapäeval. Ta on avaldanud ka artikleid internetifolkloori ja karikatuuride kohta.