Joosep Ehasalu teeb ülevaate eelmisel nädalal aset leidnud Üle Heli Festivali kontsertõhtust „Sisenemine ülemeeleseisundisse”.

Käesolev tekst ilmus esmakordselt kultuur.info kultuurikriitikablogis, mis koondab eesti, inglise ja vene keeles kirjutatud tekste.

Kui ma neljapäeval Erinevate Tubade Klubisse sisenesin ja kodust kaasa võetud tuhvlid jalge otsa viskasin, polnud mul õieti aimugi, mis täpselt saama hakkab. Tõenäoliselt valdas huvi, elevus ja segadus läbisegi ka minu kaasreisijaid, sest toimus ju Üle Heli festival esimest korda. Igati mõistlik tundus festivali just ETK-s alustada, sest ligi 4 tundi kestva reisi üheks eelduseks võiks olla süstiku mugavus: ETK moodustub väikestest laudkondadest, millest igaühe keskel on laiekraaniga teler ning ruumi eesotsas lava, mille taga laiub ekraan; laudkondades on lisaks laualambid, mis annab kõigele eriliselt hubase ning kodukootud hõngu. Ostsin endale reispassiks Põhjala Musta Kulla, seadsin ennast ühele diivanile mugavalt sisse ning ootasin huviga, mida kujutab endast festivali teema „Maailmade loomine”.

Esimesena astus üles Liz Wirestring ehk Liis Viira, kes salvestusseadmete ning veel mõningate abivahenditega akustilisest harfist ebaharilikke helisid välja võlus. Tema kõrval oli väike lauake erinevate trummiharjakeste ja -nuiadega. Harfimäng algas hapralt, kuid kulges etteaste vältel pidevas voolamises ning ei jäänud kordagi peatuma, kattes esituse vältel võrdlemisi laia tunnetespektrit, olles ühtaegu habras, kurjakuulutav, tehislik kui ka ebamaine. Seda kõike toetas lihtne visuaal, kus kujutati võbelevaid pillikeeli ning, kui ma ei eksi, siis hiljem ka pöörlevat vokiratast. Sellisest lihtsast kujundusest täitsa piisas, sest pilti manipuleeriti otse ning see oli heliga mõnusalt sünkroonis. Siinkohal tuleks mainida, et kogu õhtu visuaalse poole eest hoolitses Tencu ehk Andres Tenusaar. Vahepeal tekitati harfiga kummitavaid, peaaegu et industriaalseid sahinaid. Harfi silitati õrnalt harjastega ning saadud sahinad pandi loop’ima. Orgaanika ja mehaanika käsikäes. Harfist kostuvad helivõnked polnud kordagi otseselt mažoorsed ega minoorsed ning säilitasid seeläbi ettearvamatuse ja hoidsid huvi üleval. Kui üks hakkaski rohkem domineerima, siis järgmisel hetkel lisandus sinna mingi dissonants, mis ohutuna näivat kõla koheselt lõhkuma asus. Loodud maailm ei andnud ennast lihtsasti kätte ning jäi kättesaamatuna õhku rippuma, olles heaks alguseks jätkuvale rännakule helidemaailmas.

Järgmisena nägime Taiwani helikunstnik Wen Chin Wu’d. Kogu tema etteaste võiks kokku võtta sõnaga „iniminstrument”. Artist lebas selili maas, tema jalge alla olid kinnitatud seadeldised, millede vahelt jooksis läbi nöör, mille ots ulatus omakorda artisti vasakusse kätte. Vaba käega tõmbas ta vaevu kõlavaid tuhme noote ja maas väherdes ning asendit vahetades, muutus ka instrumendi noodikõrgus. Esitust ei saanud võtta lummava muusikanumbrina, vaid pigem kummastava ning huvitava performance’ina. Huvitavaks tegi esituse alt ülesse suunatud prožektorivalgus, mis heitis laval olevale kangale artisti varju. Kangale tekkinud varjudemängu filmiti ja seda võis näha ka iga laudkond eraldi enda telerist. Tekkis tunne nagu oleksin osaline mingis eksperimendis – koopamüüdis. Enam polnud näha artisti, vaid moonutatud koeralaadseid olendeid, kes elavalt dialoogi pidasid (või siis viimase spageti pärast võitlesid). Järgmisel hetkel võis asendi muutumisel näha aga mehaanilist ämblikku. Selline lahendus toimis hästi, sest distantseeris artisti varjudest. Koos muusikanumbriga moodustas etteaste veidi õõvatekitava, ent siiski paeluva koosluse.

Ilma pausita tuli järgmisena esitusele Brüsselis resideeruva Aurélie Liermani audioinstallatsioon „The Girl, the Turtle and the Earthquake”, mida on inspireerinud ühe Fukushima tuumakatastroofi ellujääja jutustus. Teos algas tänavamüra ning sealt kostuvate laste mänguhäälte salvestusega, mida oli heliefektidega manipuleeritud. Tulemus kõlas sellise veidra, „Matrixi” filmist tuttava elektroonilise labürindina, millele luges peale lapsehäälne jaapani naine. Müra moondus vaikselt tehislikeks sinusoidilaineteks, mis erinevatel helikõrgustel trolliliinidele sarnaselt undasid. Nendesse sulandusid omakorda tolmused vioolatõmbed. Kohapeal saatis seda kõike võrdlemisi staatiline pilt üksikust korruselamust, mis vahepeal vee alla uppus. Jutustusest oli võrdlemisi raske aru saada ning kääksuv helimaastik takistas seda veel enamgi, kuid ometi kangastus mulle mingi pilt maailma seiskumisest: tekkis tunne nagu äkitselt oleks pomm plahvatanud ja sekundi pikkune hetk venis kolmeteistkümneks pikaks minutiks.

Hiljem tegid Wu ja Lierman veel koos ühe etteaste. Põrandal vedelev iniminstrument mängis taas erinevaid noote, millele Lierman võrdlemisi erootiliselt mõmisedes peale laulis, andes uut ainest varjude interpreteerimiseks.

Järgmisena võis kuulata Djerro ehk Erkki Tero värskelt ilmunud kauamängiva „XXmagick” esitlust. Djerro miksis oma muusika ühtlaseks massiiviks, mis murdis veidi festivali lubadust žanritest hoiduda, kuna meenutas mulle oma olemuselt veidi biidivaba techno’t. Kuid pigem oli see hea, sest kui eelmiste esitajate puhul jäi maaväline kogemus kättesaamatuks ning tekkis mulje nagu oleksid kõik mingil ekstraterrestriaalsel messil, kus üritatakse oma koduplaneete tutvustada, siis Djerrol õnnestus mind oma planeedile ka reaalselt kaasa haarata. Ühtlane mix mõjus tõeliselt hüpnotiseerivalt. Kuna artist lasi peaasjalikult muusikal rääkida, sai suurem osa ajast silmad kinni veedetud. Ometigi väärib äramärkimist ka visuaal, mis oli oma võõrastavas kujunduses eriliselt efektne. Plangu sisse oli tahutud ümar auk, millest paistis inimrobotlõug, kelle suu käis vaevumärgatavalt kinni-lahti. Plank õõtsus edasi-tagasi vastavalt muusika hoovusele, hulpis vee sees ning lagunes vaikselt endast väikseid tükikesi eraldades, kuniks hajus muusika lõppedes tossu saatel täielikult. Sama plangulõust on ka albumi kaanepildiks.

Viimasena astus üles Tont (Siim Kuusemäe), kes tähistas oma EP-de „Rändurvaim” ja „TNT” ilmumist. Tondi muusika jätkus kosmilistel radadel. Kui Djerro kutse rännakule oli ahvatlev ning sundimatu, siis Tont üritas mind vägisi kuhugi vorteksisse imeda. Muusika oli väga pealetükkiv ja agressiivne (mis pole sugugi halb asi) ning tänu helisüsteemile olid selles peituvad erinevad nüansid hästi eristatavad. Põntsuvaid bassinoote võis vabalt vastu võtta nii kõrva kui erinevatel sagedustel resoneeriva rindkerega. Kaks huvitavat märksõna muusika iseloomustamiseks, mis oma märkmikust leidsin, olid „kriiskav kosmosehüdra”. Samuti tuli meelde arvutimängu „Planescape Torment” soundtrack. Võrdlus toimib seda enam, et mängus võis peategelane erinevate dimensioonide vahel rännata, mida tegi ka Tondi muusika. Ühel hetkel leidsin end Lapimaalt, teisel hetkel kuskilt laavajõelt saatana boat party’lt. Visuaalid olid vast seninähtutest kõige abstraktsemad, kuid sobisid muusika tunnetusega hästi. Natuke koomilisena mõjus esitaja live-element, kus ta mikri ees kahte toigast peksis – see täiendav toikahääl oli erinevate kajaefektide ning perkussiivsete helide rägastikus vaevukuuldv. Hiljem ühines ka live-puhkpill ning asi võttis uue suuna, mis oma troopilisuses meenutas kaasaegset versiooni Popol Vuhi „Aguirre’st”. Seega sai ka džunglis ära käidud.

Pärast neljatunnise sessiooni lõppemist kahe jalaga karge Eestimaa pinnale naastes läks veel mõni minut aega, et reaalsusega taas sünkrooni jõuda.