„Nymphomaniac: Volume 1”, „Nymphomaniac: Volume 2”, 2013, Zentropa Entertainments, Heimatfilm. Režissöör ja stsenarist Lars von Trier, operaator Manuel Alberto Claro, osades Charlotte Gainsbourg, Stellan Skarsgård, Stacy Martin, Shia LaBeouf, Christian Slater, Uma Thurman, Sophie Kennedy Clark. 118 ja 123 minutit.

Lars von Trieri viimased filmid „Nümfomaan: 1. osa” ja „Nümfomaan: 2. osa”, mis kuulsale Taani provokaatorile omaselt rahva sosistama ja kinoringkonnad sumisema panid, on meediakära põhjal oma alastuses piisavalt šokeerivad ja kokku oma neljatunnise linastusajaga küllalt mahukad, et olla inspireerinud nii arvukaid kirjatsurasid klaviatuuri järele haarama kui pakkunud ka õlleklaasitagust diskussioonimaterjali. Aga vaatamata kogu seda filmi ümbritsenud meediatsirkusele ja laialdasele kajastusele on „Nümfomaani” (edaspidi koondatakse eelpoolmainitud kaks filmi selle ühisnimetaja alla nagu režissöör seda algselt plaanis ning nagu artikli autor neid näeb) kogemust omamoodi raske kirjeldada. Pole kahtlustki, et seks müüb, ja seda aspekti on filmi turustajad väga osavalt ära kasutanud, kuid sellele vaatamata on „Nümfomaan” kogu oma näkku karjuva füüsilisuse juures jäänud ootamatult tabamatuks.

Naine ja mees, kogemus ja teooria

Filmi struktuur on iseenesest lihtne. Bibliofiilist poissmees Seligman (Stellan Skarsgård) leiab tänavalt poriloigus lebava räsitud Joe (Charlotte Gainsbourg, noorena Stacy Martin) ning kutsub ta enda juurde teed jooma. Seligmani väikses räämas toas jutustab Joe talle oma ohtrate voodiseiklustega vürtsitatud eluloo, mis on jagatud kaheksaks toas leiduvatest esemetest inspireeritud pealkirjadega peatükiks. Seligmani ja Joe vastandamisest saab üks filmi liikumapanevaid jõudusid. Seligman on väidetavalt aseksuaalne süütu poissmees, kes on oma elu teadmiste ammutamisele ja raamatutele pühendanud. Joe kirjeldab tähtsaid hetki ja sündmusi oma elus ning Seligman püüab tema tooreid kogemusi enda jaoks lahti mõtestada, tuues paralleele erinevate teoreetiliste kontseptsioonidega nagu kalapüüdmistehnikad ja solfedžo. Joe peab Seligmani selgitusi kõrvalepõigeteks ning ei püüagi nendesse süveneda, kuid ei palu tal ka vait jääda.

Eesti Ekspressis 9. jaanuaril avaldatud arvustuses „Seksist…ilustamata” väidab Kadri Kõusaar, et „Nümfomaan” on erakordne film, kuna see julgeb olla intellektuaalne, mis tänapäeval on väärtus omaette. Pole kahtlustki, et Seligman lisab filmile tubli annuse intellektuaalsust, mida tuleks väärtustada, sest ilma selleta oleks tegemist teistsuguse filmiga. Sellele vaatamata võib Seligmani intellektuaalsus jätta seest õõnsa mulje, sest paljud tema toodud paralleelid (vahekorra kirjeldamine Fibonacci jada abil, partnerite defineerimine mitmehäälsuse vahel tekkivate akordide kaudu jne) võivad tunduda kunstlikena, kuna need ei aita kuidagi defineerida Joe elukogemusi. Keerulisi kogemusi kirjeldatakse veelgi keerulisemate kontseptsioonide kaudu, mis kuhugi ei vii. Mõlemad vestluspartnerid on üksteise vastu väga viisakad ja sõbralikud, kuid ükskõik, kuidas nad ka ei prooviks, jäävad nad alati teineteisest mööda rääkima. Seligman ei suuda täielikult mõista tõlgendamata seksuaalseid kogemusi, sest ta pole nendega kokku puutunud, ning Joe ei hooli teoreetilistest kirjeldustest, sest tema teab, mida tähendab neid ise läbi elada. Nad mõlemad on oma tähenduse juba leidnud. Kirjeldatud kogemuste ja nende teoreetiliste tõlgenduste vahel laiutab kuristik, mida Joe ja Seligman ei suuda ületada.

Tundetu humoorikus

Vaatamata vastuoluliselt emotsionaalsele temaatikale ning sensuaalselt visuaalsele detailirikkusele on „Nümfomaanis” kujutatud tunneteskaala tegelikult üsna kitsas. Joe pole Brandon (Michael Fassbender) Steve McQueeni filmist „Häbi”, kus igast stseenist õhkub otsatut kurbust ja filmi nimele sobilikult ka häbi oma olukorra suhtes. Oma vankumatu ükskõiksuse ja üsna kivise näoga meenutab ta pigem Buñueli filmi „Belle de jour” peategelast Séverine’i (Catherine Deneuve), kelle himu on tunda igas stseenis, kuid selle põhjused ja tema sisemaailm jäävad kontrollitud näoilmete taha peitu. „Nümfomaani” puhul sünnib peategelase tunnetevaakumist omapärane situatsioonikoomika, mis muudab kogu filmi õhuliseks ja väga humoorikaks, mida ilmselt esmapilgul oodata ei oska. Joe matemaatiline lähenemine meestepidamisse, kus ta laseb täringul otsustada, kuidas nende telefonikõnedele vastata, eirab täielikult igasuguseid tundeid, kuid mõjub seda tõhusamalt, kuna ta muutub meeste jaoks vastupandamatult ettearvamatuks. Noore Joe vankumatu pokkerinägu pakub suurepärast kontrasti ka ühes filmi meeldejäävaimas stseenis, kus emotsionaalne psühhopaat proua H. (Uma Thurman) toob oma kolm nunnut poega nende isa „lemmikpaigaga” ehk tema armukese koduga tutvuma. Vankumatu ükskõiksus kõikide laiatarbesuhteid defineerivate emotsioonide vastu (väikeste reservatsioonidega, kui asi puudutab tema isa) eraldab Joe ülejäänud ühiskonnast, kuid seda tehakse mitte hingenäriva häbi, vaid kosutava komöödia kaudu.

Ebaseksikas seks

Joe vastandumisest Seligmanile ja ühiskonnale läbi komöödia kaleidoskoobi ja erinevatest muudest võimalikest metafooridest võib muidugi rääkima jäädagi, sest „Nümfomaani” stseenide õhk on paks igasugustest erinevatest religioossetest, teoreetilistest ja filmiajaloolistest viidetest. Ent otse loomulikult ei saa sellest filmist rääkides ei üle ega ümber ohtratest seksistseenidest. Ei juhtu ju sageli, et kinolinal lastakse südamerahus kunsti nimel, kuigi vanusepiiranguga, lahti rulluda filmil, kus on kehadublantidena kasutatatud pornotööstuse staare. Nagu Arbo Tammiksaar 21. jaanuari OP!is ütleb: „[See on] legaalne võimalus pereisal kinno minna ja suhteliselt kahtlust äratamata ja isegi intellektuaalset aupaistet omandandes vaadata ära üks selline film, mida ta muidu peaks salamisi kuskilt piiluma.” Sellele vaatamata sisaldab iga teine „Nümfomaani” arvustus variatsiooni lausest, et tegemist pole mitte pornofilmiga, sest selle vaatamine ei paku sedasorti rahuldust, nagu selle žanri teostelt võiks oodata. Stseene, mis sisaldavad kas vahekorda või suguelundeid, on filmis tõesti külluslikult, kuid oma sageduse ja igapäevasusega muutuvad need vaid osaks Joe värvikast elumustrist, ja üksinda suurt midagi ei tähendagi. Need stseenid ei ahvatle oma kaduva vilksamisi erootilisusega nagu romantilistele komöödiatele omane, ning ei jää meelde ka oma erakordse jäleduse ja vastikusega (eks see muidugi olene ka vaatajate tundlikkusest, kuid näiteks Trieri teoste hulgast paistavad „Nümfomaani” seksistseenid silma pigem oma sageduse ja konteksti kui kire või räigusega). Vahekorrad pole „Nümfomaanis” ei kaunid armastuse väljendusviisid ega ka pealesurutud kohutavad tragöödiad, need lihtsalt on. Sellest tulenevalt pole film peale linastumist (enne linastumist aga küll) vallandanud suurt poleemikat oma ennekuulmatu seksistseenide sagedusega (küll aga paberkottide ja muuga), vaid pigem ajendanud ühiskonda tunnistama, kui tuimaks me sedasorti provokatsioonidele oleme muutunud. Sagedased emotsioonitud seksistseenid panevad meid silmitsi seisma oma üleküllastusest ignorantseks muutunud seksisensoriga.

Tänu kõigele eelpoolkirjeldatule jookseb „Nümfomaan” nii mõneski mõttes enda poolt seatud lati alt läbi. Väljahõigatud hüperseksuaalsus ei väljendu sama glamuurselt ja provokatiivsel moel nagu plakatite ja reklaami põhjal arvata võiks ning Seligmani intellektuaalsed piruetid jäävad vaid kunstlikeks vahepaladeks, mis tõlgendamata elukogemuste tähenduslikkust õõnestavad. Joe tõdeb filmi alguses, et tema ainsaks patuks võib pidada seda, et ta nõudis alati päikseloojangutelt enamat – suurejoonelisemaid värve horisondi taha kaduvalt valguskeralt. Ja just seda see provokatiivseks tembeldatud üle neljatunnine oopus kogemuslikul tasandil pakubki. Joe ükskõiksus emotsioonide vastu kogu sellega kaasneva sümpaatse situatsioonikoomikaga, sügav kuristik tema kogemuste ja igasuguste intellektuaalsete definitsioonide vahel ning sagedaste seksistseenide võimetus ühtegi emotsioonilihast liigutada tekitavad seletamatut janu heureka-hetki tekitavate kirkamate värvide järele. Need tunded ei sünni mitte soovist ekraanil nähtu depressiivsuse eest põgeneda või riivatud õiglustunde tõttu maailma paremaks muuta – nende liikumapanev jõud on puhas iha. Seesama, mis domineeris Joe elu, ning mis filmi viimases stseenis ka Seligmani alistas.