Kirjanike Liidu esimehega kirjandusest ja rahast, äraelamisest ja ellujäämisest, ajaloost ja tema (neetud) tsüklitest, aga ikka ka rõõmust ja meelerahust.

Mäletatavasti ütles kultuuriminister Heidy Purga 2023. aasta septembris toimunud kunstivaldkonna visioonipäeval Maarin Ektermanniga valdkonna olukorda arutades, et ministeeriumisse jõudes avanes talle šokeeriv pilt, kusjuures kunstisfäärist veel kehvemas seisus oli tema sõnul hoopis kirjandustander: „Kirjanduses on olukord täiesti katastroofiline. Nendega on veel kehvemini.” Kasutasime siinkohal võimalust ühelt poolt uurida praegu viimaseid kuid Eesti Kirjanike Liitu juhtivalt Tiit Aleksejevilt, kui katastroofiline olukord kirjanduse ja raha küsimustes praegu siis ikkagi valitseb, aga teisalt arutasime muidugi ka teemasid, mis on palju olulisemad ja ajatumad kui raha.

19. jaanuaril 2023 rääkisid Vilja Kiislerile saates „Vaim vardas” Kirjanike Liidu koostatud viiepunktisest programmist, mis tuleks kirjandusvaldkonna olukorra parandamiseks ette võtta. Ühelt poolt on sellest ju möödas vaid veidi üle aasta, teisalt saab vist öelda, et mõndagi on selle aja jooksul ka muutunud – äkki isegi paremuse poole? Vähemasti Kultuurilehe väljaannete honorarifond on kuigivõrd suurenenud, laenutushüvitistegi seis on paranenud ning kirjanikupalga saajaid lisandunud. Äkki siis ei olegi kirjandusvaldkonna olukord tegelikult nii katastroofiline? Või siiski on?

Katastroofiline ei ole kirjandusvaldkonna seis kindlasti. Küll oli laenutustasu olukord piinlikuvõitu. Autorid olid samuti ära harjunud ega tõstnud häält. Teatud hetkeni. Tänu minister Heidy Purgale on suurenenud nii Kultuurilehe väljaannete autoritasud kui ka laenutushüvitise baasrahastus. Aga need summad on ikkagi liiga väikesed. Nagu ka kirjanduse sihtkapitali rahastus ja viimasest tulenevalt toetused. Siin tuleb mängu kohaliku raamatuturu eripära: kui Soomes on lootust, et eduka teose läbimüügist võib nii palju aega võita, et järgmine teos valmis kirjutada, siis Eestis seda ei ole. Isegi kui kirjutada Georges Simenoni tempos.

Ütlesid saates sedagi, et tarvis on kunagine riiklik kirjanduse toetusprogramm taastada: „Säärane programm toimis veel 2018. aastal, aga siis läks ta hingusele. Siin võib võtta eeskuju etendusasutuste tegevustoetusest või arhitektuuri ja disaini arendusprojektidest, need on analoogsed programmid teistes valdkondades.” Räägi sellest palun natukene lähemalt. Millega oli tegu? Kas millegi sellisega, kuhu kirjandusasutused, mis polnud ministeeriumi n-ö real, said jooksvalt pöörduda?

Londoni raamatumessi järel hingusele läinud kirjanduse toetusprogrammil olid järgmised eesmärgid: eesti kirjanduse eksporti ja rahvusvahelistumist toetavad tegevused, rahvusvahelise mõõtmega kirjandusfestivalide ja ürituste korraldamine Eestis, eesti kultuuri tutvustava võõrkeelse perioodika väljaandmine, eesti kirjanike esinemine raamatukogudes ja koolides. Need sihid, v.a viimane, kuuluvad selgelt eilsesse maailma, mis oli tänasega võrreldes palju päikeselisem. 2024. aastaks on ilmnenud, et naaberriigi juhtkond on võtnud suunaks vallutussõja ning vallutatud alade etnilise puhastuse. Omamoodi selgushetk, mille peale ei ole vaja nutma puhkeda, vaid mõelda, kuidas kindlamalt jalad maha saada.

Üks abinõu oleks riiklik programm, mille eesmärgiks on Eesti kultuurilise identiteedi tugevdamine. Eesti keel ja eesti kirjandus on selle identiteedi oluline osa. Kirjanduse riiklik toetusprogramm peaks olema osa säärasest laiemast ja ministeeriumideülesest ettevõtmisest. Tugevam identiteet kulub ära ka rahutingimustes, see muudaks meid rahvana ühtsemaks ja võimalik, et ka üksteise suhtes sõbralikumaks. Kõik see ei tohiks olla mingi 30ndate stiilis lauspropaganda või loosungifestival, mille vastu inimesed juba ette võõristust tunnevad. Pigem midagi loomulikku ja näoga eestlaste poole suunatut. Midagi ehtsat.

Kirjandusvaldkonna inimesed ei hakka kindlasti mingeid reparatsioone küsima. Pigem tuleks mõelda valdkondade võrdse kohtlemise peale.

2018. aastal oli Eesti lisaks teistele Balti riikidele Londoni raamatumessi peakülaline, kõlab vist isegi loogiliselt, et siis suunati kõik programmi vahendid sinna, aga kas sina tead, miks programmi pärast seda ei taastatudki? Ministreid on olnud sellest ajast õige mitmeid, kelle kohta võiks seda küsida.

Ilmselt oli tegu millegi fukuyamalikuga – läbimurre Londonisse oli toimunud ja suur eesmärk saavutatud.

Kui suur oli toetusprogrammi rahastus võrreldes näiteks teiste valdkondade samalaadsete programmidega? Ehk kui suur kahju on selle meetme puudumisest kuue aastaga olnud?

2017. aastal eraldas ministeerium kirjandusprogrammile 74 852 eurot. Võrdluseks võib tuua ministeeriumi kodulehelt leitavad „Munitsipaaletendusasutuste, sihtasutusena tegutsevate jne jne tegevustoetuse” viimatise eelarvega 3 724 621 eurot (2022) ja „Arhitektuuri ja disaini arendusprojektid” eelarvega 85 000 eurot. Kirjandusvaldkonna inimesed ei hakka kindlasti mingeid reparatsioone küsima. Pigem tuleks mõelda valdkondade võrdse kohtlemise peale. Ja sellele, et kirjandus on midagi enamat kui raamatuturg ja autorid ning autoreid esindavad organisatsioonid.

Kas see võib olla põhiline, miks kirjandus on võrreldes teiste valdkondadega „vaeslapseks” jäänud? Või on sel sügavamaid põhjuseid?

Määravam on ilmselt asjaolu, et kirjandus ei ole väliselt nii atraktiivne kui mõni teine loomeala, poliitik ei saa osaleda üritustel, kus lava aplausist väriseb ja välklambid sähvivad. Kirjandus toimib enamasti vaikuses ja tähelepanuühiskonnas on see igav ja kasutu. Samas on kogu asjal sügavam mõõde. Mihkel Mutt on selle ühes oma artiklis kenasti kokku võtnud: Eesti kestab sama kaua kui tema keel ja emakeelsel originaalloomingul on endiselt eksistentsiaalne tähendus.

Määrav on ilmselt asjaolu, et kirjandus ei ole väliselt nii atraktiivne kui mõni teine loomeala, poliitik ei saa osaleda üritustel, kus lava aplausist väriseb ja välklambid sähvivad.

Oled nimetanud olulise meetmena ka Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali olukorra parandamist. Märt Väljataga kirjutas 2022. aastal Sirbis nii: „Kui Kultuurkapital 1994. aastal tööd alustas, jagunes eelarve sihtkapitalide vahel võrdselt, kuid kohendused ei lasknud ennast kaua oodata. […] Aastatuhande algul kukkus kirjanduse SK teiste seas eelarve poolest eelviimaseks – vähem on raha ainult arhitektuuri SK-l. Tõsi, sõnakunsti toetatakse ka tõlkeprogrammide Traducta ja Hieronymus kaudu; ning filosoofiaraamatute väljaandmist Avatud Eesti Raamatu kaudu. Kaks viimast põhinevad siiski suuresti eraannetustel.” Jällegi tahaksin küsida, mis põhjuseid on selleks (pealtnäha ju ebavõrdsuseks!) sulle teadaolevalt nimetatud?

Kulud on väiksemad ja enamik autoreid on leppinud olukorraga, et romaani autoritasu vastab keskastme riigiametniku kuupalgale. Juhul kui taotlus heaks kiidetakse. Samas on sihtkapitali ekspertidel suur koormus ja suur vastutus. Seda koormust tuleks samuti reguleerida, liiga mugav on olnud otsuseid kulka peale veeretada.

Praegu räägitakse palju sellest, kuidas kultuurisfääri oleks vaja kaasata eraraha – ka Väljataga tsitaadis on toodud paar üksikut näidet, kus see toimib. Kuidas kirjandusvaldkond sinu meelest aga üldiselt sellesse loogikasse sobitub? Kas sinna ongi näiteks eraraha keerulisem kaasata kui mõnda teise valdkonda?

Mul on Hieronymuse programmi ja Kirjanike Liidu romaanivõistluse põhjal jäänud mulje, et on ettevõtjaid, kes toetavad kirjandust heameelega, omalaadsest missioonitundest. Aga siin ei tohiks tekkida sarnane seis nagu kulkaga. Esmane vastutus oma kultuuri ees on ikkagi riigil.

Enamik autoreid on leppinud olukorraga, et romaani autoritasu vastab keskastme riigiametniku kuupalgale. Juhul kui taotlus heaks kiidetakse.

Aasta 2022 lõpus ja 2023 alguses tundus, et viimaks hakkas ka kirjandusrahval mõõt üsnagi täis saama, avaldati mõjusaid arvamusartikleid vabakutseliste toimetulekust, aga organisatoorse poole pealt loodi ka „Eesti kirjandusorganisatsioonide ja -ürituste korraldajate vabatahtlik ühendus”, nn kirjandusklaster. Ka EKL on kirjandusklastri üks liige, kas oskad natukene seletada, mis oli selle organisatsioonide kokkutulemise põhjuseks, kas sel on olnud ka mingeid käegakatsutavaid tulemusi?

EKL ei olnud kirjandusklastri kokkukutsumise taga, aga loomulikult me liitusime. Liidu programmiliseks punktiks oligi riikliku kirjandusprogrammi taastamine. Mulle jäi mulje, et koonduti murest ministeeriumi rahastuse pärast. Paistab, et see on nüüd lahenenud. Klastri viimaseks ettevõtmiseks oli külaskäik kultuuriministri juurde 2023. aasta sügisel, pärast seda ei ole ühendusest midagi kuulda olnud.

Kirjandusorganisatsioonid jagunevadki kaheks: need, kellel on riiklik või munitsipaalne rahastus, ja need, kes peavad raha, hambad ristis, oma jõududega välja võitlema. Kulka mõistmisele lootes. Eesti on muidugi väike ja kirjanduse eest seisvad inimesed kohtuvad ja suhtlevad nii või teisiti. Üldjuhul ollakse solidaarsed ja võib-olla ei olegi suuremat katusorganisatsiooni vaja.

Mulle tundub, et viimastel aastatel on küsimused toimetulekust (arusaadavatel põhjustel) kirjandusvaldkonna paljusid teisi (sh sisulisi) küsimusi salakavalalt varjutama asunud. Mäletan näiteks aega, kui ise kirjandussfääri vastu suuremat huvi tundma hakkasin – olid parasjagu särisevad nullindad, mil kultuuriajakirjanduse veergudel toimus kogu aeg mingi huvitav mööbeldamine ja arveteklaarimine, rühmitused, vastandused, miskõik. Kokkuvõttes oli see ju aga võrdlemisi lustlik periood. Kuidas sulle praegune või lähiajaloo kirjandus(elu) tundub? Kas äkki ongi lihtsalt vaiksem aeg, nagu neid ikka tormisematega vaheldumisi esineb (sest ega nullindadki pole me kultuuriloos kaugelt ainus vohav ja elurõõmus periood)?

Jaan Kaplinskil on „Teekonnas Ayia Triadasse” huvitav mõte. Selle kohaselt on eesti kultuur ja eriti eesti kirjandus omalaadne piiratud linn, kus eesti haritlane on linnakaitsja rollis ja tuleb kogu aeg mõelda selle peale, et garnison on väiksemaarvulisem kui ründajate vägi ning iga inimese kaotus on korvamatu. Kaplinski kohaselt tähendabki eestlane olemine lõputut kaitselahingut. See vähendab mängurõõmu või rõõmu üleüldse, millel on kultuuri arenemises oluline osa. Või üldiselt loomises. „Teekond Ayia Triadasse” on muide kirja pandud 1991. aasta lõpus, mis tundub tagasivaateliselt aeg, kui õhus oli tohutu ootus ja elevus. Aga Kaplinski nägi ära mingi üldisema mustri ja tal ongi õigus. Kirjanduses peab olema loomisrõõmu ja triksterlust, see ei tähenda katkematut üles-alla hüppamist ja käteplaksu, aga kui meel on kogu aeg must, siis ei jäägi muud üle kui kirstu ronida, hapukoort limpsida ja maailmalõppu oodata.

Kaplinski kohaselt tähendab eestlane olemine lõputut kaitselahingut. See vähendab mängurõõmu või rõõmu üleüldse, millel on kultuuri arenemises oluline osa.

Nullindatel, millele sa viitasid, oligi triksterlust ja eksperimenteerimist rohkem kui praegu. Me elame omalaadsel traumaajastul, ajalugu traumeerib ja meil on vanemad ja vanavanemad ja elukaaslane, kel on jälle omad traumad. See kõik on kirjandusse kandunud, mis ongi omamoodi aus. Aga elul on kaks maski ja üks neist on koomiline. Või rõõmus.

Mis on kirjanduses just praegu eriti huvitav?

Naisprosaistide uhke tulemine. Piret Jaaks on hea näide. Soomes on naisautorid ajaloolise romaani ammu üle võtnud ja minu arvates annavad nad sellele midagi juurde. Mingi tahu.

Eesti kirjanduses torkab üldse silma, et vaatamata kõigile väiksematele hoovustele püsib ajalooline romaan siiski kõige keskmes, mille juurde ikka alati tagasi jõutakse. Sinagi kirjutad ajaloolisi romaane, jutustusi ja näidendeid, kusjuures fookuses on sul üsnagi kauge ajalugu, põhjasõda, esimene ristisõda… Mis nende kaugemate aegade puhul just eriti kütkestab? Mida meil võiks lugejatena olla neist õppida või muidu kaasa võtta?

Ma olen võtnud ajalugu pikka aega kui mingit kornukoopiat, mida tuleb ainult veidi kallutada ja kõiksugu lugusid muudkui voolab. Aga praegu tekitab ajalugu minus kõhedust. Ülikoolis õppides püüdsin avastada ajaloo seaduspärasusi, et kas seal on mingi võnge või regulaarne kordus. Aga mis siis, kui ajalugu ongi üksainus kordus? Põlvkond mõnest belle époque’ist, kellele kollektiivne tapmine tundub barbaarne ja anomaalne, on sunnitud sõtta minema ja pärast valatakse varemeil pisaraid ja antakse pühalikke vandeid: ei enam, need asjad ei tohi kunagi korduda! Seejärel kasvab uus põlvkond, kes ei ole sõda kogenud, ja mingi valitseja hakkab vaikselt võimu haarama ja naabreid ähvardama. Kui ta esimesi tükke haukab, siis mõeldakse, et küllap ta peatub. Aga ta ei peatu kunagi. Ainult siis, kui ta kohe hävitada. Aga pole nagu tahtmist ja otsest ohtu ka veel mitte. Kurjus kasvab ja ta saab hävitada ainult jõuga ja selle tulemusena kannatavad kõik. See on nagu mingi neetud tsükkel ja ainuke lahendus saab olla vaimne või õigemini religioosne, miski, mis kogu senise hoone ümber laob. Ma usun, et see muutus tuleb.

Kirjanduses peab olema loomisrõõmu ja triksterlust, see ei tähenda katkematut üles-alla hüppamist ja käteplaksu, aga kui meel on kogu aeg must, siis ei jäägi muud üle kui maailmalõppu oodata.

Teatasid hiljuti, et oled EKLi esimees kuni järgmise üldkoguni aprillis. Kuna statuut võimaldaks sul aastakese veel esimehe kohal olla, hakati sellest vist üsna rohkesti dramaatilisi tõlgendusi otsima, millega sa resoluutselt kaasa minemast keeldusid. Küsin siis praegu hoopis, mis võiksid olla EKLi järgmise esimehe suurimad (või ka kiireloomulisimad) väljakutsed? Mis tuleks valdkonnas lähiajal korda teha?

Peaksin ilmselt rääkima rahadest ja autori majanduslikust toimetulekust, aga tundub, et kõige olulisem töö on üldsegi lugejaga. Et kirjandusele käega ei löödaks, kuna lugemine nõuab vaimset pingutust ja keskendumiseks pole aega – me oleme oma aja vabatahtlikult ära andnud. Nagu kirjutab Hasso Krull „Tänapäeva askeesis”. Seejärel on oluline, et oleks inimesi, kes leiaksid endas jõudu kirjutada teoseid, mida oleks põhjust lugeda. Seos keele ja kirjanduse ja rahva püsimise vahel on tõepoolest orgaaniline. Vastasel juhul saab valdavaks mõni teine keel ja mõni teine rahvas ja mõni teine kirjandus. Aga ma usun, et ülesanne on lahendatav, eriti kui õnnestub rõõmu ja meelerahu juurde leida. Need kaks on ilmselt samuti vabatahtlikult ära antud.