Lavastust „Ei tao” ette valmistades pidasid näitleja Sander Rebane ja lavastaja Paavo Piik nn pornopaastu. Selle käigus dokumenteeriti oma kogemusi ning mõtestati seda, mis üldse on seksuaalsus. Kust see tuleb? Kuidas pornost loobumine seda muudab? Tekstid, mis lavastusse ei mahtunud, jõuavad nüüd Müürilehte. Ühesõnaga, peatükid kõrbeperioodist, Sandri ülestähendused.

Esimene suudlus

Kui ma olin umbes kolmeteistkümneaastane, hakkasid tekkima esimesed kontaktid vastassugupoolega. Igasuvised õrnromansid väikelinna kitsastel tänavatel. Esimesed käigud üksteisel kätest kinni hoides, õhku jäänud sõnad, pikale veninud kallistused teelahkmetel ja arglikud, vaevalt tajutavad põsemusid. Aga aeg oli käes. Oli aeg astuda vastu suudlussüütuse kaotamisele. MSNis häbelikult vesteldes leppisime kokku aja ja koha. Teatasin olulisest sündmusest sõpradele, sain neilt toetust ja nõu, mistõttu pesin oma viis korda järjest hambaid ning harjutasin käeseljal keelevigureid. Lõin siis mopeedile hääled sisse ning, ise ärevusest kaame, kihutasin oma kollasel bensiiniõgijal ristmikule, kus pidi aset leidma minu tollase elu suursündmus. Olin sõlmimas kokkulepet saatanaga, ise seda teadmata. Istusime bussijaamaäärsel kõrgendikul, rääkisime tühjast-tähjast, venitasime seda hetke võimalikult pikaks, olgugi et me mõlemad teadsime kohtumise tõelist tagamaad. MSNi turvaline võrk oli langenud ja nüüd tuli üksteisele päriselt otsa vaadata. Viimaks oli käes aeg lahkumiseks. Embasime kaua, ise värisedes kui häbelikud vibraatorid. Libistasin oma huuled tema kõrgele laubale, kuid peatumata, tõelist eesmärki silmist kaotamata suundusin otsusekindlalt edasi, riivasin ta sametist põske. Vastaspoole passiivsusest üllatunud, eemaldusin ning otsisin ta suurtest süütutest silmadest vastuseid. Õhus oli hirmu ja ärevust, aga mina olin siiski valmis. Sulgesin silmad ja ettevaatlikult, õrnalt, äärmise pieteeditundega naaldusin tema roosade huulte poole… Aga hirm teisega ühte sulada sai temast võitu ning ette pöördus hoopis põsk. Möödalask… Ei olnud ta veel valmis end jagama.

Pettumusest hoolimata pöörasin oma kollase potentsiaalse tapariista rutska põhja ning sõitsin tagasi koju. Sajatasin end põrgusse, tundes süüd ja häbi. Nüüd on täitsa kahju, et sellest midagi välja ei tulnud, sest esimest õnnestunud suudlust ma enam ei mäletagi. Ilmselt oli see kuskil majapeol liigses alkoholijoobes sooritatud akt. Võib-olla oleks ma oma edaspidise elu jooksul kahe inimese vahelisse ühendusse hoopis pühalikumalt suhtunud ning võib-olla ei oleks see muutunud möirgavaks jahiks ja matšolikuks vallutuseks, pahmerdavaks vallatluseks, vaid jäänud kahe inimese vahel toimunud pühaks liiduks, ühtesulamiseks, teineteisse vajumiseks ning iseenda kaotamiseks.

Suvi

Noore mehe erutamiseks piisab täiesti sellest, kui näed tänaval mingit ilusa kehaga, lühikesi narmendavaid teksapükse kandvat tüdrukut või suvalist pitsirohket, häbet salamisi paljastavat pesureklaami, saapapaela siduvat miniseelikus neidu või pirnikujulist kükkijat jõusaalis. Ja siis need tervisejooksjad kaunil pühapäevahommikul, keda oma kiindunud pilgul jälitad ning pimekurvil ootad. Või siis vormiriietus ning patsi seotud juuksed, millest heameelega kinni haaraks ning jõuliselt sikutaks, sakutaks, kinni haaraks ja rebiks. Ja need suvalised suvised käigud rannas, kust iial ei puudu priskete pepudega bikiinid, lakkamatu sõrmede lutsimine ning koorejäätist lakkuvad keeled. Need aeglased banaanikoorimised ning kondensist märgade karastusjoogipudelite hõõrdumine vastu lopsakaid huuli, vastu liivaseid kannikaid, pehmeid ja suuri.

Unenäod

Ma näen tihti seksuaalseid unenägusid. Sel ajal, kui ma pornot vaatasin, nägin neid ainult äärmuslikes olukordades. Nüüd näen neid aga järjepidevalt ning osavõtlikumalt. Ma olen nendes ise osaline, mitte ainult vaataja. Ma ei jälgi seda nagu pilti, vaid ma olen ise selles situatsioonis sees. Seda võib ilmselt nimetada ka inception-unenäoks või halvavaks unenäoks, või lausa unehalvatuseks, aga selles unenäos olen ma, mitte just eriti tihti, kuid järjest tihedamini, suuteline ise reaalsust looma, olema tolle unenäo struktuuri ja toimumiste, tähenduste aktiivne looja. Selline seksuaalne kogemus pakub meeletult rahuldust ning on reaalne, sest lahustab ära need mõtleva Ise loodud vajadused, tungid ja ihad. See on nagu porno, kuid see on sinu peas, ja mida aeg edasi „pornokasutusest”, seda enam loomulikuma ning loomalikuma seksuaalsuse poole liigud.

Loobumine
(pseudointellektuaali suhete katkestus pornoreaalsusega)

Pornograafilisest materjalist loobumisel võib olla mitmeid „negatiivseid” tagajärgi. Millestki loobuda on alati raske, aga tuleb vastu pidada, sest tulemus on seda väärt. Siinkohal paar näpunäidet neile noortele ja vanadele, kes seda rännakut alles alustavad.

Pärast mõningast, peamiselt igavusest tekkinud onaneerimisseanssidest kõrvalehoidmist ning primaarsete väljapurskeihadega võitlemist tuleb loobuja elus faas, mil võib kaduda igasugune isu seksi ja onaneerimise järele.

See ihatu tunne on väga keeruline võitluskaaslane, sest vastandina ihale ei osuta ta vastupanu ega ole ründav. Ta on pigemini passiivne tuimuse seisund, kus enese seksuaalsus, loodud minapilt iseendast kui seksijast, selle mõtestajast hakkab oma esimesi tugisambaid kaotama. Seetõttu tekib tihtipeale soov ja vajadus iseenda seksuaalsust kinnitada ning vaikselt lekkivaid auke pidevalt parandada.

Tegelikult ei tegeleta sel hetkel isegi mitte niivõrd oma seksuaalsusega, kuivõrd iseenda loodud persona, maski või ego säilitamisega. Kahtlus eneses kasvab, jõugud alustavad mässu – maandamata jõust võib ju saada lausa raev! Suhted välise maailmaga vähenevad, sest ühised tõlgendusmaastikud hajuvad ning kontaktidki langevad ära. Võib tekkida ka hetki, mil kurbus, meeleheide, tõsimeelsus või üksinduski tõstavad nii kangelt pead ja mässivad su kohe nii sügavale endas peituvatesse läbipääsmatutesse mõttevõrgustikesse, et väljapääs, see tundub olevat ainult kibe, vaakumlikult tühi surm.

Kuid julgem alustaja jätkab noid ohte trotsides loobumise teed! Ta usub, et mäe taga on valgus ning oma seksuaalsuse puhas, lausa süütugi algus. Ning ühel hetkel, olles eemal kõigest välisest ja maisest, selg sirgub tal, pea, aru, mõistus, eksistentsi puhtaim vorm avaldub, mõistus tühjeneb ning – viimaks ometi saamegi me kaineks!

Ja siis… sellel vitutühjal viljatumal maal, kus miskit pole, või kus kõik on, saab olemasolevaks elu kõigist värvest koosnev sisemine valgus, energia, aine või siis vaimu terviklik ja kõikehaarav olemuse algus. Jah! Puhas aine! Või siis maakeeli – laps!

Kas seksi kvaliteet on tõusnud?

Seksuaalakti saab hinnata täpselt nii palju, kuivõrd inimene ise on suuteline toimumistele elus tähendust või väärtust andma. Seetõttu tundub veidi imelik võrrelda enda praegust seksuaalkäitumist seksuaalkäitumisega minevikus. Erineb see ju suuresti sellest, milline on minu seksuaalne „minapilt” antud hetkel, siin ja praegu. Loomulikult räägib selle nn tänase seksuaalse mina kasuks mõlema osapoole olemasolu – nii pornograafilises materjalis kümblemise kogemus kui ka sellest eemalolek ning mõnetine suutelisus ennast distsiplineerida ning nende kogemuste mõju vaadelda.

Niisiis ei ole mul mõtet end (iseendaga) vastandada, vaid rääkida sellest, kuhu on minu seksuaalsus laienenud või arenenud. Üldistades võibki öelda, et seksuaalakt on järjest enam liikunud suunas, kus sulatakse teise inimesega aina enam ühte. Ma arvan, et see ühtesulamise potentsiaal saab oma realiseerumisvõimaluse vastavalt minu seksuaalse minapildi hägustumisega, selle lagunemisega. Nende pornograafiliste materjalide baasil loodud konstruktsioonide lahtilammutamisega, nende järkjärgulise kadumisega ning suubumisega teadvuse perifeeriasse. Mulle tundub, et mida enam inimene enda loodud illusioonidest iseenda kohta lahti ütleb, neid pealtnäha tõsikindlaid arvamusi iseendast kahtluse alla paneb või kõrvalt vaatab, seda enam on ta ühelt poolt küll haavatavam, aga samas avatum, plastilisem ning valmim sotsiaalseks kontaktiks Teisega. Nii tekib ehk sügavam ja mitmeplaanilisem kahe individuaalse teadvuse vaheline süntees. See hetk, kus iseenda mõtted, võrd- ja kujutluspildid, ootused ja lootused antud olukorrast haihtuvad, on vägagi vabastav ja annab energiat.

Tagore

„Lapsena võisin vabalt valmistada endale tühjast-tähjast mänguasju ja luua kujutluses omaenda mänge, anda neile väärtuse ja tähenduse. Minu õnnest said mu mängukaaslased täiel määral osa, tegelikult sõltuski mängude täielik nautimine ka nende osavõtust. Ühel päeval sisenes aga sellesse meie lapsepõlveparadiisi kiusatus täiskasvanute turumaailmast. Ühele meie kaaslastest kingiti Inglise poest ostetud lelu; see oli täiuslik, suur ja imepäraselt elutruu. Meie mängukaaslane muutus selle üle uhkeks ega hoolinudki eriti enam mängust; ta hoidis seda kallist asja hoolega meist eemal, särades selle ainuomaniku aupaistes ning tundes end üle oma mängukaaslastest, kelle lelud olid odavad. Olen kindel, et osanuks ta kasutada nüüdisaegset ajalookeelt, öelnuks ta, et oli selle naeruväärselt täiusliku mänguasja võrra meist tsiviliseeritum.

Oma ärevuses ei suutnud ta aga mõista fakti, mis näis talle sel ajal tähtsusetu, seda, et too kiusatus ähmastas midagi tema lelust palju täiuslikumat – iga inimese südames igavesti elava täiusliku lapse avaldumist või, teiste sõnadega, lapselikku olemust. See mänguasi väljendas vaid lapse jõukust, mitte aga teda ennast, mitte lapse loovat vaimu, tema kujutlusvõimet, helget rõõmu mängust ning tema samastumist teistega, kes olid mängumaailmas ta seisusekaaslased. Tsivilisatsioon peab väljendama Inimese dharmat, mitte ainult tema arukust, võimu ning omandit.”

Mina tahan!

Ma olen mitmeid ja mitmeid kordi oma tüdruksõbraga seksinud ainult seepärast, et „mina tahan”. Enamasti on see seotud mingi välise mõjutajaga (no näen mingit ilusa kehaga, lühikesi narmendavaid teksapükse kandvat tüdrukut tänaval või suvalist pitsirohket, õrna häbet vaikimisi paljastavat pesureklaami – kõik nad ju on sellised! –, kui võmp on kohe vinnas ja otsib teed kodu poole raiuma!). Selline seks/kontakt ei ole aga vastaspool(us)e suhtes kohe kuidagi aus, sest sellisel juhul ei ole ju minu kui penetreerija ja tema kui penetreeritava vahel midagi muud kui liha, toimub vaid üks küüni täitmine kuivanud heinaga – iseenda illusioonide süvendatud hingetühjuse kompenseerimisega.

Aga ma olengi seksinud inimestega nii, et ma samal ajal kujutan ette absoluutselt midagi muud: teist inimest, situatsiooni, mingit tekitatud fantaasiat koristajast, õpetajast, sekretärist. Huvitav on ka see, et miks just õpetajad. Kas ei ole see mitte seepärast nii, et just õpetaja oli ju see, kes meie ego omal ajal nii võimsalt ründas, meie teadmisi ja teadmist endast kahtluse alla seadis, mistõttu Ego, oo see kõikvõimas teadja/mõtestaja, minus eneses teda nüüd alandada ja omastada tahab? Kas ei ole sealt pärit Oidipuse komplekski? Kas ei olegi ehk Freud kokkuvõetav lausega „me omastame, vallutame ja nikume läbi kõik enda Ego kahtluse alla panijad”? Kas ei olegi see siis see, mida me päevast päeva teeme? Kaitseme enda illusiooni endast? Nikume teineteist ja end! Nikume kõvasti ja palju – oma sundmõtete ja väljamõeldud tõega. Ühesõnaga…

…füüsiliselt küll seksid, aga mõistus seksib hoopis kuskil mujal. Ja nii juhtuski, et ühel hetkel muutus minu olemasolev seksuaalne reaalsus nii igavaks ja minu võime olemasolevat reaalsust väärtustada nii tuimaks, et ma pidin salaja (enne seksuaalakti algust, kui tüdruk tavaliselt WCs või mujal käis) voodis üksinda pornot vaatama, et erutuda. See oli ilmselt see hetk, mil ma hakkasin mõistma, et midagi on äkki korrast ära.

Affection

Mul on tunne, et seksi nagu ka kõige muu puhul elus on oluline võtta käesolevat hetke sellisena, nagu ta on. Leppida inimesega täpselt sellisena, nagu ta antud hetkel on. Mitte suruda peale enda väljamõeldud reaalsust või suhtuda temasse kui objekti. Paluda tal võtta poose, teha suu- või anaalseksi, end erootiliselt tantsides paljaks koorida, end ja enda avausi kõiksugustel viisidel eksponeerida ja rahuldada, lasta end alandada, kinni siduda, kägistada või lüüa, kehastuda kellekski teiseks; panna ta mängima mingit rolli või konkreetset situatsiooni, teha kõik, et olemasolev hetk ja tema kui inimene kaoks. Selline kontakt ei ole aga muu kui abstraktsetest mõttekonstruktsioonidest koosnev illusioon, mitte suhtlus. Mitte kahe teadvuse reaalne kohtumine, kus kaovad tähed, sõnad, laused, nimed, minad, sinad, temad, meied ning kus eksisteerib kogu maailm. Erutama ei peaks mitte mõte, unistus, fantaasia sellest inimesest või olukorrast, vaid see inimene või olukord ise.

Kinoteatri lavastust „Ei tao” on viimaseid kordi võimalik näha Kanuti Gildi SAALis 2. ja 3. aprillil.

Sander Rebane on Endla teatri näitleja, kellele meeldivad vabadus, mõtisklus ja „tõest” vaba vestlus.