Kümme aastat pärast Trentemølleri esimest kontserti siinmail, esineb taani tumedate elektrooniliste helimaastike ja unenäolise shoegaze’i maestro 18. oktoobril taas Tallinnas Helitehases, et esitleda oma uut albumit „Dreamweaver”.

Mis inspireeris sind uuel albumil käsitlema unenägude teemat?

See polnud tegelikult planeeritud. Uue albumi kallal töötades on alati nii, et alustan kuskilt ja ei tea, kus see kõik lõpeb. Mõtisklesin selle üle, kuidas ma ei püüa tabada mitte unenägusid, vaid seda, mis on mu alateadvuses, sest muusika kirjutamise üle pole mul eriti mingit kontrolli. Üritan olla avatud ning mitte väga palju analüüsida ja selle peale mõelda, mida ma teen. Suurem osa ajast, võib-olla 90%, on väga raske töö ja siis on see 10%, mis on maagiline nagu unenägu. Järsku tuleb muusika ise sinu juurde. See on miski, mida kogu aeg jahin. Janunen väga selle järele, et see maagiline moment kestaks veidi kauem. Tundsin, et „Dreamweaver” (ee „unenäokuduja”) selgitab hästi minu universumit, mu väikest pühapaika, kus käin, milleks on muusika. Saan põimida kokku oma ideed, unenäod ja inspiratsioonid ning loodetavasti teha sellest head muusikat.

Temaatiliselt tundub „Dreamweaver” väga loogiline jätk „Memoriale”, liikudes sügavamale järgmisesse sisekaemuse kihti. Käid läbi nii unenägude helgemad kui ka tumedamad aspektid. Kas tõlgendad seda kui põgenemisteed karmi reaalsuse eest või pigem kui vältimatut teekonda selle reaalsusega silmitsi seismiseks?

Ühest küljest näen seda kindlasti omamoodi põgenemisteena, aga pigem selleks, et peegeldada enda elu ja kogemusi. Kõlab nagu klišee, aga minu jaoks on muusika väga hea viis väljendada oma tundeid. Mul on väga raske maalida või luuletust kirjutada, aga muusika tuleb lihtsamalt.

„Dreamweaver” on selgelt ööalbum. Kas visualiseerid loomise käigus mõnd kindlat aega päevast või aastast, kuhu su albumid sobituvad?

Mitte eriti. Enamasti olen stuudios umbes kella kaheksast hommikul, sest mul on väike poeg ja ta peab lasteaias käima. Tihtipeale on minu ülesanne ta sinna viia ja ka jälle tagasi tuua, nii et mul on aega poole üheksast kuni kella kolmeni. Alguses, kui poeg sündis, kartsin väga, et see tapab loomingulisuse ja ma ei saa enam muusikat teha, aga sain aru, et tegelikult on parem, kui mu aeg on piiratud ja ma tõesti kasutan seda. Algus oli päris stressirohke, sest arvasin, et pean selle kuue või seitsme tunni sees hästi palju asju tegema. Nüüd olen õppinud end lõdvaks laskma ja nägema seda positiivselt, sest varem võisin istuda üleval kuni kolme või neljani öösel, lugusid üle produtseerida ja liialt üle mõelda. Piirang aitab mul palju paremini keskenduda.

„Dreamweaverit” on kirjeldatud kui sinu seni kõige psühhedeelsemat albumit. Kas su taotlus oli põimida omavahel unenäod ja muudetud teadvusseisundid?

Naljakas, see on kirjas mu enda pressiteates, aga pärineb ühelt ajakirjanikult, kes selle pärast minuga rääkimist kirjutas (naerab). Ma ei tunne eriti, et see on nii psühhedeelne. Pigem on see väga isiklik album leinast ja kaotusest, aga ka armastusest ja lootusest. See räägib ka lahtilaskmisest ja üleminekutest. Albumit ei algatanud mingi kindel olukord, see oli lihtsalt tunne mu sees, mida tahtsin muusikas väljendada. Võib-olla on see natuke psühhedeelne selles mõttes, et seal on palju väljendusviise ja katsetan mitmete erinevate žanritega. On ka elektroonikat, shoegaze’i ja dream pop’i. Püüan põimida kõik need asjad kokku nii, et see oleks ikka Trentemølleri album, kuigi olen üsna kindel, et kõik kuulevad mu mõjutusi – The Cure, Joy Division jne, aga üritan teha selle ikka isiklikuks ja enda omaks.

Tean, et oled David Lynchi loojutustamise ning heli- ja muusikakasutuse fänn. Selline twinpeaksilik narratiivi ehitamine ja atmosfäär on minu meelest uuel albumil eriti esil. Kas kanaldad teadlikult Lynchi lugusid oma muusikas?

Jah, võib-olla mitte üks ühele, aga armastan David Lynchi filmide juures seda, et neis on palju kihte. Olen näinud „Mulholland Drive’i” äkki üheksa korda – ma ikka veel ei mõista seda, aga armastan sellesse kadumist ja lihtsalt atmosfääri nautimist. Märkan iga kord midagi uut ja see on miski, mida üritan ka oma muusikas teha. Luua kihid ja jutustada erinevaid lugusid üheaegselt. Loodetavasti inimesed kuulavad albumit kaks, kolm või viis korda ja avastavad uusi detaile, eriti kõrvaklappidest kuulates. Mulle väga meeldib töötada meloodiatega, bassikäikudega ja kõigi instrumentidega. Tuua kõlapilti midagi väga ilmset, näiteks kitarr, aga nende all leidub palju atmosfääri ja toimub veidraid asju, mis ei ole nii silmatorkavad, vaid palju peenemad. See on jälle see alateadlik idee millegi olemasolust, mida pole lihtne välja tuua, aga sa tunned, kui seda pole.

Kuidas selle albumi visuaalne identiteet oma kuju sai? Kas sul oli kindel idee silme ees või jätad visuaalse poole tavaliselt kellelegi teisele?

Ei, üldiselt teen alati oma kujundused ise, sest see on väga oluline. Tegelikult jätan selle alati viimasele minutile, uue albumi puhul samamoodi. Mu plaadifirma ütles, et meil on nüüd kaant vaja, aga ma olin nii sügaval muusika sees. Taanis on väga lahe bänd Mew ja nende laulja nimi on Jonas Bjerre. Kuulsin, et ta hakkas tegema visuaalseid asju, nii et googeldasin teda ja Jonas Bjerre tuli ette. Aga see polnud tolle bändi liige, vaid hoopis üks teine tüüp, kes elab samuti Kopenhaagenis ning teeb fantastilisi fotosid lilledest ja traatidest. Mulle väga meeldis idee lillest, mida hoiavad traadid, midagi nii ilusat. Üritad seda haarata, aga see pole võimalik. Tundsin, et need fotod sobivad muusikaga ja terve albumi kontseptsiooniga, ka lüüriliselt. Niisiis kirjutasin talle Instagramis, sest ei tundnud teda, ja ta ütles: „Jah, muidugi sa võid mu fotosid kasutada! See on mulle suur au!” Nii et see oli väga lihtne. Sain teada, et ta on Taanis üsna tuntud arhitekt. Ta teeb fotosid ainult hobikorras, aga ma arvan, et need on väga lahedad ja tõesti tabavad albumi atmosfääri. Mulle ka lihtsalt meeldivad mustvalged fotod. 

Tervele albumile on vokaali andnud Islandilt pärit Dísa Jakobs, kes oli sinuga ka „Memoria” tuuril. Kuidas see koostöö sündis?

Tegelikult kohtusin temaga oma trummari kaudu, kes mängib albumil kõiki kitarriosi. Mul oli vaja tuuri jaoks lauljat, ta teadis seda lahedat tüdrukut Islandilt ja ütles, et tema hääl sobiks mu muusikaga väga hästi. Me kohtusime, meil oli väga hea vaib ja lõpuks tegi ta minuga kaasa terve „Memoria” tuuri. Ta laulis kõiki mu uusi lugusid ja ka mõningaid vanu, aga tegi need nii-öelda enda omaks. Mulle väga meeldis, kuidas ta esines ja milline ta hääl on, nii et olin täiesti kindel, et tahan teda albumil kasutada. Kirjutasin kõik lood tema häält silmas pidades, sest nüüd tunnen seda. See tegi mu jaoks asjad päris lihtsaks.

Kardan tavaliselt väga uue albumi alustamist, sest tunnen, et mul pole enam inspiratsiooni, see oli mu viimane album ja muud taolist (naerab). Ootan alati viis või kuus kuud enne, kui söandan uute asjadega alustada, aga seekord olin ülimalt inspireeritud. See album on ka üsna lähestikku eelmisega, tavaliselt on nende vahel kolm või neli aastat, aga seekord ainult kaks. Kõik tundus väga loomulik, sest meil just oli nii hea tuur. Ma arvan, et see tegi kõik palju lihtsamaks.

Su muusikasse on oma jälje jätnud nii paljud erinevad vokalistid. Kuidas sa otsustad, keda kutsuda? Kas leiad, et naisvokaal täiendab su kõlapilti paremini kui meesvokaal seda teeks?

Kuidagi on juhtunud nii, et enamik vokaliste, kellega olen koostööd teinud, on naised. See on rohkem nagu kokkusattumus. Äkki see sobitub mu muusikaga veidi paremini. Ma ei tea miks, aga midagi selles naishääle kõlas on. Sellegipoolest suhtlen ma praegu ühe Rosie nimelise tüübiga Los Angelesest, ta teeb fantastilist shoegaze’i, aga tal on ka üsna kõrge hääl… Olen suur Hope Sandovali ja Grouperi fänn, ja tegelikult kuulan üldse väga palju naisvokaliste, ka see võib olla põhjus. Võib-olla ma lihtsalt suhestun mõnede naisvokalistidega paremini. See lihtsalt tundub loomulik. Ma arvan, et järgmisel albumil võiks olla lõbus teha midagi teistsugust. Vaatame.

Kui palju sa oma muusikas teadlikult nostalgiat rõhutad? Oled tihti välja toonud seose kindlate lõhnadega, mis inimesi ajas tagasi viivad. Kas see on miski, mida üritad ka heliliselt teha?

Ma ei ole tegelikult eriline nostalgia fänn, see on natuke igav. Mulle meeldib olla hetkes, aga samas kasutada iseennast, oma mälestusi ja tausta. Ma kindlasti ei ürita seda peita, sest see kõik kokku teeb minust inimese, kes ma täna olen. Ma ei ürita vanu bände kopeerida, aga kindlasti on mu muusika paljudest nendest inspireeritud. Püüan mõnikord mitte niimoodi kõlada, aga see on võimatu, kuna see on lihtsalt nii sügavale mu DNAsse ja muusikalistesse eelistustesse sisse kirjutatud.

Alguses, kui hakkasin tegema oma esimest albumit, inspireeris mind palju rohkem elektrooniline muusika, aga isegi tol ajal kuulasin palju indie’t, post-rokki ja shoegaze’i. Nüüd on need aina rohkem mu helikeele üle võtnud ja elektroonilisus tagaplaanile jäänud, kuna ma ei tundnud ennast selles kunagi eriti koduselt, aga kasutan ikka elemente sellest ja ka kogu muust muusikast, mida armastan – klassikaline, džäss, folk… Võib-olla on raske mu loomingus midagi džässilikku kuulda, aga sellegipoolest kuulan seda päris palju ja arvan, et on võimalik olla inspireeritud erinevatest žanritest, ilma, et see alati selgelt esil oleks.

Esimene lugu uuel albumil, „A Different Light”, oli inspireeritud Nick Drake’ist. Armastan seda heli, kui ta nailonkitarri sõrmitseb. Nii et mind inspireerib väga erinev muusika.  

Sinu tuur algab tegelikult käesoleval kuul, aga tegid ühe show juba varem Hamburgis. Kuidas tunne on, kas kõik on eesootavateks nädalateks valmis?

Jah, ootan põnevusega ja olen ka veidi närvis, sest mängime palju lugusid uuelt albumilt. Kolm nädalat tagasi Hamburgis esinedes proovisime juba mõningaid neist, aga edaspidi mängime veelgi rohkem. Lisaks mõned vanad lood, mida ma pole 12 aastat esitanud. See on natuke närvesööv, aga ootan väga. Olen väga õnnelik, et saan taas minna ja mängida üle terve Euroopa. Nüüd on meil ka Austraalia tuur ja lähme Jaapanisse. See on fantastiline!

Üritus Facebookis

Intervjuu ilmus algselt inglise keeles Beats From the Vaulti kodulehel