Tundub, et Tallinna kultuurimaastiku kohal hõljub hetkel tavalisus ja olmelisus, aga ka nende nihestamine või transformeerimine ning piiride ja tähenduste mõtestamine. Linnagaleriist võib leida Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse „Tavalise eksootika“, Luise tänava korterist aga performance-/tantsulavastuse „Olmeulmad“, milles pealtnäha tava- ja igapäevane moondub aegamisi ümber unenäoliseks.

Siinne kirjutaja polnud ammu kodumaist teatrit külastanud, mistõttu käik olmeulmalisse maailma tundus igati paeluv. Tutvustuses kirjutatakse, et lavastus on isikliku ruumi intiimsusest ja inimestevahelistest suhetest igapäevase kooselu kontekstis – algatuseks ütlen kohe ära, et suhtetasandite või süžeeliinide kirjeldamise jätan siinpuhul kohe kõrvale, kuna nende tõlgendamine võiks jääda iga teatrikülastaja enda siseilma jaoks. Seda enam, et ühe olulise osa lavastuse kogemisest moodustab narratiivi kujunemise dünaamilisus: igaühele jääb võimalus panna lugu ise paika, nagu mõistatust, olles seejuures mõjutatud koha-, ruumi- ja vaatevinklivalikust ning ülejäänud publiku võimaldatud või piiratud liikumistrajektooridest.

Minu jaoks oli lavastuse põnevaim osa siiski ruumikogemus/-tunnetus, ruumi poetiseerumine ja pingestumine etenduse käigus. Kuigi tegevuse jooksul aimub, kuidas alghetke olmeline olukord nihkub aegamisi ümber ulmalise-unenäolisuse poole, seondus ruumitaju mulle ennekõike „virtuaalse reaalsusega“. Etendus leiab aset mitme toaga korteris ning publikule jäetakse vaba voli ringi liikuda, mis aga lõigi võimaluse asuda keset omamoodi ebaõdusat [uncanny] virtuaalset maailma, millega kaasnes pidev sisemine-kognitiivne pingestatus. Seejuures hakkas ruum iga mööduva hetkega ise poeetiliselt võimenduma, kaasa kõlama, nende seinte vahele lisandus osaliselt aimamatu lugu, mille põhistajaks ruumi pelk olemasolu – ümbritsevaga põimus kokku midagi, mida võiks nimetada „virtuaalseks ajalooks“. See ajalugu vihjab minevikule, millest ei räägita, kuid mis on olemas. Ma ei saa seda kunagi teada, kuid võin aimata. Loodud väikest, kuid terviklikku maailma mõjustas lisaks tunnetuse piirimail kõditav seik, et hetkel silme ees toimuva stseeni ajal võib kusagil mujal toimuda midagi, millest ilma jäädakse – kuna korteri plaan võimaldab eri ruumides viia läbi üheaegseid etteasteid. Sellest potentsiaalsuse paralleelsusest kujunes meeldiv ja motiveeriv tegur: ühelt poolt süvendas see virtuaalse reaalsuse paarikus toda „reaalsuse“ tahku, teisalt aga mõjutas lavastuse dünaamilisust ning ajendas mind vaatajana liikuma ringi mitte seetõttu, et kusagil algab ja lõpeb stseen, vaid kuna süvenes sisemine huvi toimuva vastu. Etenduse järgses vestluses saingi muuseas teada, et jäin paarist etteastest ilma, kuid eks vabadusega kaasneb valikute paljusus ja vastutus enda ees – lavastaja ja näitlejad võivad suunata, kuid ma ei pea neid pidevalt järgima.

Nii ruumilahendused kui ka publikult oodatud(?) käitumismustrid süvendavad virtuaalse reaalsuse muljet. Mõistagi on tegemist teatriga, millega kaasneb oma spetsiifiline kood ning vaikiv kokkulepe: ehtsa ja tehisliku (reaalse-fiktsionaalse) piirid pannakse peauksest sisse astudes tavaliselt paika, ent kuna „Olmeulmad“ võimaldab publikul ruumides vabalt ringi liikuda, jääb nn „neljanda seina“ olemasolu vahel meeliõrritavalt ebamääraseks. Ehkki kognitiivsel tasandil teatud eristatus siiski tekib, sõltub selle mõju kindlasti rohkem vaataja enda hoiakust ja isegi julgusest, valmisolekust reageerida või distanseeruda. Korteri sisustus-kujundus paistab pealtnäha üsnagi noortepäraselt tavalisena, ent ringi liikudes ei saa mingil määral kuidagi lahti tundest, et tegemist on osalise mimikri või simulaakrumiga – mh jääb nt etendusega seotud helitehnika vm pidevalt silma, seda „illusiooni“ õõnestades. Jällegi, aktsepteerime nähtu tinglikkuse piire, kuid tajume end pidevalt ja ühtaegu kahel eri tasandil, kahes erinevas kontekstis – ja nimelt nende sees ja keskel, mitte lavaga või muu tähistajaga eraldatult. Siinne ei vihja kuidagi ruumilahenduse ebaõnnestumisele, vaid vastupidi – omapärases justkui-päris reaalsuses olek (mitte väline vaatamine, vaid sissehaaratus) ning näitlejate liikumistrajektooride ennustamatus süvendavad kognitiivset pinget, mis oli igati põnev. Seetõttu oli stseenide juures üsna huvitav jälgida ka publiku käitumist. Me kõik oleme seal kuidagi kohatud, üritades oma kohta siiski leida.

Kui ruumitunnetus asetseb kusagil reaalse ja virtuaalse piirimail, rõhutab seda ka näitlejate liikumine, nii konkreetsetes (ja üsnagi muljetavaldavates) koreograafilistes tantsustseenides kui ka nende üleüldises füüsilises seisundis – selle omalaadne tehislik väljapeetus, liigne lihvitus ja oskuslikult rakendatud kontroll loovad mõnetise lõhe tavalise ja tehisliku vahele. Näitleja on omas rollis, kulgedes oma enamvähem paikapandud struktuuri ja mustri alusel ning vältides – võimaluste piires – publiku olemasolu märkamist, muutes vaataja justkui vaimuks, kummituseks. Publik on niisiis ühtaegu veidi häiriv (heas mõttes) element kui ka ruumi ja lavastuse osa. Siingi peitub omalaadne ebaõdusus, mis tuleneb privaatruumi tungimise muljest – ja seda ei tehta siinpuhul mitte ainult üksi, vaid terve grupiga, kellest suurem osa keskendunult esinejaid jälgivad. Fookuses on nelja inimese eraeluline käitumine, vaatamata illusoorsuse-virtuaalsuse mõjuväljale; ning lavastuse süvenev unenäolisus viib kogeja isegi rohkem privaatruumi piiridest läbi, kellegi tundmatu vaimuellu ja siseilma. Kes on siis vaataja: ühtaegu piiluja, sissetungija, vaim ja külaline? Ja muidugi on teater mäng, mille mõistelist kokkukõla virtuaalse reaalsuse ja vahest isegi moodsate digitaalsete mängudega ei pea hakkama üle rõhutama.

Sinne kirjutaja ütleb niisiis kokkuvõtvalt, et teatriskäik oli ootamatult lõbus ja tore. Kui esialgne sisseelamine ja koodituvastamine võttis veidi aega, siis iga mööduv hetk haaras aina rohkem kaasa – ja too pidev veider ebaõdusus ning kognitiivne pingestatus andis kogemusele ainult lisanüansse. Põneva küsimusena jääb aga ka edaspidiseks õhku, milline moodsale ajastule(?) omane sümptomaatilisus lasub selles huvis navigeerida tavalise ja eksootilise-fantastilise-ulmelise-unenäolise piiralal?