Täht- ja noothaaval voolab uni meie seest välja ja saab ilmsiks, ilmsi aga killustub me sisse uueks uneks. Inimese töö on hoida need kaks kaalukaussi loovust ja eluimestust soosivas tasakaalus.

Kuidas kutsuda olukorda, milles parasjagu viibime, erinevalt unest? Ärkvelolekuks? No ei, ka unes oleme ärkvel – kes rohkem, kes vähem – ja ajame omi asju. Kas siis tõeluseks? Reaalsus ja fantaasia – kah tihti esinev vastandus, nagu polekski fantaasia reaalsuse osa. Keha reageerib ühtviisi füüsiliselt nii unes kui ka ilmsi kogetule ning mõlemad võib taandada aju elektriliseks aktiivsuseks. Ka ühe meeleseisundi kestus pole veel tõesuse pant. Vahest veedame tulevikus enamiku ajast just sisemaastikel? Ja kas reaalsus on fantaasiast suurem ja püsivam, kui ta katkeb sama ootamatult kui uni? Piisab herneterast, et meid reaalsusest võõrutada – kui ta suppi süües kurku läheb. Pealegi pole eilne reaalne päev käegakatsutavam kui eilne fantastiline uni, ühed mälestused mõlemad. Ja, oh õudust, midagi meenutades tegelikult kalkeerime, kirjutame oma mälestusi üha üle ja ümber, fantaseerime toonase tõeluse fiktsiooniks…

Ja kas peabki tingimata magama, et näha und? Ka intensiivse mõttetöö puhul katsume end välistest impulssidest isoleerida, suleme silmad, vahel kõrvadki ning mängime tükkidega, mis on meie sees. Tõsi, unes elavad need tükid oma elu, aga me kõik oleme tundnud, kuidas sama alateadlik autonoomsus haarab mõtteidki. Seda nimetatakse inspiratsiooniks – olukord, kus mõtted mõtlevad ennast ise. Kui silmas pidada, et magama minnes võivad mõttemaastikest saada sujuvalt unemaastikud, on selge, et tegemist on ühe ja sama pidevusega – kujutlusvõimega. Ja kujutlusvõime pole meid ju siin, justkui objektiivses ja ühiskasutatavas ruumis maha jätnud. Võime praegugi fantaseerida. Meie silmad klaasistuvad ja nende asemel hakkab nägema hoopis vaimusilm – seesama, millega näeme und. Sellise seisundi kohta öeldaksegi „unistama”, „unelema”. See keeles vilksatav intuitsioon reedab, et nõnda on uni meiega alati kaasas, ka ilmsi. Nagu salaseeme, millest saab vajadusel kena oavarre.

Elu keset kujutlusvõimet

Kuhu see piir siis tõmmata ja kummal pool joont praegu oleme? Kas ruum, milles viibime, võiks olla objektiivne „välismaa” erinevalt unest, mis oleks subjektiivne „sisemaa”? Siin, välismaal on minu sisemaa teile kättesaadav alles siis, kui sünergiasse satub terve võrgustik asju: tähestik, trükipress, mikroprotsessorid, valguskaablid… Nimistu oleks lõputu, seesama šrift siin oli kunagi kellegi fantaasia, rääkimata sõnast „fantaasia”. Mis tähendab, et inimeste reaalsus ongi killukaupa fantaasiast välja õngitsetud! Nii et vaevu oleme kuulutanud siinse ruumi erinevalt unest objektiivsuseks, kui selgub, et tajume teda alati subjektiivselt ja, vähe sellest, ta on täis uneaidast varastatud vaimuvilju! Muusikast maanteedeni – meid ümbritsevad eksternaliseeritud ideed. Eriti ilmne on see linnakorteris, kus silm ei saa isegi aknast välja vaadates peatuda millelgi, mis ei oleks läbi inimteadvuse filtreerudes kujutlusvõime sõelale jäänud. Ehk mõni toataim, aga temagi nutipotis, mis iseennast kastab, väetisepulk mullas. Asi on käegakatsutav mõte või lausa mõttestik. Ja mõte on une tuulekoda – maagiline ruum, kus kõik on võimalik. Kui tihti imestame, et selline sfäär on meile ligipääsetav? Oleme nii harjunud kesk kujutlusvõimet elama, et ei pane seda tähelegi. Ei ole kujutlusvõimevälist maailma – seal me musttuhat tõekest idaneb ja mädaneb. Kujutlusvõime on ainus koht, kus kultuur üldse areneda ja aktualiseeruda saab.

„Unistama”, „unelema” – keeles vilksatav intuitsioon reedab, et uni on meiega alati kaasas, ka ilmsi.

Piirid hägustuvad veelgi, sest ühtlasi käib, kui lubate (ju lubate, kui käib), objektiivsuse subjektiviseerimine: internetis surfamine on üha vähem reis ümber maailma ja üha enam reis ümber sinu enda naba; nutitelefon projitseerib maailmale võluvõrke, mis on kõik sinu näo ja teoga; identsed otsingud annavad eri arvutites erinevaid tulemusi jne. Ühiskasutatavat ruumi isikustatakse üha enam. Teisalt otsivad neuroteadlased viise ajudevahelise individuaalsuse sildamiseks, et luua üldkasutatavaid proteese, võimaldada telepaatilist suhtlust või, miks mitte, lõpuks ka ühisunede nägemist ning neis tehtu-nähtu talletamist, ühiskasutusse sattumist. Ja mis on sel juhul saanud subjektiivsusest ja objektiivsusest, sisemisest ja välimisest, kui võid unes nähtud maja hommikul valmis printida või kuuldud muusika sõpradele saata? Praegu teeme tegusid kohmaka käsutahvlikesega, aga õnneks või kahjuks kaob see me käest varem või hiljem. Me ei jää monitori ette küürutama, klapid peas ja hiir peos. Aga mis vahet on unel ja olukorral, kus kujutlusvõime ja maailm on nii läbikasvanud, et teadvus vormib mateeriat igal sammul?

Eri meeleseisundid, üks vooluvõrk

Nii mõeldes hakkab koitma, et aju pole pelgalt arvutusmasin, milles rehkendatakse kokku tõeluse hale vari, vaid hoopis värav või kõlapunkt, milles unes ja ilmsi, subjektiivne ja objektiivne, sisemine ja välimine harmoneeruvad kummalisemalt, kui arvata oskame. Inimese töö on olla hea väravavaht ning need kaalukausid loovust ja eluimestust soosivasse tasakaalu timmida. Unes ja ilmsi on nagu kaks kõverpeeglit, millest kumbki painutab teist endanäoliseks, olles seejuures ühe ja sama ärkveloleku/tõeluse/reaalsuse vastasküljed. Täht- ja noothaaval voolab uni meie seest välja ja saab uueks ilmsiks, ilmsi aga killustub me sisse uueks uneks, inspireerima, enda valda kutsuma. On virvendav võlumaa ja veniv võimaluste maa – ühes VooluVõrgus. Vahe vaid selles, et neis meeleseisundites on info erinevalt struktureeritud, nii nagu jääs on üks veemolekul ülejäänutega seotud palju lineaarsemalt kui soojas supis. Tundub, et sellistes faasimuutustes loksub kogu inimajalugu, nagu keelgi reedab, erinevate stagna- ja sulaaegade vahet. Kui nii, siis liigume suure sula suunas. Üks pronksiaegne muinaslugu räägib sepast, kes saab võluvõime liita kokku kõige erinevamaid asju. Kõlab kaunis tuttavalt maailmas, milles punutakse nii peent võrku, et külmkapp puhub mobiiliga juttu, rääkimata sellest, et mõlemad võidakse värvata armeesse, mis ründab üht e-riiki. Võluprillid ja -peeglid, kratid ja küüntest kübarad – imeasjad, mis säilisid talvel jutuseemnetena, on hakanud suurvees idusid ajama…

Inimeste reaalsus ongi killukaupa fantaasiast välja õngitsetud!

Maailma luuakse lugudega ja juhitakse juttudega, armastas Mikk Sarv öelda. Und ja ilmsit konstrueerivaks ja siduvaks sillaks on keel. Vähe sellest, et uned on tihti tohutult mitmetähenduslikud ja kalambuursed, saame neist midagi olulist välja õngitseda ainult keele abiga. Näiteks mõne leiutise. Kusjuures, mida keerulisem leiutis, seda keelelisem – eri osiste tööd ja suhestatust tuleb ju kirjeldada. Keeleta oleks see võimatu. Nii on iga leiutis esmalt keeleline realiteet. Ta lihastumise eelduseks on kavandi olemasolu, lihased saavad alles kondikavale kinnituda. Ja kui see leiutis on viimaks „ilmale toodud”, kehastab ta iseenda ehitamiseks tarvilikku tarkust – masin on mehhaniseeritud mõte. Just see tõik teeb spionaažis võimalikuks pöördprojekteerimise. Mingit imeasja dešifreeritakse nagu arusaamatut hieroglüüfi, kuni lõpuks leitakse lihaste alt ehituse aluseks olnud kavand ehk hieroglüüfi definitsioon. Tänu erinevatele keeltele saame väliseid protsesse internaliseerida ja sisemisi eksternaliseerida. Unes ja ilmsi vahel avanenud kahesuunalist keelekanalit on kogu inimajaloo vältel üha laiendatud ning sisemised ja välimised realiteedid on meeldivalt sassis.

Tulikuum tähestikusupp ja aplad $ümboli§õltlased

Tundub, et meie intelligentsuse ja tegutsemisruumi laeks ongi keeled, mida mõistame kasutada ja kombineerida, ning neis keeltes peituvad eksi- ja eelarvamused. Läbimurrete eelduseks on vähemalt uute metafooride või lausa uute keelte kasutuselevõtt. Kuitahes murranguline polnud omal ajal tähestiku leiutamine, ei jää suhtlus igavesti verbaliseeriva keele keskseks, milles sõnade ja asjade vahel haigutab abstraktsioonilõhe. Juba lähenebki keel teole – programmeerimiskeelte, häälkäskluste, ajulainelugejate jms kaudu – ning pole võimatu, et viimaks suhtleme põhimõttel „mõeldud-tehtud”: saame sõnumiks; olemegi see, mida mõtleme; kehastume oma teadvuse sisuks. Kusjuures, unes täpselt seda teemegi, juba praegu!

Me ei saa kaduda virtuaalsusse, mil pole reaalsusega mingit pistmist, kuna see on füüsiliselt võimatu, substraat jääb samaks. Lihtsalt ta on struktureeritud üha enam moel, milles piiridest saavad punktiirid. Just seetõttu saamegi teha virtuaalruumis aina rohkem asju, mis vallandavad sündmusi reaalses: viirastume oma näo ja häälega teispool maakera või paneme sealt nutikodu aias robotniiduki tööle. Küll saame kaduda vaimselt. $ümboli§õltlased vihuvad tantsu ümber numbrite, mis ei sünni süüa ega mulda pista; raiesmikust saab kuvaril „metsamaa”, ja enne nihutatakse mägi eest ning kuivendatakse soo, kui et raudtee või naftaliin teeb aja- ja rahakuluka jõnksu. Milleks kasutatakse säästetud aega ja raha? Eks ikka selleks, et veel kiiremini kiirustada! Kuhu?

Teist substraati pole kuskilt võtta ja sellest peab piisama kõigile. Ta oli elus ja intelligentne ammu enne inimesi – planeedi noorimat liiki, kes peab enda elu eriliselt pühaks ja arvab, et on oma tarkuse ise välja mõelnud. Niisiis, väravavahid, meil tuleb õppida und nägema. Kirgast und, milles teame, et näeme und. Muidu näeb uni meid.

Tõnis Tootsen on vabakutseline kirjanik ja toimetaja.