Neljandat luulekogu koostav Krista Ojasaar räägib tekstiloomest, enesekriitikast ning kirjanduslikest mõjutustest. Intervjuu põhineb vestlusel, mis leidis aset 22. oktoobril eesti raamatu päeva raames Tartu Ülikooli raamatukogu kohvikus.

Luuletaja Krista Ojasaar on avaldanud käesolevaks hetkeks kolm luulekogu, debüteerides 2006. aastal kogumikuga „Hommikused unenäod”. Esikkogule järgnesid 2008. aastal avaldatud „Unemuusika”, mis sisaldab luuletusi vahemikust 1998–2006, ning 2010. aastal ilmunud kogumik „Tumedad linnad”, mis koondab tekste aastatest 2006–2008. Tema stabiilselt kasvava ning hoolikalt valitud loomingu sumedasse, uneäärsesse atmosfääri ning visuaalselt erksasse kujundikeelde siseneb ajuti ka teravamaid, sürrealistliku mündiga kujutluspilte, mis annavad üldjoontes pehmele ja õhulisele luulele juurde omapärast teravust. Kujutlusmeelt ergutav pildilisus võib ent mõjuda ühtaegu nii ligitõmbava kui ka mõnevõrra mõistatuslikuna, mistõttu palusingi parasjagu neljandat luulekogu koostaval Kristal enda tekstide poeetikat ning loomistausta selgitada, alustades päris algusest – sellest, kuidas üks autor luule ja luuletamiseni üldse jõuab.

Alustaks debüütkogu taustast: kas mäletad seda, millal luuletama hakkasid – millal kirjutasid esimesed tekstid, millised need olid, millest rääkisid ja kas need on trükis ilmunud? Kas tagasivaatavalt on see esimene impulss, mis üldse luulet kirjutama ajendas, sõnastatav? Kui jah, siis kuidas seda kirjeldaksid?

Luuletama hakkasin juba päris lapsena, esialgu olid need lihtsad tekstid lemmikloomadest ja loodusest, sekka mõned sõnamängud. Ei midagi erilist. Need ei ole kunagi trükis ilmunud. Teismelisena lisandusid muidugi armastusteemalised undamised ja muud targutused, mis samuti õnneks kunagi ilmunud ei ole. Kõik, mida kooliaegsest luulest avaldamiskõlbulikuks olen pidanud, on debüütkogus olemas. See koosnebki väga noore mina eneseavaldustest ja lõpupoole ka ülikooli esimeste kursuste aegsest luulest. Tõsiasi, et see raamat ilmus alles aastal 2006, räägib mõndagi mu loomuse kohta. Minu jaoks oli raamatu koostamine ja kogu väljaandmisprotsess tohutu julgustükk, enese nii ehedal kujul publiku ette toomine sundis ennast kõvasti kokku võtma ja läbi mõtlema, miks ma seda üldse teen. Kui mõelda algimpulsile, mis ajendas mind luulet kirjutama, siis nii palju kui mäletan, oli selleks vajadus oma igapäevast kogemust kuidagi ümber sõnastada. Praegu ütleksin, et tundsin tarvidust argielu ülendada ja oma elukogemusele mingit uut tähendust anda, kuid tollal ma päriselt nii mõelda ei osanud. Küll on meeles, kui selgesti tajusin oma sõnavara väiksust, keel sõna otseses mõttes piiras ja ahistas mind, sest selle abil ei olnud võimalik edasi anda seda, mida adusin, eks sellest ka esialgne temaatiline piiratus. Veel varasem impulss, mis tegelikult on mind kõige tugevamini mõjutanud, oli otseselt keeleline rõõm ja otsingulisus. Mäletan, kui ergastavalt mõjusid loetud või kuuldud (just ette loetud tekstides) ootamatud sõnaseosed, kujundid ja seni kogemata lauseehitus. Võisin painata täiskasvanuid järjekindlalt kõigi lingvistiliste nüanssidega, mis huvitavad tundusid. See oli nagu tõeline maadeavastamise ajajärk, ainult et aegruum ei avanenud mu ees meetermõõdustiku abil, vaid sõnaliselt. Isegi aega hakkasin mõõtma selle alusel, kui pikk oli mõni sõna seda välja öeldes (st kõla pikkuse järgi, sisuliselt mõõtsin maailma sõnade abil), tekitades ajutiselt ajaarvestuse, mis kõiki ümbritsevaid segadusse ajas, sest kasutasin minutite ja sekundite asemel näiteks lillenimesid. See oli mu jaoks tohutu avastus, et maailm on kirjeldatav, et sõnade ja ka kõlade abil toimub pidev maailma loomine, et iga kord, kui midagi ütled, lood sellega maailma ja ise midagi öeldes saab, vähemalt ideaalis, mõjutada, kuidas kuulaja maailma vastu võtab. See varane avastus tähendas minu jaoks tohutut rõõmu. Umbes samal ajal avastasin ma ka muusika. Luule ja muusika on kõlaliselt omavahel seotud. Selline tunne oli, otsekui kümbleksin sõnades, umbes samamoodi kui muusikas. Igal juhul on vaimustus jätkunud ja ma ei ole sellest lahti saanud ega soovi ka, sest just keeleline rikkus on üsna paljus see, mis mind edasi kannab ja luuletama paneb.

Mainisid argielu ülendamist, kas see on taotlusena ka praegu veel esil?

Praegu on esil pigem natukene teine aspekt, aga see käib kaasas sellega, mida ma kirjutan, sest otse elust maha kirjutan ma väga harva. Paratamatult lisandub midagi üldistavat ja teistmoodi olevat.

Esimesed kaks luulekogu tunduvad teineteisega tihedamalt seotud olevat – seda ka seetõttu, et oled esimese luulekogu tekste teises raamatus natuke teistsugusel kujul uuesti avaldanud. See on pigem ebatavaline valik – miks sa sellise võimaluse kasuks otsustasid?

Mul ei olnud algselt plaanis neid tekste varasemasse kogusse paigutada, aga kuna hakkasin niivõrd hilja avaldama, oli mul korraga olemas kahe raamatu materjal, töötasin mõlemaga korraga. Kirjastaja soovil paigutasin esimese raamatu lõppu värskemaid tekste ja kui tuli aeg järgmine raamat välja anda, siis vaatasin neidsamu luuletusi juba natuke teise pilguga ja leidsin tarviliku olevat mõnda kohendada. Sellest ka erinevused.

Millest saab luuletus kui kirjalik tekst su jaoks alguse praegu, kui mõtled näiteks konkreetsemalt selle luulekogu tekstide peale, mida oled koostamas? Kas luuletuse alguseks on näiteks mõni huvitav visuaalne kujund, seos või fraas, mille sa siis ühel hetkel luuletusena kirja paned? Või tekib luuletus äkki kirjutama hakkamise käigus ehk sa lihtsalt hakkad midagi kirjutama ja see, mida sa parasjagu kirjutad, muutub keelega mängimise või keelega töötamise käigus luuletuseks? Või saab luuletus su jaoks hoopis alguse mingil kolmandal viisil, millele ma praegu osutada ei osanud?

Luuletus võib alguse saada mitmel moel. Selleks võib olla tõepoolest midagi visuaalset, millest kasvab välja mingi meeleolu, ja see lausa tahab paberile saada. Või tekitab kogetu mingi toreda kujundi või lause, mis peas keerlema hakkab ja uusi ridu tekitab. Põhiline on ikkagi tõlkimise või vahendamise küsimus – ma nimetan seda enda kogemuse tõlkimiseks luulekeelde. Ma ei oska kõike, mida ma näen või läbi elan, väga vahetult paberile panna. Mingi filtri see läbib ja minu jaoks ongi see tõlkimine. Kõige rohkem olen proovinud luulekeelde üle kanda unenägusid, igapäevaelu olen püüdnud ümber panna vahelduva eduga. Mul on harjumus alati märkmikku ja hea jooksuga pastapliiatsit kaasas kanda, võin kirjutada ka kõndimise pealt ja pimedas, käsikaudu. Üksvahe oli mul lambikesega kirjutusvahend, see oli tõeliselt hea leid, hoidsin seda käepärast padja kõrval ja käekotis. Olen selline vanamoodne, mulle meeldib käsitsi kirjutada, usaldan lihas- ja närvimälu, mis võimaldabki pimedas kirjutamist, ma ei taha sõltuda aku vastupidavusest ega seadme niiskuskindlusest. Kui tulla tagasi luuletuse kirjutamise protsessi juurde, siis on luuletusi, mis justkui kirjutavad end ise, neid püüan võimalikult kiiresti üles tähendada, et midagi kaotsi ei läheks. Teistega mängin teadlikult, veeretan sõnu keelel ja sobitan peamise kujundiga, vaatan, et meeleolu klapiks, ja siis võib tõepoolest juhtuda, et valmis luuletus on hoopis midagi muud kui see, mida esimese hetke mõjul kavandasin või kujutlesin. Mõnikord võtab selline otsimine päris kaua aega, enne kui luuletus lõplikul kujul vormub. Kolmas võimalus, millele vihjad, on mu luulest kergesti välja loetav. Ma ei nimeta asjata unenägusid nii palju. Küllalt suur osa luuletusi ongi pärit mu unenägudest, kas siis otsese kirjelduse või algtõukena, aga paaril juhul ka terviklikul kujul – näen unes luuletust, sõna-sõnalt, kirjapildis, ning ärgates püüan selle võimalikult täpselt üles kirjutada. See on nagu omaenese luuletus unes või poolunes, ärkamise faasis pähe õppida ja siis üles tähendada. Sellest sünnivad mõned eriskummalised pildid, unenäos nähtu ehedal kujul. Enamasti siiski juhtub nii, et kui ma alustan pärast ärkamist unenäost luuletuse kirjutamist, siis hakkan seda juba kuidagi tõlgendama. Unenäod on mulle lõppematu inspiratsiooni allikaks.

Kas oled vahel tundnud ka seda, et mõni kogemus on sõnastamatu, et keel on väljendusvahendina ka kuidagi piiratud?

Jah, ma tunnen pidevat frustratsiooni, kuna ei suuda lihtsalt kõike kirja panna. Esiteks ei ole iial võimalik õppida ära kõiki keele nüansse, keel ju ise areneb ka pidevalt, kõike ei jõua haarata. Teisalt on mõned kogemused ka sõnastamatud. Kui hästi läheb, siis suudan sõnastada selle kogemuse kunagi hiljem, siis juba distantsilt, ja tõenäoliselt on see mul juba peas kümneid kordi tiirelnud, aga see ei tähenda, et ma ka siis kõigele pihta olen saanud. See ilmselt seletab, miks mingid teemad kipuvad aastast aastasse ikka korduma, ma üritan midagi ära sõnastada, ära tabada. Luuletuse kirjutamise algust täidab teatud elevus, kaasahaaratus. Kui see on puhtalt keeleline mäng, siis jääb kirjutamisprotsess enam-vähem kaineks, aga kui see tõukub mingist tunnetuslikust hetkest, silmadega nähtust või visuaalsest kujutluspildist, kuuldud fraasist vms, siis on see natuke võrreldav armumisega, tekib selline jalad maast lahti tunne. Ärge imestage, kui, märkmik pihus, vargseid tantsusamme teen, see on just see hetk, kui uus luuletus on mind tabanud.

Su tekstidele, eriti aga esimesele kogumikule, on minu arvates iseloomulik visuaalsete kujundite vaba seostamine. See loob mõnel pool kujutluspilte, mis võivad stiili poolest isegi sürrealistlikena tunduda, näiteks „Maopüüdja” tsükkel debüütkogumikus „Hommikused unenäod”. Kas sürrealism on kirjandusliku nähtuse – või ka tehnikana – sulle huvi pakkunud ning kui jah, siis millise nurga alt? Kui palju sa pöörad kirjutades teadlikult tähelepanu visuaalsele kujundile või sellele, et tekst oleks n-ö vaimusilmas klaar, kergesti ette kujutatav?

Sürrealism on mulle tõepoolest huvi pakkunud, üritasin sellest isegi bakalaureusetööd kirjutada. Mind on huvitanud just kujundiloome, sõnade ja kujutluspiltide vaba seostamine, näiliselt juhuslik järjekord, millest üldistub midagi lummavalt võõrikut ja inspireerivat samal ajal, kogu see fantaasia pillerkaar. Teismelisena lugesin Andres Ehini „Täiskuukeskpäeva”, mis mõjus mulle tõeliselt avastuslikult senise luulekogemuse ja -lugemise taustal, muutudes omamoodi etaloniks, millega ülejäänud luuleraamatuid mõõta (hiljem oli sama mõju Kivisildniku „Dawa vital”). See on ainus luuleteos, millest tsitaate välja kirjutasin ja „kunstipärases” kujunduses oma toa seinale bändide ja näitlejate plakatite kõrvale riputasin. Täpsemalt oli see Ehini „Galguemada. Codex somnambulicus”. Laabani loominguni jõudsin hiljem, see tundus sama lummavana. Kirjutades pööran visuaalsele kujundile üsna suurt tähelepanu, ilma selleta ei oskagi ma kirjutada. Sageli loongi luuletust just nagu pilti või väikest filmiriba, minu jaoks on iga luuletus täis mingeid aistinguid ja mälestusi. Kas lugeja selle tekstist mingil kujul kätte saab, on mulle teadmata, iga tekst on ju tõlgendusteks vaba ja iga lugeja erinev.

On sul veel selliseid autoreid, kelle puhul oled tundnud, et nad on sind luuletajana kuidagi mõjutanud? Ei mõtle siin mõjutamist selles mõttes, et kas on kedagi, kelle moodi oled tahtnud kirjutada, vaid pigem seda, et äkki on kellegi puhul veel mingisuguseid selliseid avastuslikke momente olnud?

Otseselt n-ö ukse avamise momente ei oska ma rohkem hetkel kirjeldada, küll olen ma tabanud kirjutamisel varase lugemiskogemuse mõju, mis avaldub nüüd mu tekstides mingi kujundi või meeleoluna. Näiteks Viivi Luik, Eha Lättemäe. Ma olen alati väga suur lugeja olnud. Olin see tüütu laps-raamatukogulugeja, kes laenutab seljakotitäie raamatuid ja uksest väljudes loeb juba esimest, minnes niimoodi trepist alla ja tänavale. Ja siis tuleb veerandtunni pärast tagasi, sest osa on tee peal juba läbi loetud ja ega siis läbi loetud raamatuid ju koju viida.

Aga kui tähtis on sinu jaoks üksik sõna luuletuses? Kui pikalt sa enne avaldamist tekstidega tegeled, kui palju oma sõnu n-ö kaalud? Kas neid luuletusi, mida sa ei avalda, on palju või kirjutad sa hoopis just niivõrd vähe, et luulekogusse läheb enam-vähem kõik, mille sa luuletusena kirja paned?

Kaalun iga sõna, kuigi vahel märkan alles pärast avaldamist, et mõne saanuks veel asendada või maha tõmmata. Vahel on tekst valmis kohe pärast kirjutamist, kuid enamasti sätin luuletusi mitu korda, vahel kirjutan isegi 4–5 varianti, enne kui rahule jään. Eelistan avaldada pigem harvem, sest olen seda usku, et tekstid tahavad laagerdumist, mingit distantsi, väikest kõrvalpilku, et kaalumine oleks õige tulemusega. Neid luuletusi, mida ma ei avalda, on üsna palju, keskmist protsenti ei oskagi kohe välja tuua, eks see erineb koguti. See tuleb ilmselt ka sellest, et püüan mingeid asju üha uuesti sõnastada. Ja muidugi on ka poolikuid mõttearendusi, n-ö pooliku tundega paberile saanud ideid, mida hiljem edasi kirjutada ei oska.

Küsisin seda seetõttu, et ilmselt on igal autoril mingit laadi kogemusi seoses enesetsenseerimisega – kui karm kriitik sinu sees elab ja kuidas sa temaga toime tuled? Kas aja jooksul on selle kriitiku hääl muutunud, on see näiteks nõrgenenud või tugevnenud?

Enesetsensuur on kahtlemata olemas, isegi kui kirjutan mingi tunde ajel luuletuse, mis mulle isiklikus plaanis väga korda läheb, ei arva ma, et selline hingepuistamine kõigile lugeda peaks kõlbama või kõigis huvi võiks äratada. Kõige isiklikumad läbielamised, kui need on varjamatult kirja pandud, säilitan ainult endale omalaadse tundepäevikuna, lugejale neid ei paku. Minu sisemine kriitik, kui seda nii nimetada, on aja jooksul tugevnenud. Oma osa on siin elukogemusel (küpsemisel, kui soovite), lugemiskogemusel samuti. Võib-olla tähendab see, et ma ei ole enam nii egotsentriline, ei arva noorusliku uljusega, et kõik, mida kirjutan, võiks lugejale huvitav olla. Teisalt aitab kriitikameel vältida stampidesse langemist (ma ei kahtlegi, et ka minul on mingid stambid välja kujunenud) ja teemakordusi, enesekordusi.

Kolmas luulekogu muutub varasematega võrreldes konkreetsemaks ka toponüümide poolest. Kui palju on mingid konkreetsed paigad sind kirjutama inspireerinud? Kui palju on su luule üldse su enda jaoks mingite kindlate ruumipunktidega seotud, nendega seostuvate meeleolude, sündmuste või inimeste näol? Tartu ja Tallinn tunduvad näiteks tugevate keskmetena.

Konkreetsed paigad on mind tõepoolest inspireerinud, vahel pika ajalise distantsiga. Kui mõelda kindlate ruumipunktide peale, siis enim on mõjutanud lapsepõlvemaastikud, eelkõige pilvemaastikud, sest Põhja-Eestis on pilved rohkem maadligi, kohevamad, raskemad, aga ka Pandivere künklik maastik ja lõputud sood. Samuti suured linnad, rannik. Olulisel määral muidugi Tartu. Mul on suur hulk Tartuga seotud unenägusid, kus mu lemmiklinn on mingi kummalise nihkega. Kui käin mõnes uues riigis/linnas, siis püüan võimalikult palju niisama ringi jalutada, ahmida endasse meeleolusid, atmosfääri, kui nii võib öelda, siis selle paiga essentsi, kahtlemata söödaks mu kujutlusvõimele ja aluseks tulevastele tekstidele. Kujutlusvõimet tuleb teadlikult toita, muidu jääb see kängu.

Seda, et Tartut mingit pidi unenäolisusega seostatakse, võiks pidada suisa omaette fenomeniks. Sa oled ka ise koos Berk Vaheriga ühe selleteemalise ilukirjandusliku tekstikogumiku toimetaja olnud(1). Mis sa arvad, mis sellist võrdlust tingib? Miks Tartu on mõnikord nagu unenägu?

Tekstikogumiku pealkiri on pärit Mehis Heinsaarelt, ta kirjeldab raamatus oma Tartu-kogemust, mida julgeksin üldistada. Füüsilise, asise Tartuga on läbi põimunud ideede, unistuste ja mõtiskluste Tartu ja kuna tegemist on vana kultuuri- ja ülikoolilinnaga, siis on see osa linnast, mida käega katsuda ei saa, ometi tugevalt tajutav. Ühelt poolt sajandeid vana, teisalt iginoor ja pulbitsev. Ehk nagu üks mu sõber kord ütles: „Kui näed inglitiibadega inimest rattal väntamas, ninapidi raamatus tänaval kõndivat tüdrukut, õppejõudude tänavanurgadispuute või igas vanuses kostüümis inimesi, siis see ongi Tartu.”