„Lost in Translation” (2003, USA, American Zoetrope, Tohokushinsha Film). Režissöör ja stsenarist Sophia Coppola, produtsendid Ross Katz, Sophia Coppola, Francis Ford Coppola, operaator Lance Acord, origiaalmuusika Kevin Shields, osades: Bill Murray, Scarlett Johansson jt. 101 min.

Linateose keskmes on kaks kadunud hinge, kes on määratud ulpima mõtete tühjas ookeanis, kuni nad leiavad tõelise armastuse. Charlotte otsib õidepuhkemist: riputab paberõisi lae alla hotellituppa, uurib ikebanat, jalutab aedades kirsipuu õite all. Seevastu paadunud kuju Bobi kimbutavad omaenese deemonid ning ta uputab muremõtteid viskisse. Bobi ja Charlotte’i vahelised tunded on kõike muud kui lõõmav kirg. Neid siduvad emotsioonid tärkavad sordiini all ja ka hiljem jääb osa armust tõlkes kaduma, ent sellegipoolest on neil peale vastastikuse külgetõmbe veel nii mõndagi ühist. Mõlemad karakterid vaevlevad unetuses, mille taustaks on Jaapani värviline virtuaalsus: telekamängud, uimastid, tänavavärvid.

Rõhutamaks peategelaste tundeid, mängib film publiku nägemismeelega. Linnatulede värvi ja samuti valgust siseruumides muudetakse linateoses kooskõlas tegelaste meeleoluga. Astudes kitsasse lifti, sulguvad kambri peegeluksed, mis varjavad valguse ja sunnivad Bobi vaatama omaenese sisemusse. Järgnevas kaadris näeme meest jooksmas trenažööril, kujutades justkui abitut põgenemiskatset. Kiiretempolisi stseene aktsentueerib võrratu muusika. Mõlemad tegelased otsivad rahu, sukeldudes sinisesse basseini. Märkamata ei saa jääda liikumine filmis: kõik justkui voolab. Teos lausa kubiseb Sophia Coppolale omaseks saanud kaadritest, kus keegi näoga vastu aknaklaasi toetades jälgib mööduvat elu.

Muusika on mootor, mis hoiab filmi püsivas kulgemises ja sealjuures väljendades karakterite tundeid sama ekspressiivselt kui näitlejad isegi. Helide ja tämbrite mäng seob nii mõneski kohas muidu järskude vaheldustega kaadreid. Külastades üht budistliku templit kuuleb Charlotte gongi lööke, mis järgmises stseenis moonduvad telefonihelinaks. „Allmusic” andis filmile muusika eest neli punkti viiest, lisades, et muusika mängib linateoses peaaegu sama suurt rolli kui Bill Murray ja Scarlett Johansson. Muusika pani kokku Brian Reitzell, kes on mänginud löökpille ka prantsuse elektronmuusika grupile Air, kellega on Coppola eelnevaltki koostööd teinud. Näiteks on grupp komponeerinud muusika ka Coppola filmile „The Virgin Suicides”. Linateoses „Lost in Translation” kuuleme küll vaid ainsat lugu Airilt endalt, kuid see kannab üht kõige soojemat ja tundlikumat stseeni, kus templi aias astuv Charlotte jääb lummatult vaatama kummalist jaapani pruutpaari. Airi lugu loob maagilise harmoonia, muutes stseeni isegi muusikavideolikuks. Film sisaldab ka nii mõndagi lugu Kevin Shieldsilt ning pala tema kollektiivilt My Bloody Valentine. Shields nomineeriti tänu oma panusele linateose originaalmuusikasse BAFTA kandidaadiks. Eelnevalt nimetatud bändi lugu „Sometimes” saadab liikuv pilt öistest Jaapani linnatuledest ning jõuliselt kärisevad akordid koos Shieldsi sumeda uinutava häälega loovad vaatajais ebamaiseid afekte. Võib öelda, et teose salapära ja osa kvintessentsist peitubki just muusikas.

„Lost in Translation” on melanhoolne armastuslugu, kuid ka jõgi, millesse sukeldudes kannab vool sind muusika saatel läbi enneolematute unenägude.

Katusekino kava vaata siit.