120 km põhjapolaarjoonest edasi asub üks eriskummaline paik, mis moondub juba 28. aastat järjest juuni teiseks nädalalõpuks tõeliseks kinoparadiisiks. Ajutiselt Sodankylä igaveses päevavalguses toimuv filmifestival Midnight Sun on austusavaldus filmikunstile, -tegijatele ja publikule. Pole mingeid punaseid vaipu, glamuurseid esilinastusi ega võistlusprogrammi. On viis päeva kino, valgete ööde ja päevade vahel hekseldamist ja südantsoojendav Lapimaa täis tervisest pakatavaid jäneseid, põhjapõtru ja lõputut mägede ja metsade horisonti.

Sodankyläs filmifestivali korraldamise idee tekkis novembris 1985, kui filmirežissöör Anssi Mänttäri küsis sealsesse pilkasesse pimedusse vaadates: „Miks mitte teha siia rahvusvaheline filmifestival.” Sellest ideest vendadele Kaurismäkidele rääkides saigi algatatud üks kõige ilusamaid ja kodusemaid festivalitraditsioone, mida külastavad igal aastal filmimaailma suurkujud, sõites päratusse Soome „põrgusse”, et rääkida oma truudele fännidele, milline oli nende esimene filmielamus või milline oleks see üks ja ainus film, mille nad üksikule saarele kaasa võtaksid. Tänu Kaurismäkidele ja festivali juhi Peter von Baghi erudeeritusele ning sidemetele filmimaailmas saigi see festival võimalikuks. Tänavu kinkis Sodankylä linn von Baghile ka oma tänava.

Sodankyläs on käinud nii Abbas Kiarostami kui Francis Ford Coppola, nii Wim Wenders kui Miloš Forman, nii Claude Chabrol kui Jim Jarmusch. Senini pole ükski režissöör veel kutsest ära öelnud. Kõik tulevad siis, kui neil võimalus on, sest filmimaailmas ei saa töö teadupärast kunagi otsa ning suvi on suurepärane aeg võteteks. Näiteks tänavuse Midnight Suni üks külaline Philip Kaufman (vaata filme „Kehakrattide kallaletung” („Invasion of the Body Snatchers”, 1978), „Seiklejad” („The Wanderers”, 1979) või „Eliitlendurid” („The Right Stuff”, 1983)) sai kutse juba aastal 1992 San Franciscos, aga tulla sai ta alles tänavu, 21 aastat hiljem.

12.–16. juunini – ja tegelikult juba kaks nädalat enne seda – on Sodankylä täis elu, melu ja teotahet, kui Helsingist pea 1000 km kaugusele valgub (valdavalt Helsingist, kuid ka Eestist) 400-pealine töötajatest ja vabatahtlikest koosnev meeskond, et hakata taaskord ette valmistama traditsiooni- ja klassikahõngulist igavese päevavalguse festivali. Viie päeva jooksul neljal ekraanil näidatud rohkem kui 80 filmi meelitasid Põhjalasse 27 000 külastajat. Kohalikud moodustavad nendest paraku väiksema osa, ent küllap ongi kohapeal elades raske end pimedusest valgusesse või päriselust filmimellu nii kiiresti ümber lülitada. Kohale sõitnud külastajad saavad pikal teekonnal tulevasteks filmiväljakutseteks valmistuda.

Mis siis Sodankylä või Midnight Suni või Lapimaa või polaarpäeva nii meeldivalt õdusaks teeb ja miks sinna minna? Kogu festivali ümbritseb mingisugune rahuloluaura. Asjapulgad kiirustavad tasapisi, publik trügib järjekordades viisakalt (piletisabad on pikad) ning kui ööbida onnikestes Sodankyläst väljaspool Luosto loodusradadel, siis saab koduteel nautida kohtumist põhjapõtradega.

See on festival, mis toetub peaasjalikult traditsioonidele ning millel pole huvi kasvada, sest kardetakse, et see hävitaks festivali kodususe ja ohustaks pretensioonitut filmivalikut.

Filmivalimiku kokkupanek on kui lumepalli veeremine, mis algab kohe pärast festivali lõppu ning leiab oma otsa alles siis, kui viimased külalised on kinnitatud. Külalised ja külalislahkus ongi Sodankylä märksõnad. Lisaks hoitakse alal traditsioone. Festivalil näidatakse filme seni kuni võimalik 35 mm projektoritega ja pakutakse võimalust kogeda karaokemuusikali ettekandeid (väga võimas oli vaadata, kuidas tuhatkond soomlast kõiki „Grease’i” laule peast kaasa laulavad), tummfilmiseansse koos elava muusikaga ning äärmiselt veidraid väljasõite keset Lapimaa metsa, et pidada seal maha üks korralik tantsupidu.

Polaarpäikese igavikus ja festivalimelus kaob peatselt tunne, et magamine üleüldse kuidagi vajalik on. Kahtlases unetuse ekstaasis hüpnotiseeritult filme vaadates (mis küll valimatutel aegadel päädib miniuinakutega pimedas kinosaalis) mõjuvad nad nii pagana eriliselt ja lähevad rohkem südamesse, sest pidevas valgustatuse olekus kirgastuvad filmielamused ehedamalt.

Sodankyläs on tõelisteks VIP-ideks filmid, sest nende pärast oodatakse tunde järjekordades, kuna siin toimib „kes ees, sel mugavam koht” süsteem. Ära sai vaadata kõik uuemad soome filmid, lisaks pisike valik uuematest linateostest mujalt maailmast, kuid pearõhk oli pandud siiski klassikale ja auväärsete külaliste retrospektiividele.

Anno 2013 külastasid Sodankylä Indiana Jonesi välja mõelnud Philip Kaufman, itaalia filmikunsti üks haruldasi pärleid ja tohutult produktiivne Marco Bellocchio, Skandinaavia ajaloo teravamaid probleeme julgelt puudutav rootslane Jan Troell, Prantsuse moodsa kinokunsti üks spirituaalsemaid naisautoreid Claire Denis (vaata kindlasti filmi „35 pitsi rummi” („35 rhums”, 2008)), Cannes’ist Eestini oma filmidega kuulsust kogunud rumeenlane Cristian Mungiu (tema „Teispool mägesid” („Dupa dealuri”, 2012) jooksis veebruaris Eesti kinodes), filmipoeet Jem Cohen ja HÕFFil linastunud foley-psühhoõõva „Berberiani helistuudio” („Berberian Sound Studio”, 2012) režissöör Peter Strickland.

Nende autorite loomingu paremikku vaadates tekkis tunne, mis tõstab festivalil olles alati pead: maailmas on liiga palju filme ja liiga vähe aega nende vaatamiseks. Ning kohe, kui see tunne tekkis, tõid Mr. Bakeri sõnad väga-väga heast muusikadokumentaalist „Beware of Mr. Baker” (2012) sind kell kolm hommikul jälle maa peale tagasi: „Only geniuses have time, you know.” Pärast seda sai taas rahulikult võtta ja vaadata Dario Argento „Suspiriat” (1977) või Laureli ja Hardy tumma situatsioonikomöödiat ning uuesti ja uuesti filmidesse armuda, jättes rohkem filme vaatamata, kui neid vaadata jõuab. Filmifestivalide võlu seisnebki õigete valikute tegemises.

Midnight Suni ja juunikuist Sodankylät on väga raske sõnadesse panna. Seda, mis seal kaugel põhjas juunikuus toimub, võiks iga natukenegi suurem filmiarmastaja ise vaatama ja tundma minna. Sodankyläs saab aeg uue tähenduse ja uni tuleb alles siis, kui sa juba koju tagasi jõudnud oled. Kodus saab kedrata unes taaskord läbi neid hommikusi vestlusi filmitegijatega, kuidas ja milliseid filme nemad vaatavad, ja tunda puudust soomlaslikult soojast huumorist, mis sinna Lapimaa metsade vahele kilkama jäi.

Mõned filmisoovitused

Aleksi Salmenperä road-dokumentaal „Alaska Highway” soome habemikust Hesest, kes otsustab endale Alaskalt veoki osta, sellele sinna järele minna, see korda teha ja enda koduks muuta ning siis sellega tagasi Soome sõita. Kõlab nagu igas mehes peituva poisikese salaunistus.

Mika Ronkaineni dokumentaal „Laulu koti-ikävästä” ehk „Soome veri, Rootsi süda”, mis on tõsiselt hea huumoriga film identiteedikriisis vaevlevatest soomerootslastest, kes ei tunne end ei soomlaste ega rootslastena. Isa ja poja meeleolukas sõit oma juurte juurde ja teineteisemõistmiseni jõudmine.

Peter Stricklandi draama „Katalin Varga” ehk Transilvaania metsade ja mägede vahel toimuv lugu noorest naisest, kes otsustab maksta kätte oma vägistajale, kui ta mees ta n-ö sohilapsega kodust minema peletab. Selles filmis on üks niivõrd meisterlik stseen, mis pani mind külmavärinaid tundma, sest Katalin Varga monoloog, operaatoritöö ja muusika tekitasid tunde, nagu oleksin ise tema vägistamises süüdi.

Nendele lisaks soovitan algavas sügises vaadata või PÖFFi tarbeks tutvuda Philip Kaufmani, Jan Troelli ja Cristian Mungiu filmograafiaga.

Vaata ka festivali kodulehele.