Euroopa südamele kõige lähemal paiknev endine idabloki riik Ungari on hoiatav näide sellest, kuidas demokraatlikke protsesse etendades liigub riik mitteliberaalse ühiskonnakorra suunas.

„Parlament toimib ka opositsioonita” on suhtumine, mida võiks oodata Venemaa, Hiina või Singapuri juhtidelt, kuid tegemist on hoopiski Ungari peaministri Viktor Orbáni väljaütlemisega. Eelmise aasta suvel, 25 aastat pärast seda, kui just Ungaris murti esmakordselt läbi raudsest eesriidest, kukutati kommunistlik kord ning võeti suund demokraatia ja läänega taasliitumise poole, pidas peaminister Orbán kõne, milles ta ülistas eespool mainitud riikide autoritaarseid riigikordi.

Orbán väitis samas kõnes, et lääne liberaalse heaoluühiskonna mudel on surnud ja 2008. aastal alguse saanud majanduskriisi näol on tegemist pöördelise sündmusega – võrdväärne esimese ja teise maailmasõja ning Nõukogude Liidu lagunemisega –, mis nõuab senise ühiskonnakorralduse uuendamist, et tulla toime muutunud olukorraga. Muidugi on just tema käes võti, mis avab Ungarile ukse helgema tuleviku poole. „Me peame hülgama ühiskonna organiseerimisel liberaalsed meetodid ja põhimõtted. Uus riik, mida me ehitame, ei ole liberaalne, vaid see on mitteliberaalne,” oli ta otsekohene.

Sümboolne on ka selle kõne pidamise koht. Tegemist on ühe väikese etniliste ungarlastega asustatud linnaga Transilvaanias, mis sai pärast Ungari kaotust esimeses maailmasõjas ja Pariisi rahukonverentsi otsuseid Rumeenia osaks. Ungari ajaloomälus on domineeriv endise suurriikliku aja esiletõstmine ning enda nägemine ohvrikogukonnana, mida on domineerinud liiga kaua välismaised jõud. Ajalugu on Orbánile poliitiliseks tööriistaks oma toetajate mobiliseerimisel, vastaste materdamisel ja Ungari poliitilise sõltumatuse rõhutamisel. „Me ei allunud 1848. aastal Viinist tulevatele diktaatidele. Me tõusime 1956. ja 1990. aastal üles Moskva vastu ning samuti ei lase me täna kellelgi endale midagi ette dikteerida, olgu selleks Brüssel või mõni muu riik,” on Orbán kuulutanud.

Orbáni enda karjäär on paljuski sümptomaatiline Ungari arengule viimase veerandsajandi jooksul. Esimest korda tuli ta poliitikalavale just 1988. aastal, olles aktiivne üliõpilasliikumises ja nõudes demokraatlikke reforme ning nõukogude vägede väljaviimist Ungarist. Temast sai üks erakonna Noorte Demokraatide Liit (Fidesz) asutamise juhtfiguure. Peagi tõusis ta partei juhiks ja tema eestvedamisel kujunes sellest Ungari mõjukaim konservatiivne poliitiline jõud. Esimest korda jõudis Orbán peaministri ametisse 1998. aastal, mil tema haldus- ja majandusreformid pälvisid paljude lääne liidrite tunnustuse. Läänemeelsusest andis märku ka 1999. aastal NATOga liitumine. Kuid juba siis võis täheldada Orbáni juures mõningaid märke tema autoritaarsest loomusest: mitmete seadustega tugevdati peaministri positsiooni, vähendades samas ministrite ja parlamendi rolli. Aastatel 2002–2010 oli Orbán opositsioonis. Võimul olnud sotsialistide, Ungari teise suure poliitilise jõu populaarsus langes seoses korruptsiooni ja rahvale valetamisega. Lõpliku punkti sotsialistide edule pani 2008. aasta sügisel alanud finantskriis, mis tabas riiki valusalt.

2010. aasta valimistel võidutses Fidesz taas, saades üle kahe kolmandiku parlamendikohtadest, mis andis Orbánile tema teisel ametiajal võimaluse opositsiooniga arvestamata oma poliitilist programmi ellu viia ja enda tõelist autokraatlikku palet näidata. Nii algas 2010. aastal Ungari kaugenemine läänelikust liberaalsest mudelist. Esiteks muudeti oma poliitilise võimu kindlustamiseks valimissüsteemi Fideszile sobivalt ja asuti piirama tugevalt kohtusüsteemi, eriti Ungari ülemkohtu iseseisvust, kui viieteistkümnest ülemkohtunikust üksteist asendati endale sobivatega. Teiseks on ette võetud meedia suukorvistamine. Kuigi riigis ei toimu veel Hiina või Singapuri stiilis opositsiooniliste ajakirjanike vangistamist või Venemaa stiilis läbipeksmist, rakendavad Ungari võimud ajakirjanike „õigele” käitumisteele suunamiseks maksuametnikke, litsentside uuendamise kohustust ja reklaamitulude piiramist. See on viinud meedia enesetsensuurini. Kolmandaks, tulenevalt Orbáni kristluse ja rahvusluse kui ühiskonna alustalade rõhutamisest, muudeti põhiseaduses perekonna definitsiooni ning välja jäeti nii lastetud paarid, vabaabielud kui samasoolised paarid, viidates neile kui alaväärtuslikele kooseluvormidele. Ebaseaduslikuks on muudetud väga ebamäärases sõnastuses „ungari rahva väärikuse solvamine”. Üliõpilastele on seatud kohustus töötada pärast ülikooli lõpetamist kodumaal või maksta õppemaksu. Kodutute viibimine avalikus ruumis on muudetud väärteoks. Piiratud on ka keskkonna, sõnavabaduse ja LGBT-teemadega tegelevate mittetulundusühingute tegevusvabadust. Orbán on põhjendanud viimast väga putinlikult, maalides kodanikuühiskonna aktivistidest pildi kui välisriikide agentidest, kes üritavad Ungari riigikorda destabiliseerida.

Orbáni populism on olnud edukas. Eelmisel aastal võitis Fidesz kindlalt nii parlamendi, europarlamendi kui ka kohalike omavalitsuste valimistel. Nii saab Orbán valitseda valijate ette astumata kuni 2018. aastani ja Ungari tee mitteliberaalse ühiskondliku süsteemi poole jätkub. Oma osa on siin ka Ungari teiste poliitiliste jõudude nõrkusel. Ainus organiseeritud opositsioon on (ilma liialdamata) neofašistlik Jobbiku partei. Sotsialistid ja liberaalid on killustunud ning võimetud pakkuma Orbánile ja Fideszile alternatiivi.

Oma isepäist poliitikat on Orbán ajanud ka Venemaa suunal, kelle ta seadis oma juulikuises kõnes üheks mitteliberaalse riigi eeskujuks, kellele kuulub tulevik. Ungari lähenemine Venemaale on olnud pikemaajalisem protsess, mille taga on kahe mehe – Orbáni ja Putini – maailmavaadete sarnasus. Ungari positsioon on olnud diametraalselt erinev Eesti, teiste Balti riikide ja Poola omast. Orbán on nimetanud lääne sanktsioone Venemaale „iseendale jalgatulistamiseks”. Samal ajal kui enamik teisi Euroopa riike üritavad oma energeetilist sõltuvust Venemaast vähendada, on Ungari võtnud vastupidise suuna.

Autoritaarsed reformid, kangekaelsed ja Euroopa Liiduga kooskõlastamata sammud ning lõpetuseks lähenemine Venemaale on muutnud Brüsseli ja Washingtoni Ungari käitumise suhtes kriitilisemaks kui kunagi varem. Eelmisel aastal sai Ungarile osaks au liituda seltskonnaga, kuhu kuuluvad näiteks Venemaa, Iraan ja Põhja-Korea, kelle poliitikutele on Ühendriikide valitsus pidanud vajalikuks kehtestada sissesõidukeelud.

Milliseks kujuneb Ungari tulevik järgneva nelja aasta jooksul, on raske ette ennustada, kuid praegused trendid pakuvad põhjust muretsemiseks. Orbáni poliitika on olnud siiani vaieldamatult populaarne, eelmise aasta valimiste „kübaratrikk” on selle parimaks tõestuseks. Demokraatia lõppebki aga Orbáni nägemuses valimiskasti juures – opositsiooni ja kodanikuühenduste ettepanekuid, Euroopa Liidu kriitikat ja soovitusi ei võeta hiljem enam kuulda. Seni on Orbán kasutanud lääneriikide kriitikat oskuslikult oma poliitika elluviimiseks ja miski ei anna märku, et ta oleks mitteliberaalse ühiskonnakorra ülesehitamise teel peatunud.

Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.