Õigusteaduse magistrant Sven Anton ütleb Lacanile, Žižekile, Hegelile jt toetudes, et antikapitalism on samuti ideoloogia, mille väljendajad tahavad tihtipeale võtta märtripositsiooni.

Andres Härm kirjutas maikuu Müürilehes sisuka mõttekäigu vastupanu võimalikkusest kapitalismile. Lühidalt kokku võttes näitas Härm enda arutelus, et kui aktiivne vastupanu ei suuda kapitalismi haardest põgeneda, sest oma aktiivsuses osalevad vastupanijad alati tootmises, siis alternatiivseks vastupanu meetodiks võiks olla uni kui mittetootev mitteosalemine. Seda võib ka kirjeldada kui teatavat vaikimist, hoiaku jätmata võtmist („I would prefer not to”) kapitalistliku super-ego ees, mille kaudu peaks kapitalism kaotama enda tootliku haarde – tekibki mittetootev mitteosalemine.

Alustan siinset esseed kõigepealt aga passiivse vastupanu probleemi ja võimalikkuse käsitlemisega ning liigun seejärel Härmi käsitluse juurde mittetootvast mitteosalevast vastupanust. Viimases peatükis proovin pakkuda omapoolsed lahendused nende samade vastupanude ületamiseks.

Vastupanu probleem ja võimalikkus

Vastupanu sisaldab endast alati artikulatsiooni millegi suhtes, millelegi „pannakse vastu”. Selles tähenduses võtamegi alati kaasa selle, millele me paneme vastu, ta on seega meie artikulatsioonis alati olemas. Nii võiks uinuv mässaja öelda: „Ma tunnistan kapitalistlikku süsteemi, kuid otsustan sellele vastu panna ja kehastan enda vastupanu magamisega”. Passiivsus on üksnes näiline, sest passiivsusele on eelnenud juba tegu, mis on vastupanu kui sellise artikuleerimine.

Selline tegu (või eel-tegu) on enese asetamine konteksti (sümboolsesse korda), milles mitte-tegu (uinumine) muutub ihaldusväärseks. Kui magamine kui üksnes igapäevane tegevus ei ole midagi erilist, siis selle artikuleerimisel vastupanuna saab magamine konteksti, milles ta on mässajale ihaldatav. Ja mis on see kontekst siin siis? Kas mitte kapitalistlik süsteem ise, millele vastu pannakse? Mässaja saab endale ihaldatava rolli tänu kapitalismile endale – ta loob kapitalismi kontekstina selleks, et teha enda mitte-tegu (või tegu, nt aktivism) kannataja rollis ihaldusväärseks[1]. Kapitalist (kapitalistlik subjekt) saab siin selleks, mille või kelle kaudu und ihaldatakse. Täpselt samamoodi toimis ka laps Tšehhovi novellis „Magada tahaks“. Laps, kes ei lasknud lapsehoidjal Varjal magada, tegi enda tegevusega une kui iseenesest täiesti tavalise tegevuse ihaldusväärseks. Varja hakkas und ihaldama just lapse kaudu: „Kui ta lõpuks vait jääks, saaksin magada.“ Laps oli vajalik selleks, et uni oleks ihaldusväärne täpselt samamoodi, nagu uinuva mässaja jaoks on vajalik kapitalist, kes uinumise kui protesti magusaks teeb.

Just siin väljendubki lõks, millesse mässaja ise kukub – ta vajab kapitalismi selleks, et säilitada enese identiteet. Ta hakkab ülal hoidma kapitalismi ennast selleks, et toota omaenese identiteeti – kui pole kapitalismi, pole ka anti-kapitalismi. Või kui tulla tagasi Tšehhovi juurde, siis koos lapsega sureb ka Varja ise. Tsehhovi „Magabki ta raskesti nagu surnu“ on selle surma eksplitsiitne väljendus – ta ongi surnud (mitte bioloogilises tähenduses küll), sest kannataja roll, milles ennast ihaldati, on kadunud. Nii jääb ka mässajal valikuks surm või tootmine kapitalismis. Kumbki pole aga see, mida saavutada taheti.

Vastupanu ilma vastupanuta

Siit edasi jõuamegi Härmi poolt püstitatud probleemi juurde. Kui praegu arutasin und tootva vastupanu kontekstis – artikulatsioonist saab identiteedi tootmine –, siis rõhutas Härm, et passiivne vastupanu peakski olema mitteosalev mittetootmine. Mida see aga tähendab? Põhimõtteliselt on see vastupanu ilma vastupanu ennast artikuleerimata – vastupanu ilma vastupanuta. Nii ei väljenda meie mässaja enda mässu mitte kuidagi muul viisil, kui üksnes magades. Ta magab iga päev 7–10 tundi, sest kui ta hakkaks magama kauem (või vähem), tekib oht, et ta artikuleeriks magamise kui väljaütlemisega enda mässu, ta satuks uuesti tootmisprotsessi. Seda aga juhtuda ei tohi, vajalik on täielik vaikus kui piltlikult öelda. Kas selline vastupanu saavutab aga eesmärgi?

Minu väide on, et mitte. Siin on tegemist justnimelt surmaga surma-tootmise dialektikas, samas tähenduses nagu Varja surm. Mässaja surmab enda, surmates kapitalismi kui ihaldatava objekti. Vahe tootva mässajaga seisnebki siin selles, et kapitalismi nõuetest mitte enam ei keelduta (nagu buliimik, kes oksendab kapitalismile endale kõik näkku), vaid seda ei artikuleeritagi – kapitalismi ei ole enam ja seega ei saa läbi selle ka ihaldada. Selline mässaja erineb tavalisest kapitalistist nüüd üksnes enda sisemise hoiaku tõttu – väliselt on ta ju samasugune nagu iga teine inimene –, mis jääb alati tabamatuks teisele. Tekibki paradoks, sest igasugune hoiaku artikuleerimine tooks jällegi kaasa lõksu langemise – öeldakse jälle liiga vähe või liiga palju, mis teeb ruumi tootmisele.

Võtame nt John Cage’i „4’33’’”, kus publikule ei esitata mitte-midagi nelja minuti ja 33 sekundi jooksul. Siinjuures publikul ei olnud ette teada, et neile sellist „vimkat” mängitakse. Kuid ometi esitati midagigi. Publik kuulis esituse ajal ainult juhuslikke helisid, mida ta ise tekitas. Just selles mõttes on Cage enda mitte-millegi esitamise ebaõnnestumise ka ise juba ette ära tabanud. Me võime selle tabavuse teatud mõttes sõnastada ka selliselt: „Ma tean, et mitte midagit esitades leiab teine (publik ise) alati midagi, mida teisele (publikule) esitatakse.” Siin võiks derridalikult võtta isegi rangema positsiooni ja väita, et just see mitte-midagi on see, mis teeb millegi esitamise võimalikuks. Justnimelt see peata olek, mis tekib publikus, kui keegi midagi ei etenda, tekitab tunde, et midagi peab selle taga olema; kui keegi ei tule ütlema, et kogemata unustati midagi teha, siis peab kindlasti olema mingi mõte selle mitte-millegi taga – võiks arutlevalt mõelda Cage’i teost nautiv vaatleja. Ja justnimelt siin on ka artikulatsioon toimunud – teos on toodud ette publikule kui teisele vaatamiseks. Isegi kui jääb ütlemata „Vaata minu mitte-midagit”, siis teise juuresolekul on see juba alati ette öeldud.

Kas see oleks teosena võimalik ilma artikuleerimata? Kas ma saaksin esitada vaikust ilma ütlemata, ilma teiseta (publik, kaaslane, Jumal jne)? Iseenesest saaks vaikida ka nii, et me vaikime ka iseenese vaikimisest, kuid sellisena jääb see ainult meile endile. Me ebaõnnestume enda esituses, sest teine ei saa meist aru. Ta ei saagi meist aru saada, sest me ei ole tema poole ju pöördunudki. Selline vaikus jääb tabamatuks, sest sellist vaikust ei ole olemas.

Siin avabki meile ennast reaalsus ise, mis ongi võimatus öelda teisele seda, mida me „tegelikult“ mõtleme; minu ja teise vahel asub ületamatu kuristik. Nii jääb ka artikuleerimata vastupanu arusaamatuks teisele. „mida sa teed?“, „mis sa passid seal vaikuses?“, küsib teine ja me ei saa kunagi talle ammendavalt vastata, sest iga katse sõnastada enda vastupanu ebaõnnestub. Me oleme ja satume ängistusse.

Seega teebki vastupanu kapitalismi enda võimalikuks

See sama äng lõhestab subjekti. Tavaliselt peaks lõhestunud subjektist agendina saama hüsteerik (vt Lacani hüsteeriku diskursus), kes esitab autoriteedile kui teisele pidevalt väljakutseid: „ütle mulle, kuidas asjad tegelikult on“. Igast võimalikust vastusest hüsteerik aga keeldub, sest vastus murraks tema lõhestunud subjektsuse (identiteedi küsitavuse). Üldistatult öeldes keeldub hüsteerik sellest, mida ta ihaldab. Nt vandenõuteoreetikud keelduvad igasugustest valitsuse seletustest võimu kohta – mida nad ise aga nõuavad –, sest muidu muutuksid nende pidevad taotlused vandenõudest lähtuvalt mõttetuks. Kõige suurem oht seisnebki vandenõuteoreetiku jaoks siin selles, et valitsus annab neile identiteedi, mida nad valitsuselt nõuavad.

Kapitalistliku diskursuses on iha subjektsusest lahutatud. Iha on miski, mille peab lihtsalt rahuldama, ihast saab konkreetne nõudmine. Seega jääb kapitalistile hüsteeriku positsioon täiesti arusaamatuks. Nt vandenõuteoreetikute näitel võtaks kapitalist väga teadusliku positsiooni: „Aga ta vastas ju sulle, mis sa enam küsid. Siin on ka teaduslikud faktid, mis näitavad…“ Kapitalisti identiteet ei sõltu kuidagi tema ihadest, mis on konkreetsed ja „rahuldatavad“. „Tuleb üksnes piisavalt vaeva näha,“ võiks kapitalist öelda rahuldamata iha kohta. Nii ongi kapitalisti nõudmised suunatud turule (iga nõudmise puhul oma, nt teadmine ja teadus, mugavus ja tehnoloogia), mis suudab ületada puudujäägid lõhestunud subjektis. Žižeki järgi organiseeribki turg selle, kuidas me ihaldame.

Meie ihade rahuldamine turu kaudu ebaõnnestub aga teis(t)e ees, kellel on teadmine asjast „tegelikult“, sest päeva lõpuks on kellelgi juba parem lahendus. Nt tehnoloogia puhul ei saa kunagi osta kõige paremat tehnoloogiat, sest varsti tehakse parem; teaduses ei teki kunagi täielikku tõde, sest teadus peab olema teoreetiliselt alati ümberlükatav (falsifitseeritav) ja nii terendabki uus tõde juba silmapiiril; kuulsuse allkirjaga botased on lõppude lõpuks ju ainult botased mingi sigri-migriga jne. See ongi tarbimisele järgnev tühi tunne, millest inimesed sageli räägivad pärast asja ostmist või kogemist – oodatud kogemus jääb saamata. Ebaõnnestumise kogemus ise põhjustabki lõhestatud subjekti ehk ängi.

Tekib kriis, inimene on ängistunud ja asub järgmist lahendust otsima, enda ihasid re-organiseerides. Siin väljendub kapitalismi geniaalsus: see ei katke. Kui hüsteeriku puhul kogu diskursus katkes hetkel, kui enda subjektsust (identiteedi küsitavust) asuti teise poolt esitatud tõe eest kaitsma (vandeteoreetik keeldub valitsust kuulamast), siis kapitalistlikus diskursuses loob ebaõnnestumise üksnes motivatsiooni minna uuele ringile – „veel ei olnud lihtsalt piisavalt hea“. Diskursus on pidevas jätkuvuses ja ebaõnnestumine annab üksnes hoogu juurde, teeb asja põnevaks täpselt nagu teaduseski. Selline seos ei ole siinjuures sugugi juhuslik – Lacani järgi ongi kapitalistlik diskursus kummaliselt „paaritunud“ teadusega nii, et kapitalism ja teadus käivad käsikäes.

Vastupanu funktsioneeribki kapitalistlikus diskursuses teisena, kes paljastab kapitalisti ebaõnnestumise ihade rahuldamisel. Vastupanu reflekteerib kapitalistidele endale tema ebaõnnestumise (nagu Härm tõi välja, et vasakpoolsed, intellektuaalid ja kunstnikud oksendavad „kapitalismile näkku kogu selle varjatud ja varjamata tõe…“), põhjustavad subjekti lõhestumise ja suunavad ihad re-organiseerimisse. Just see sama kapitalismi „paljastamine“ võimaldab toota uusi ihasid varasemate nurjamise kujul.

Nii nt sai punkaritest järjekordne toode meelelahutuse- ja identiteeditööstuses, samuti ka budismist ja taoismist sai New Age’i liikumise kujul sisuliselt elustiili- ja meelelahutustööstus, keskkonnavõitlustest kasvas välja kaubamärk „öko“ ja rohepesu, töötajate ekspluateerimisest on välja kasvanud nt ametiühingud, „Fair Trade“ kaubamärk jne. Igasugune vastupanu re-organiseerib kapitalismi tema uuendatud kujul. Seega võiks öelda, et vastupanu on lausa ületatud-tühistatud (Aufhebung) justkui hegelliku süsteemi eeskujul, sest pärast vastupanu kui antagonism on ületatud justkui uuel kvaliteedi tasemel. Oluline ongi siin sõna justkui, mis paneb kogu korduse marksistliku kriitika konteksti: „Ajalugu kordab end, algselt tragöödiana, seejärel farsina“. Nii saabki igast traagilisest vastupanust kapitalistlikus tootmises farss (nt rohepesu), mitte aga tegelik Aufhebung.

Nii funktsioneeribki vastupanu paljastamise tegevuses ka iha põhjusobjektina – põhjustab uusi ihasid uute nõudmiste kujul nagu nt punk-kontserdi külastamine, meditatsiooni koolitused, tšakrate avamised jne. Kuid iha põhjusobjektil on ka teine funktsioon, s.o kehtiva olukorra selgitamine ja kaitsmine. Nimelt saab kapitalist kehtiva süsteemi kriitikale ebaõigluse, saastamise jms osas vastata stiilis: „Kui teie hipid / intellektuaalid-muidusööjad / protestijad panustaksite enda aja ja energia „tegelike“ asjade peale nagu nt tootlik töö, progressile suunatus, siis oleksimegi juba paremas ühiskonnas, milles nälg, ebaõiglus ja kontrollimatu saastamine oleks kõrvaldatud“. Seega avab vastupanu ennast ka süüle ning kehtiva olukorra eest pannakse ta vastust kandma kui keegi teine, kes takistas või takistab ihade realiseerumise.

Kas kapitalismist „põgenemine“ ongi siis võimatu?

Minu esitatud kriitika iseenesest ei ole midagi uut, vaid ma sisuliselt kordan siin varajasele Frankfurdi koolkonnale omast pessimismi tolle ajastu kontekstis: vastupanu on võimatu (või ei ole teada, kuidas see oleks võimalik) ja kõik alternatiivid (eelkõige erinevad idealistlikud arusaamad ühiskonnast) on fašistlikud. Mina tahan väita, et vastupanu siiski on võimalik. Lühidalt: kapitalismi tuleb kritiseerida läbi kapitalismi enda, kapitalismil tuleb lasta iseennast dekonstrueerida.

Esiteks sisaldub igas abstraktses idees alati iseenda vastand. Seega on kapitalismi enda kriitika ka kapitalismis endas. Teiseks, kritiseerides kapitalismi läbi tema enda, ei anna me kapitalistlikule subjektile teist – me katkestame ahela (Lacani diskursuse näitel) ja pöörame kapitalismi tema enese vastu. Nii saab kapitalismi aluseid õõnestada seni, kuni ta iseenda raskuse all kokku vajub. Väga lühidalt: see oleks tõeline vastupanu kapitalismile – osaleda kapitalismis tõelise kapitalistina.

Küsimus aga seisneb nüüd selles, et mis see kapitalism õigupoolest ise on? Mis on see vastand, milleks ta pöörduma peaks? Ma räägin küll kapitalistlikust diskursusest, kuid see ei ütle kapitalismi enda kohta midagi sisulist, sest see on ju kapitalismi pelk formaalne käsitlus. Kui meil on olemas erinevad kapitalismid: neoliberalism, keynesism, riigikapitalism jne, siis kas saab üldse rääkida kapitalismist kui sellisest ilma platonistliku metafüüsikata? Arvestades, et kogu 20. sajandi kriitilist filosoofiat varjutab anti-platonism, on eriti kummaline rääkida kapitalismi ainulisusest.

Ma arvan, et siin ongi raskuspunkt, mille filosoofid ja kapitalistid liiga lõdva randmega, kohati isegi vastuideoloogiliselt sisustavad. Kas ei ole üldse kogu ettevõtmine, mis on suunatud kapitalismile vastu panema, ise üks vastuideoloogiline taak, kus sõnast töötama saab sõna ekspluateerima ja sõnast alluv saab represseeritu? Jah, me saame kapitalismile vastu panna, kuid mis on see, mida me ise tahame? Kas me tahame tegelikult midagi vastupanuga paremaks muuta või tahame lihtsalt luua distantsi enda ja kehtiva ühiskonnakorra vahele, millelt enda „kannatusi” kapitalismi vastu võitlemisel nautida?

[1] Vrdl Žižeki kannatav ema teoses (tõlkinud Hasso Krull) „Ideoloogia ülev objekt“, lk 323–325

Sven Anton on matemaatikaõpetaja, Eesti Metsa Abiks jurist ja TÜ õigusteaduskonna magistrant.