Ääremaadel seiklejad võivad saada osa nii mõnestki linnakogemusest, mida keskusesse piiratud liiklejad kunagi läbi ei ela. Mitte-Tartu on selline erilistel puhkudel tajutav ruumiseisund, mida on kirjeldanud teiste seas katsetusliku kunstirühmituse eksp autorid kogumikus „Mitte-Tartu”. Tartmusis äsja suletud ekspi näitus annab hea põhjuse arutleda perifeeria vajalikkuse teemal.

Näitus „Unistuste linn. Tartu tekstikunst 2002–2015” Tartu Kunstimuuseumis oli märkimisväärne sündmus kirjanduse ja kunsti piirialal, kuna tõi institutsionaalsel pjedestaalil valguse kätte kümnendi algusest peale Tartus vaikselt peavoolukirjanduse all küdenud tekstikunsti.

Tekstikunsti all on silmas peetud kunsti, mille autor kasutab kirjasõna nii subjekti kui materjalina. Taavi Piibemann on pildistanud mikroskoobiga endale tähtsate tekstide lõpupunkte („Kasutatud kirjandus”, 2004–2010), sealhulgas kolme punkti Daniel Keyesi teose „Lilled Algernonile” lõpus ning isikliku SMSi viimase tähemärgi puna-rohe-siniseid piksleid. Toomas Thetloff on pannud välja Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” kordustrüki „Tõde ja Õgius I–V” (2007), kus tähed sõnades on meelega segi aetud, luues veidraid tähendusnihkeid. Kiwa on eksponeerinud tähestiku ilma A-ta („Alfabeet ilma A-ta”, 2008) ning Jevgeni Zolotko on katnud näitusesaali aknad paberitolmuga („It Is Time to Take the Ceilings Down”, 2010, 2015), mis moondab ruumikogemust tundmatuseni.

Näitusel osalevatest kunstnikest kuulub enamik kirjandus- või pigem mitte-kirjanduse rühmitusse eksp, mis on 2006. aastal Erkki Luugi ja Barthol Lo Mejori algatusel loodud avatud võrgustik eesmärgiga „hävitada kultuur, ühiskond ja tegelikkus” (ekspi võimalik manifest (Luuk 2007)). Mässulise retoorikaga peetakse silmas olemasoleva kaanoni ümberehitamist, nihke loomist tavapärasesse mõtlemisse. Eksp võttis esialgu kuju meililoendina eksp@googlegroups.com, ent toimuma hakkasid ka ekspi rännakud, häppeningilaadsed retked ja rituaalid.

Ekspi autoreid ja fenomeni on toimetajad Berk Vaher ja Aare Pilv tutvustanud Eesti Kirjanduse Seltsi eksperimentaalse kirjanduse ajakirjas Vihik. Humanitaarteadlaste väljaandes Methis alustab Aare Pilv püüdu kirjeldada ekspi järgmiselt:
„Olen veidi kimbatuses, kuidas nimetada või määratleda seda autorite, tekstide ja loomepraktikate kogumikku, mis intuitiivselt vaadeldes kuulub kokku ja mida iseloomustab eksperimentaalsus, kirjanduse peavoolust lahknemine või lausa ükskõiksus selle suhtes. See on justkui „eraldi protsess”, sest kuigi ta näib taotlevat teatavat kirjanduslikku uuendust, ei ole uuenduslikkus eesmärgiks. Esiteks seetõttu, et kohati lihtsalt korratakse peaaegu sajanditaguseid avangardistlikke tehnikaid, teiseks aga ollakse astunud välja (radikaalsemalt, kui seda ehk uskudagi tahaks) „eesti kirjanduse” kui sellise uuendamise ja jätkamise dialektikast. Samas pole see eristumine ka kuidagi demonstratiivselt vastanduv, sest vastandumine tähendaks ju negatiivpildis samastumist; pigem on see just ükskõiksus, piiri tõmbamisest loobumine. Kui tal mingi eneseidentiteet üldse on, siis igal juhul ei ole see tekkinud enese piiritlemise kaudu.” (Pilv 2013)

Kirjanduse peavoolu (vt Varrak jne) kõrval on eksp perifeerne nähtus. Perifeeria all pean silmas kultuurilist ääreala, kus toimuvast enamik inimesi kunagi aimu ei saa. Semiootilises plaanis vastandub kultuuriline perifeeria tuumale, milleks on kultuuripildis pidevalt kohal olevad sündmused, mõisted, inimesed – asjad, mida „kõik teavad”. Kultuurilise tuuma omadus on olla püsiv ja pidev ehk staatiline, õigemini nii aeglases arengus, et muutuseid võib täheldada vaid pika ajavahemiku lõikes. Nähtused, mis on juba tuuma jõudnud, on visad sealt nihkuma – proovige näiteks laulupidu või taliolümpiat inimeste jaoks tähtsusetuks muuta. Perifeeria omadus on, vastupidi, olla dünaamiline ja kiires arengus, kuna enamiku tähelepanu alt väljas olles on igasuguste uute ideede rakendamine võimalik ning esile võivad kerkida kõige pöörasemad seosed. Muidugi on tuum ja perifeeria omavahel pidevas suhtluses, kuna moodustavad ühe kultuurilise süsteemi. Tuuma aeglane areng toimub perifeersete ideede jõudmisel keskse tähelepanu alla (vt Juri Lotman „Kultuurisemiootika” jt).

Ekspi autorid tegelevad ka ise tuuma-perifeeria vastandusega oma teostes. 2012. aastal andis fiktiivne kirjastus TOPOFON välja kogumiku „Mitte-Tartu”, kuhu on koondatud Tartu äärealadest kõnelevad lühijutud, mille autoritest suurem osa kuulub ekspi või on rühmitusega seotud. Kogumikus kirjeldatakse ruumikogemusi, mida ühendab seos varjatud, teistsuguse Tartu avaldumisega. Novellid kogumikus kirjeldavad maagilist reaalsust või paranoilist utoopiat, mis on loomingulised tõlgendused Tartu linnaruumis viibimise kogemustest või mõttelistest rännakutest.

„Mitte-Tartu” autorid esindavad viimase 20 aasta jooksul Tartus esile kerkinud kirjandusseltskondi, kes on teatud määral peavoolust kõrvale hoidnud. Autoreid ühendab olemise ja tähistamise äärealadel, „vaimsetes mittekohtades” liiklemine (Vabar 2012: 11). Mittekoha mõistet, millega Mitte-Tartu Vabari sõnul täielikult ei kattu, käsitletakse prantsuse antropoloogi Marc Augé teooria valguses, kus mittekoht on „ruum, mida ei saa määratleda ei identiteedist, suhetest ega ajaloost lähtuvalt” (Augé 2012: 77). Mittekoht on ala, millel pole tajuja jaoks piisavalt isiklikku väärtust, ajaloolisi ega emotsionaalseid seoseid, et kehtida kohana. Mittekohad on transiitalad, kus ei olda, vaid kust minnakse läbi, näiteks supermarketid, maanteed, turismiobjektide fotografeerimisraadius võõras linnas (Augé 2012: 93).

Mainitud asukohad kõlavad Mitte-Tartu kontekstis tuttavalt, ent Mitte-Tartut on mõistetud mittekohana veidi teisiti, pigem üldkehtestatud kultuuri jaoks ebaoluliste paikade kaudu (Vabar 2012: 7). Mitte-Tartu on mujal: „Hiinalinn oma hämara, postmilitaristliku elanikkonnaga ja määratu garaaživohanguga sealsamas kõrval. Raadi lennuväli. Annelinn. Aardla kandi tühermaad ja Võru maantee äärsed põllupealsed uusarendused. Luhad. Ühe Turu tänava autopesula külge ehitatud igavikuline hamburgeriputka, kus on tunda Jumala ligiolekut. Küütri tänava metroopeatus. Emajõgi küll, aga pigem jõepõhja muda ühes kõige seal leiduvaga. Supilinn küll, aga üks hoopis teistsugune Supilinn,” kirjutab Sven Vabar „Mitte-Tartu” eessõnas. „Mitte-Tartu mittekohad on pigem kohad, millel puudub ümbritseva üldkehtestunud kultuuri jaoks tähtsus.” (Vabar 2012: 7)

Tartu ametlik identiteedikuvand, st tuumne viis, kuidas Tartut kirjeldatakse, on hoopis midagi muud. Tartu ametlikul YouTube’i profiilil videos „Tartus näeme!” (Tartu linn 2013) on tehtud teadlik valik Tartu linnaosade eksponeerimisel. Tegevus toimub üksnes kesklinnas või selle lähistel: Emajõe ääres Kaarsilla või Kroonuaia silla kandis, Raekoja platsil, ülikooli peahoone ees, Toomkiriku varemetes, Toomemäel. Videos esitletakse Tartut romantilise ülikoolilinnana, jättes teadlikult välja selle kuvandiga mitteühilduvad linnaosad, näiteks Annelinna paneelmajad või mahajäetud Raadi lennuvälja.

Nagu näha, jätab üksnes nähtuse tuumaga arvestamine välja suure osa nähtuse tervikust. Üldkehtestatud kultuur, mida Vabar mainib, loob müüti, millesse on kaasatud vaid müüdiga sobivad osad linnast. Müüdi loomine Tartust muudab marginaalseks suurema osa linlastest – need, kes ei ela Supilinnas ega käi Werneris kohvitamas, elanikud, kes pole ülikooliga seotud või võib-olla ei ületa enamasti sildagi, mis neid botaanikaaeda, Raekoja platsile või Karlovasse viiks. Tuumne Tartu kirjeldus on müüt, mis kirjeldab ainult Tartu elukeskkonna ja elanike eliiti.

Eksplaste loodud Mitte-Tartu avab seevastu ausama linnakirjelduse ukse, kust pole välja arvatud Annelinna paneelmajaelanikud (kolmandik tartlastest), hiinalinlased või Raadi. Perifeeria on alati olemas, mistõttu tasub läbi näha olukordi, kus on püütud esitleda tuuma tervikuna, müüti tõe pähe. Tekstikunsti näitus Tartmusis on näidiseksemplar perifeeria viljakusest.