The Soft Moon, Luis Vasquezi industriaalimaiguline postpungi projekt naaseb sel reedel Tallinnasse, et esitleda oma viimast albumit „Exister”. Enne 14. aprillil Sveta Baaris toimuvat kontserti võtsime kõne Los Angelesse, et rääkida tema loomeprotsessist ja muusikalistest juurtest.

Oled öelnud, et pärast oma nime alt hoopis teistsuguse plaadi „A Body Of Errors” välja andmist tundus „Existeri” tegemine, nagu alustaks The Soft Mooniga otsast peale. Kas su lähenemine muusika loomisele muutus oluliselt?

Tegelikult mitte, see naasis pigem kohta, kus olin The Soft Mooniga varem olnud, sest „A Body Of Errors” oli sellest eemaldumine. Ma lihtsalt ei olnud seda tehes nii emotsionaalne, see oli rohkem filmimuusikast inspireeritud. The Soft Mooni materjali loomine on alati piin, sest kaevan välja asju, mis on mu sees ja millest ma tavaliselt teadlik pole. „Existeriga” olin tagasi selle sama piinava protsessi sees, õieti on see ilmselt kõige piinarikkam album, mille teinud olen. „Criminal” on sellest veidi tagapool, aga ütleksin, et „Existeri” loomine oli väga emotsionaalne.

Kui 15-aastaselt muusika kirjutamisega alustasid, millest see siis rääkis?

(Naerab) Naljakal kombel sarnastest asjadest. Mäletan, et esimene lugu, mille kirjutasin, kandis pealkirja „Claustrophobic Man” ja ähmaselt mäletan ka mõningaid sõnu. See tuli minust välja frustratsioonina. Ma ei suutnud end väljendada ja tundsin end klaustrofoobselt. Tõepoolest, juba siis kirjutasin tumedamatest tõsistest teemadest, emotsionaalsetest asjadest. Päris alguses, naljakas.

Sinu esimene album oli reaktsioon lapsepõlvele ja „Existeri” peal tulid selle teema juurde tagasi. Kui palju oli su meelsus neid kahte valmimise protsessi võrreldes muutunud?

Ütleksin, et alguses kartsin veidi end lõpuni väljendada. Eriti just vokaalselt. Esimesel albumil sosistasin palju ja olin oma lüürikas väga ebamäärane. Samal ajal ei mõistnud ma tegelikult, mis tunded mul esimesel albumil olid. Selleks ajaks, kui jõudsin „Existerini”, oli umbes kaksteist aastat möödunud – mööda maailma reisimine, paljude asjade kogemine, lihtsalt vanemaks saamine ja mitme albumi väljaandmine. „Existeriga” tundsin, et mu enesekindlus jõudis tasemele, mida mul esimesel plaadil polnud. Väljendasin end nii palju kui sain – verbaalselt, lüüriliselt ja isegi oma tegeliku lauluhäälega. Polnud enam kahtlemist, keskendusin rohkem aktsepteerimisele ja asjadega toimetulemisele, nagu nad on. See ongi ilmselt erinevus – suurem teadlikkus. Ja enesekindlus.

Kas halvematel päevadel on su jaoks raskem loominguline olla või vastupidi – on sul rohkem ainest, millest juhinduda ja inspireeruda?

Ei, kui mul on halb päev, on peaaegu võimatu produktiivne olla. Iroonilisel kombel kaldun end saboteerima ja ise neid halbu päevi tekitama, kui pean tegelikult loominguga tegelema. „Existeri” puhul ja ka eriolukorra ajal jõin end meelega mäluauku, mistõttu oli pohmakas kirjutamiseks liiga suur. Peaaegu tundsin, et ei väärinud selle albumi tegemist. Mis see õige sõna on, mitte enesehaletsus, aga… Kuidas sa seda kutsud? Koomikud tegelevad sellega palju, lihtsalt teevad ennast maha.

Eneseiroonia?

Jah, peaaegu üritasin saboteerida end sellisesse punkti, kus ma polnud võimeline isegi toimima ega looma, aga samal ajal on see irooniline, sest saan sellest ainest. Need on madaluse, hävingu ja rahutuse tunded. Esitan endale palju väljakutseid. Üritan teha loomist enda jaoks võimalikult keeruliseks. Ma ei tea, miks ma seda teen, võib-olla on see mingi piinamise vorm.

Kuidas on California kõrbes plaadi salvestamine sulle loominguliselt mõjunud, eriti olles seal üles kasvanud?

See oli nagu täisring. Pärast kümmet-ühtteist aastat oli huvitav kõrbesse naasta. See oli väga emotsionaalne. Plaati salvestades ma tegelikult ei märganud seda. Tagasi vaadates saan aru, mis tundeid see minus reaalselt tekitas. See andis mulle lõpuks ometi palju vabadust, sest esimesest albumist peale olen need kõik korterites kirjutanud. Selle albumi puhul sain teha midaiganes tahtsin – mängisin elutoas trumme ja röökisin, sain päriselt kõik endast välja lasta. Kunstnikuks olemise ja eneseväljenduse seisukohalt olin esimest korda piirideta. Peale selle oli kõrbes elamine kontrastiks Berliinile, kus ma veidi üle viie aasta elasin, nii et see aitas mul meelt puhastada. Aga põhiline polnud tingimata kõrbes elamine, vaid fakt, et olin tagasi kodus ja oma perele lähedal. Pärast kõiki neid aastaid – arvan, et suuremas osas just see plaati mõjutaski.

Kui sul on olemas kogu aparatuur, mida võid muusika tegemiseks vajada, siis tõukab see sind end rohkem avama või seab uusi piire?

Ma tundsin, et see oli liig, vabadust oli liiga palju. Eelmiste albumite puhul olin piirangutega nii harjunud, et kõrbes muusikat luues oli hetki, kus ma isegi ei teadnud, kust alustada, sest võisin teha ükskõik mida. Kuigi oli lõbus endast kõik välja lasta, eelistan siiski kirjutamist mingit sorti piirides, sest nii saan oma loomingulisust paremini kasutada. Kui mul on vähem asju, millega töötada, pean rohkem kasutama instrumendina iseennast ja oma aju, oma emotsioone. Nii et mis puutub instrumentatsiooni ja keskkonda, läheksin ilmselt tagasi endale piirangute seadmise juurde. Nüüd olen tagasi Los Angeleses, magamistoas, mille olen stuudioks ümber teinud ja tunnen end tegelikult paremini. Võib-olla ka sellepärast, et kui ruumi ja asju on liiga palju, siis tunnen, et mul pole nende üle kontrolli. Pean tundma ennast ohjeldatuna ja organiseeritult, et saaksin keskenduda siin (näitab pea poole).

„Existeri” videotel on eriliselt katartiline iseloom. Kas see peatükk tähistab sinu jaoks teatud vabanemist ning saad minevikus tekkinud valust lahti lasta? Kas mõnd lahendamata asja kannad endiselt albumist albumisse endaga kaasas?

Ütleksin, et „Existeriga” tunnen viimaks ometi, et olen emotsionaalselt kõik puuduolevad tükid kokku korjanud, kuid selleni liikudes tundsin alati lahendamatust ja vajadust rohkem kaevata. Saan lõpuks öelda, et „Existeriga” olen ühe peatüki lõpetanud ja uue materjaliga edasi liikudes lähenen ilmselt veidi teistmoodi. Lihtsalt tunnen end teistmoodi. Tunnen, et olen lahenduseni jõudnud ja ei juhindu ilmselt nii palju süütundest, ei esita enam endale nii palju küsimusi. Ma arvan, et jätan veidi võimestatuma mulje.

Üllatav oli näha „Existeril” paari loo juures külalisartiste. Kas taolised koostööd muutuvad tulevikus su jaoks sagedamaks?

Ma ei tea, mulle endiselt väga meeldib üksi töötada. The Soft Mooni eesmärk on lihtsalt eneseareng, alati on olnud. Isegi mu enda jaoks oli üllatav sellele plaadile koostöid kaasata. Plaadifirma lähenes mulle, muusikatööstuses on see lihtsalt võimalus jõuda laiema publikuni, katsetada erinevaid žanre. See oli minu jaoks viis proovida viia oma muusika inimesteni, kes seda muidu ei kuulaks. Katsetasin Fish Narciga, tal on hoopis teistsugune publik. Lahe on see, et me saime pärast headeks sõpradeks. Ja ka Alli Logout – ma lihtsalt imetlen teda, nii et arvasin, et oleks tore Alliga millegi väga pungiliku ja agressiivse kallal töötada. See oli lõbus. Mis puutub koostöödega edasi minemisse, siis ma olen sellele kindlasti avatud, aga eks me näe.

Kuna mainisid, et albumite kirjutamise protsess on sinu jaoks piinarikas, siis kas pead The Soft Mooni kogemust tervikuna rohkem teraapiliseks või sunduslikuks?

Mõlemat, sest teraapia tuleb pärast. Ma õpin enda kohta rohkem ja olen tulemuse suhtes rahulolev, aga muusika tegemise protsess on see raske osa. See on nagu vere andmine – ebameeldiv, aga pärast päästad võib-olla kellegi elu. Ehk see ongi põhjus, miks teen selle protsessi enda jaoks võimalikult piinarikkaks – võimalik, et olen sõltuvuses tasust, mis lõpuks tuleb. Mida raskem on minu jaoks luua, seda suurem on tasu.

Oled ka öelnud, et kogu muusika, mis kunagi teinud oled, võtab lõpuks tumeda varjundi. Kas kujutad ette vaimselt ja ka inimesena arenedes, et võiksid kunagi jõuda sellisesse punkti, kus The Soft Moon muutub hoopis rõõmu väljundiks?

Ma arvan, et lähim punkt sellele on ilmselt uus materjal, millele oma peas mõtlen. Rohkem nagu see võimestatus, mida mainisin, ei midagi väga rõõmsat. Ma ei usu, et lähiajal reggae-bändi alustan (naerab). Aga arvan, et järgmine samm hõlmab vähem vingumist ja võib-olla tahaksin olla inimene, kes teisi aitab. The Soft Moon on kindlasti pikalt olnud miski, millega inimesed oskavad suhestuda ja ka mina suhestun selle tundega, kui sa pole oma emotsioonidega üksi. Nii on olnud palju aastaid. Järgmine samm oleks mitte ainult sinuga suhestuda, vaid sind ka läbi oma muusika aidata, sest olen ise enda sees mingi tasemeni jõudnud. Võib-olla pärast seda tuleb rõõmus plaat.

Viimati esinesid Tallinnas albumiga „Deeper”. Mis on su lavaseades sestsaadik muutunud?

Lavaseade on enam-vähem sama. Loomulikult tahaksin tugevdada valgus-show’d. See kõik maksab palju raha ja tuuritamine on neil päevil palju muutunud, aga näete laval siiski sama katarsist. See saab olema väga emotsionaalne, väga heavy. Ma ei saa sinna midagi parata – alati, kui olen laval, võtab miski mu üle võimust. Nii et näete mingis mõttes eksortsismi.

Veel viimane küsimus – „Existeri” pealkirja kohta. On selles väike viide Depeche Mode’ile?

Aa, nagu „Exciter”? Ei, üldse mitte. Naljakal kombel taipasin seda alles pikka aega pärast albumi väljaandmist (naerab). Ma olen selle plaadiga kursis, aga olin selle täielikult unustanud. Ei ühtegi viidet. Sõna „eksisteerima” on mulle alati väga meeldinud. Tegelikult tegin teismelisena grafitit ja mu grafiti-nimi oli „exist”. Ma tundsin end nagu inimene, kes lihtsalt eksisteerib siin planeedil, tundsin end alati nagu autsaider. Mängisin sõnadega ja panin plaadi nimeks „Exister”. Tean, et see on prantsuskeelne sõna, aga tundsin, et mõtlesin ise mingi sõna välja, või vähemalt pealkirja. Vaatasin järgi ja on veel ainult üks album nimega „Exister”. See on hullumeelne, sest kui panna ükskõik mida Discogsi otsingusse, on miljonid albumi nimed samad. „Existeri” puhul on ainult mina ja veel üks bänd San Diegost. Hot Water Music vist. Igatahes, nüüd ma hakkasin latrama…

Intervjuu ilmus algselt inglise keeles Beats From the Vaulti kodulehel

Üritus Facebookis