Karmen Otu arvustab Urmas Vadi viimatist romaani „Tagasi Eestisse”, milles tegelikkus ja fiktsioon on lootusetult segamini läinud.

Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” Jumalikud Ilmutused, 2012

On ütlemine, et tõsielu on liiga absurdne ja uskumatu, et seda publiku ette tuua, näiteks lavale seada, sest see tunduks lihtsalt liialt ülepingutatud ja totter. Eks Urmas Vadi lood natuke sellised ongi – liiga absurdsed ja uskumatud ja vähemalt osaliselt ka tõesed. Ja nagu intervjuudest autoriga selgub, on tõesed osad just need, mida kindla peale liialduseks võiks pidada. Berk Vaher tõdes hiljuti toimunud kohtumisõhtul autoriga, et Urmas Vadit isiklikult tundes on teda alati hämmastanud Vadi „anne” selliseid eriti veidraid juhtumisi ja inimesi ligi tõmmata. Ja küllap see nii ongi, aga teist sama palju on Vadil ka erilist annet see kõik kokku üheks suureks ilukirjanduslikuks mänguks seada. Kui esimeses romaani mõõtu teoses „Kirjad tädi Annele” trikitas kirjanik lugejaga eelkõige teose vormitasandil (lubades romaani, ent edastades midagi muud – luhtunud romaani?), siis uuemas, sedakorda juba n-ö pärisromaanis „Tagasi Eestisse” käib mäng lugejaga lisaks vormile ka teistel tasanditel. Vadi loomingule omaseid ja äärmiselt üllatavaid süžeepöördeid tuleb loosse viimastel lehekülgedel lausa nii palju, et raamatut käest pannes tahaks ühe tegelase, kirjastuse juhi Paavo kombel „no mida perset!” hüüatada, aga seda pigem rõõmsast üllatusest kui nördimusest. Sellised novellilikud puändid teevad raamatust kirjutamise ka veidi keeruliseks, sest kuigi teose ülesehituse seisukohalt on tegu vaieldamatult oluliste elementidega, siis ei luba minu südametunnistus kelleltki nende paljastamisega lugemisrõõmu röövida. Teisest küljest võiks Vadi loominguga varasemalt tutvust teinud lugejad autorilt selliseid ootamatuid lõpplahendusi juba oodata (näideteks võiks tuua isikuloolise näidenditriloogia „Peeter Volkonski viimane suudlus”, „Rein Pakk otsib naist!” ja „Rudolf Allaberdi testament”), kuid siiani on Vadil õnnestunud ettearvatavaks ja igavaks muutumist siiski vältida. Ent millest „Tagasi Eestisse” siis jutustab? Lühidalt võiks selle kokku võtta umbes nii: kirjaniku Urmas Vadi jutule tuleb tema kaua kadunud lapsepõlvesõber John (muidugi Lennoni, kelle teise järgi), kes palub Vadil endast raamat kirjutada. Hoolimata Vadi puiklemisest saab John ta siiski nõusse ning lugeja ees rulluvad lahti Jeesuse eas mehe elu keerdkäigud: kontrollifriigist boss, tüdinud tüdruksõber, veidrad töökaaslased ning salapärane õnnetus isaga, mis mehe päris rööpast välja viib, nii et ta end lõpuks Austraaliast leiab. Ka seal ootavad Johni töökohustused. Nimelt on ta reisi eesmärgiks Austraalias elava väliseesti kirjaniku Kaupo Männiste romaani „Vabaduse sõdur” autoriõiguste hankimine. Paralleelselt Johni looga avaneb lugeja ees peatükk peatüki haaval ka Männiste absurdselt ülepaisutatud ja patriotismist nõretav isamaaline romaan teisest maailmasõjast ning metsavendlusest. „Vabaduse sõduri” eest Vadile eraldi aplaus – totter, naivistlik, õõvastav ja oma stiilipuhtuses vaimustav ühtaegu. Kuigi ühe teose tegevus leiab aset niivõrd kaugel, nagu seda on Austraalia, ning teise oma sügavates Eestimaa laantes, siis eestluse ja identiteediotsingutega tegelevad mõlemad ja nendest üheskoos kasvab välja ka üks romaani peamisi teemasid: mis asi see eestlus üldse on? Kas ja kui tihedalt on see seotud selle pisikese maalapikesega siin Läänemere ääres ning kas ja kuidas on seda võimalik endalt maha raputada või hoopis taasleida? Vadilikult ühtaegu kergelt ning groteskselt lookleb Johni teekond läbi Austraalia, kaaslasteks Männiste käsikiri ning kolm painajalikku (ja hallutsinatoorset südametunnistuse rollis) ahvi. Teada-tuntud on ka seisukoht, et kui millestki täit ülevaadet või arusaama tahad saada, siis tasub end sellest millestki vahepeal distantseerida ja sellele nii-öelda kõrvalseisja pilguga vaadata. Tundub, et Vadi on avastanud hea koha, kus selleks kõrvalvaatluseks seista – Austraalia, kus autor ka ise mõni aeg tagasi reisil käis ning mis antud romaanile suuresti inspiratsiooniallikaks on. Austraalia, kauge maa, kuhu on veidral kombel protsentuaalselt üllatavalt suur hulk eestlasi sattunud. „Tagasi Eestisse” seab uude valgusesse ka väliseestlased ning pagulased, kellel kõigil on eestlusest oma arusaam. Romaanis kohtab peategelane John nii noori seljakotirändureid (kaunitaridest kirjandustudengid Eestist) kui ka teise maailmasõja aegseid eestlasi, kellest nii mõnigi (vähemalt juttude põhjal) üsna äärmuslikult fanaatiliseks natsionalistiks osutub. Raamatus ette tulevad kurioosumid stiilis „õiged eestlased punast veini ei joo, sest punane on kommunismi värv” on Vadi kinnitusel just need fiktiivsena tunduvad, ent tegelikkuses eksisteerivad tõigad. Mitmetes arvustustes on mainitud, et „Tagasi Eestisse” näol võiks olla tegu omamoodi äraspidise versiooni või lausa paroodiaga Sofi Oksaneni „Puhastusest”, ent kuigi eestlus ja kollektiivse identiteedi ning mälu teemad on teoses käsitluse all, siis päris tõene mulle selline mõttekäik siiski ei tundu. Sellise mõnevõrra „ohtliku” rahvusliku mälu ja selle mõningase petlikkuse teemadel on kirjutanud ju teisedki (näiteks kas või Ene Mihkelson „Ahasveeruse unes”) ning mulle tundub, et Vadi arendab seda teemat omas võtmes lihtsalt edasi, kasutades selleks võtteid, mida ta kõige paremini tunneb. „Tagasi Eestisse” balansseerib äärmusliku groteski (nagu roojavad ahvid) ning maitseka huumori piiri peal, segades endasse reaalsust ja fiktsiooni viisil, milles Vadi on saavutanud meistriklassi. Nii nagu Urmas Vadil on oskus sattuda veidratesse olukordadesse, on tal ka oskus tavalisi olukordi märgata ja panna kirja viisil, mis teeb neist ebatavalised. Ja mulle tundub see teine oskus ehk isegi erilisem. Lugejale võib selline mis-on-tõsi-mis-mitte mõistatamine üsna lummavalt ja veidralt mõjuda. Toon ühe näite: istusin ülikooli raamatukogu kohvikus ja tegelesin parasjagu Vadi romaanide „Kirjad tädi Annele” ning „Tagasi Eestisse” ülesirvimisega ja mõlemast John Lennoni kohta viidete otsimisega. Kirusin ennast kõrvaklappide koju unustamise pärast, kui üks neist tõeliselt õudsetest paaniflöödiplaatidest mängima pandi, kuid umbes kolmas lugu seal plaadi peal oli Lennoni „Imagine”. Ma hakkasin kõva häälega naerma. Sirvin raamatut, kust Lennoni nimi mitu korda läbi käib ja peategelane vaat et vahepeal Lennon ongi, ja siis täpselt sellel hetkel see täiesti õudne kaver… Aga miks ma sellest räägin, on seetõttu, et Vadi raamatud panevad taoliste kokkusattumuste üle mõtlema. Tekib tunne, nagu oleks mõnda Vadi teosesse ära eksinud. Sest kunagi ei tea, kas ja mis on kokkusattumused, mis reaalsus ja mis fiktsioon.