2016. aasta valimised andsid tunnistust muutustest Ühendriikide poliitikas, kus vana ja proovitu asendati protesti märgina uuega. Neli aastat hiljem ei soovita demokraatide leeris kursimuutust jätkuvalt aktsepteerida.

Ameerika Ühendriikide novembrikuistel presidendivalimistel terendab déjà vu: populismi laineharjal võimule pääsenud vabariiklasest Donald Trumpi vastu astub demokraatide poolelt parteieliiti kuuluv tsentrist. Kui eelmine kord oli selleks Hillary Clinton, siis nüüd on nominatsiooni kindlustanud Barack Obama asepresident Joe Biden. Nõnda nagu Clintonil, tõotab ka Bidenil olla Trumpi vastu raske, sest nelja aasta eest nähtud parteisisesed ideoloogilised lahkarvamused pole kuhugi kadunud.

Viimased kaks demokraatliku partei eelvalimist on kujutanud endast heitlust senise neoliberaalse suuna ja sellega rinda pistva sotsiaaldemokraatliku maailmavaate vahel. Nii nagu 2016. aastal Clintonile, pakkus tänavu Bidenile parteisiseselt konkurentsi Vermonti osariigi senaator Bernie Sanders, kelle populistlikud ideed ja lubadused on tekitanud erakonna toetajate seas tulise diskussiooni seoses partei edasise kursiga. Nõnda nagu Trumpi presidendiks saamine oli märk ameeriklaste rahulolematusest seniste Washingtoni karjääripoliitikutega, on Sandersi puhul samuti tegemist protestipoliitikuga, kes esindab demokraatide suuremaid reforme nõudvat vasakpoolset tiiba. Tõsi, Trumpi ja Sandersi paralleelid piirduvad populismi ja protestiga, sest viimane on veteranpoliitik, kes on olnud parteiväliselt kongressi liige juba ligi 30 aastat.

Ebaõnnestunud vasakpööre

Skandinaavia stiilis ühiskonnakorraldusest kõrgelt lugu pidava Sandersi üks põhiline soov on olnud viia ellu ulatuslik tervishoiureform, millega teistest lääneriikidest tuttav riiklik tervishoiusüsteem vahetaks välja eratervisekindlustuse, leevendades hetkeolukorda, kus 37 miljonil ameeriklasel puudub tervisekindlustus ja veel 41 miljonil adekvaatne ligipääs tervishoiuteenustele. Lisaks vähekindlustatud ameeriklastele võitis Sanders noore valijaskonna poolehoiu, lubades tasuta kõrgharidust, õppelaenude kustutamist ja nn uut rohelist kurssi, mis näeks ette keskvõimu suurema sekkumise abiga USA energiasüsteemi sada protsenti taastuvenergiale üleviimist. Vermonti osariigi senaatori fenomen on lihtne: üha enam ameeriklasi tunneb, et nad ei saa osa maailma rikkaima riigi jõukusest, ning kui heita pilk numbritele, on neil õigus. Kuni 1970. aastate lõpuni suurenesid Ühendriikide majanduslik tootlikkus ja elanikkonna mediaanpalk käsikäes, kuid seejärel sissetulekute kasv stagneerus ja nüüdseks on USA varaline ebavõrdsus tagasi 1929. aastal alanud ülemaailmse majanduskriisi eelsel tasemel.

Sandersi fenomen on lihtne: üha enam ameeriklasi tunneb, et nad ei saa osa maailma rikkaima riigi jõukusest, ning kui heita pilk numbritele, on neil õigus.

Kuigi tingimused selleks on soodsad, ei suutnud Sanders demokraatlikus parteis vasakpööret ellu viia. Miks? Lihtne ja lühike vastus oleks muidugi see, et ta ei kogunud piisavalt hääli. 2016. aastal võitis Sanders eelvalimistel 43,1% häältest ning ka tänavu kogus Vermonti senaator arvestatava häältesaagi, ent nii toonaste kui ka nüüdsete vajakajäämiste põhjused on tunduvalt mitmekülgsemad sellest, mida näitavad pelgalt numbrid. Üks märkimisväärne ebaedu ajend on kesk- ja vanemaealiste külma sõja päevil alguse saanud pelgus kõige vasakpoolse vastu. Ehkki Sanders on Euroopa arusaamade järgi sotsiaaldemokraat või isegi vasaktsentrist, kasutab ta enda puhul väljendit „demokraatlik sotsialist”, mis on teinud talle pigem karuteene. Kuigi 54% ameeriklastest toetab Sandersi propageeritavat riiklikku tervishoiusüsteemi, suhtub sotsialismi ja riigiaparatuuri suurendamisse positiivselt vaid 36% vanuses 50+ ameeriklastest. Olgugi et Sanders tõi rohkem noori valima, on tänavustel eelvalimistel olnud enamjaolt Bidenit toetavate vanemate valijate aktiivsusprotsent veelgi suurem.

Oma ideede n-ö vale pakendamine polnud ainus Sandersit takistav tegur. Vahetult enne 3. märtsi superteisipäeva, mil 14 USA osariigis toimusid eelvalimised, sai teoks osav kokkumäng, kus tsentristidest kandidaadid Pete Buttigieg ja Amy Klobuchar loobusid presidendiks pürgimast, asudes toetama Bidenit. Tsentristide koondumine ühe nime taha polnuks toona liidripositsioonil olnud Sandersi jaoks niivõrd suur hoop, kui ta oleks olnud ainus vasakpoolne kandidaat, ent talle pakkus konkurentsi samuti progressiivsete leeri kuuluv Elizabeth Warren. Warren, kelle šansid superteisipäeval olid sisuliselt olematud, loobus kandideerimast loetud päevad hiljem, kuid Sandersi jaoks oli kahju tehtud. Warreni hääled aidanuks Sandersil tõenäoliselt võita vähemalt seitsmes osariigis, sealhulgas California järel teise suurima delegaatide arvuga Texases.

Suutmatus Warrenit ja teisi suuri nimesid enda poolele üle meelitada illustreerib Sandersi ja tema sotsiaaldemokraatia kolmandat puudujääki: kuigi valijate tasandil on poolehoid ideedele suur, moodustavad säärase suuna toetajad demokraatliku partei ladvikust marginaalse osa. Erakonnasiseselt on tõenäoliselt tuntuim Sandersi vasakpoolne toetaja esindajatekoja liige Alexandria Ocasio-Cortez, kuid suures pildis on võrreldes Bideniga Sandersi toetus demokraatidest senaatorite ja esindajatekoja liikmete seas väike. Sanders on erakonnas autsaider – Vermonti senaator on tegutsenud suure osa karjäärist parteiväliselt ning 2016. aasta eelvalimiste ajal lekkinud e-kirjadest on teada, et partei juhtkond ei võtnud tema kampaaniat tõsiselt. Kuna nominatsiooni võitmiseks on aga vaja liitlasi, on kriitikud heitnud Sandersile ette suutmatust minna kompromissile – ka enda vastastega.

Biden vajab võiduks Sandersi toetajate tuge, kuid seda teenib endine asepresident visalt.

Jäärapäine Biden

Ehkki Sandersist Ühendriikide presidenti ei saa, on tema toetajaskonnal jätkuvalt suur roll täita. Sanders asub küll novembrikuiste presidendivalimiste eel toetama demokraatide esinumbrit Bidenit, nõnda nagu ta toetas nelja aasta eest Hillary Clintonit, aga tema valijad ei pruugi hääletuskasti juures sama teha. Sandersi valijaskonnast moodustasid olulise osa need valijad, kes valivad konkreetset kandidaati, mitte niivõrd erakonda. Erakondliku eelistuseta valijad, kelle seas Sanders oli kõige populaarsem demokraatide kandidaat, on aga sügisestel valimistel kuldaväärt, sest just nemad võivad otsustada võitja. Säärast stsenaariumit võis näha nelja aasta eest, kui Clinton võitis küll rahvahääletuse, ent kaotas nn kaalukeeleosariikides, kus erakondliku eelistuseta valijate hääled ja võiduks tarvilikud delegaadid kogus Trump. Mitmes osariigis võitis Trump üheprotsendilise või veelgi väiksema eduga. Olgu selleks vähekindlustatud, noored või eelistuseta valijad, selge on see, et Biden vajab võiduks Sandersi toetajate tuge, kuid seda teenib endine asepresident visalt.

2016. aasta valimised andsid tunnistust muutustest Ühendriikide poliitikas, kus vana ja proovitud asendati protesti märgina uuega. Nõnda nagu Clintoni võit näis toona demokraatidele iseenesestmõistetav, leitakse ka nüüd, et just Biden on see turvaline kandidaat, kes parandaks oma tsentristlike vaadetega lõhesid USA ühiskonnas, ent nii riskitakse teistkordselt samasse ämbrisse astumisega. Partei vasakleeri esindajad heidavad Bidenile ette tahtmatust minna Sandersi toetajatega kompromissile, kus võidu korral rakendataks ka mõningaid vasakpoolsemaid reforme. Biden on aga olnud vankumatu ja isegi olukorras, kus üleilmne koroonakriis tõi selgelt esile Ühendriikide praeguse tervishoiusüsteemi puudujäägid, on endine asepresident jätkuvalt veendumusel, et kõigini jõudvat riiklikku süsteemi pole USAs tarvis rakendada ning et ulatuslike reformide elluviimine on ebavajalik.

Paraku võib Bideni selline tagasihoidlik lähenemine sillutada teed Trumpi teisele ametiajale, sest erinevalt lõhestunud demokraatide valijaskonnast on vabariiklaste poolehoidjad tunduvalt üksmeelsemad.
Lähiajalugu on näidanud, et suurte lubadusteta valimisi ei võida – ei suutnud seda Hillary Clinton, Mitt Romney, John McCain ega John Kerry. Nii Donald Trump kui ka tema eelkäija Barack Obama lubasid presidendiks pürgides midagi teistsugust ning see tagas neile edu, ent Joe Biden sihib seevastu kuldset keskteed, mis võib jätkuvate parteisiseste erimeelsuste tõttu osutuda konarlikuks. Vasakpoolsetel reformidel, mida praegused demokraadid näivad pelgavat, on aga potentsiaali olla just see trump, millega keerulises olukorras võim taas enda kätte võita.

Kristo Tamm kaitses mullu Tallinna Ülikoolis Aasia uuringute õppekava raames magistritöö Hiina mõjuvõimust Euroopa Liidu euroskeptiliste võimuparteidega liikmesriikides. Hoiab aktiivselt silma peal Ameerika Ühendriikides toimuval ning tingituna huvist Inglise jalgpalli vastu ei pääse ka Brexitist ja brittide tegemistest.