Ajakiri Variety valis äsja välja kümne lavastajat, kel tasuks 2015. aastal silm peal hoida. Nimekirja jõudis lausa neli PÖFFil linastunud filmide autorit. Nende seas Justin Benson ja Aaron Moorhead, kes kogunud pea ühehäälselt kiitvaid arvustusi oma kahe žanreidpõimiva ja konventsiooneeirava filmi eest. Neist teise, sel PÖFFil linastunud „Õitsemise” eriefektid on muuseas valminud Eestis. Andrei Liimets vestles Ameerika iseseisva kino tulevikutähtedega noore filmitegija elust, Pimedatest Öödest ning USA filmi hetkeseisust.

Kas eilne seanss oli pooltäis või pooltühi?

Justin Benson: See oli pooltäis!

Aaron Moorhead: Pooltäis.

JB: Pooltäis inimesi, kes filmist aru ei saanud (Naeravad – filmi krüptilisevõitu lõpule järgnes võrdlemisi uje aplaus ja küsimuste-vastuste voorus esitati mitmeid täpsustavaid küsimusi sisu kohta – A.L.)

Kas te üritate teadlikult žanreid vältida või see lihtsalt juhtub?

AM: Ei, meil on iga kord valus, kui see juhtub! (Naeravad)

JB: See pole miski, mida me vältida püüame. Parim viis seda kirjeldada on hoopis, et me ei mõtle žanrile ja püüame lihtsalt rääkida lugu, mis oleks huvitav. Püüame teha midagi uut ja värsket. Selleks vajaminevad ehitusklotsid täpsustavad žanri tagantjärele.

Tegu on teie teise külaskäiguga Pimedate Ööde Filmifestivalile ja neljandaga Tallinnasse. Kuidas teile siin seni meeldinud on?

AM: Meile on siin alati meeldinud. See on üks meie lemmiklinnu maailmas. Tallinn on nooruslik ja siinsed inimesed paistavad kõik pingutavat, et teha midagi uut, olgu kunstis või mõnes muus valdkonnas. Siin on palju innovatsiooni ja optimismi hõngu. Ka festivali korraldajad nagu Sten (Saluveer, rahvusvahelise filmitööstuse programmijuht – A.L.) ja Maria (Reinup, programmi koostaja – A.L.) teevad väga-väga-väga palju tööd.

Kui tähtsad on teie jaoks väiksemad festivalid nagu PÖFF?

AM: See pole sugugi väike festival! Seda tuntakse juba väga hästi ja ta areneb üha edasi. Minu meelest on ta juba praegu hiigelsuur. Ja sellised festivalid on meie jaoks ülimalt tähtsad. Me oleme oma filmiga üle maailma rännanud ja külastanud iga festivali, kuhu meid oodatakse. Isegi neid kõige pisemaid. Nad kõik on olulised. Kas või see, et me praegu siin seisame ja sinuga juttu räägime – kui me kodus istuks ja oma filmiga ringi ei reisiks, siis me ei saaks seda teha. Iga samm teekonnast on sama oluline kui iga järgmine.

Ka teie värske film „Õitsemine” on Eestiga seotud…

JB: Jah, Sten viis meid kokku FrostFXiga (Tallinnas asuv 3D-animatsiooni ja eriefektidega tegelev stuudio – A.L.) ja meile meeldis tohutult nende töö kvaliteet. Los Angelesest võib leida ridamisi kalleid firmasid, kes püüavad asju realistlikena kujutada, kuid need lihtsalt ei näe nii välja. Me vaatasime Frosti tööd ja see on nii ilus ning orgaaniline. Nende loodud filmi keskmes olev võte nägi välja nagu päris. Kui enamik inimesi seda näeb, ei saa nad isegi aru, et siin on arvutiefektid mängus (Mõlemad naeravad. Täpsustuseks: filmi keskmes olev võte kujutab erinevate vormide vahel muteeruvat koletist – A.L.).

Kas teise filmi valmimine oli pärast debüüdilt saadud kogemusi kergem või tegi fakt, et olite enda jaoks juba teatava standardi seadnud, asja keerulisemaks?

AM: Tegu oli lihtsalt logistiliselt palju keerulisema ettevõtmisega, sest pusles oli palju rohkem tükke. Kõige suurem neist oli Itaalias filmimine. Teiseks olid muidugi eriefektid. Seega teist filmi oli keerulisem teha, aga veelgi raskem üldse töösse saada, sest tegu polnud enam meie oma rahaga. Me pidime leidma õige produtsendi, leidma võttepaigad. Esimese filmi puhul olid nad lihtsalt olemas. Me kirjutasime selle, pidades silmas asju, mis meil juba olemas olid.

Kas te kaklete ka selle üle, kelle sõna võtetel lõpuks maksab?

AM: Meie võtted liiguvad väga aeglaselt, sest kanname kaasas suurt kivist malelauda. Iga kord, kui meil on vaidlus, mängime malet ja see, kes võidab, saab otsustada. (Mõlemad naeravad) Ei, kõik valmib koostöös. Me oleme väga sarnased. Teame ja usaldame, et püüame mõlemad teha sama filmi. Need pole niivõrd vaidlused, kuivõrd diskussioonid, milles üritame mõnda ideed kas parandada või kritiseerida. Lõpuks on küsimus ainult selles, kas idee töötab või mitte.

Justin, tahad sa vastu vaielda?

JB: Haha, ei! Kui me võttepaika jõuame, on meil juba iga pisiasi välja mõeldud, nii et seal ei teki erilisi diskussioone. Me plaanime väga detailselt.

Kuidas te Ameerika iseseisva kino tänast seisu kirjeldaksite?

AM: See on imeline! Tehakse aina rohkem filme, mis võib olla nii hea kui halb nähtus. Kuigi levib rohkem halbu filme, levib ka rohkem häid. Ja neid on lihtne leida. USAs on nii palju levikanaleid ja neid tuleb iga päevaga juurde. Ainus probleem on selles, et tööstus on muutumises ja püüab aru saada, kuidas täpselt rahalist edu garanteerida. Aga lihtsalt kinokülastaja vaatevinklist on tegu kõige põnevama võimaliku ajaga, sest on üha rohkem filme ja üha rohkem häid filme.

Näitlejatelt küsitakse sageli, milliste lavastajatega nad töötada tahaks. Vastupidi küsides – milliste näitlejatega te tahaks üle kõige koos töötada?

AM: Oi, neid on palju. Ma tahaks kõige enam teha koostööd Shia LaBeoufiga. Täiesti ausalt.

JB: Ja… kes see tõsiselt karm vend oligi… Ben Foster! Mida iganes ta teeb, ta on igal pool suurepärane.

AM: Christian Bale, Eva Green. Kõik nimetavad Daniel Day-Lewist. Michael Pitt.

Kas on mõni lavastaja, kelle tööl on teile eriti tugev mõju olnud?

JB: Me ei proovi kunagi otseselt kellegi moodi olla, aga küsimus on austuses mingisuguse hingestatuse vastu. Näiteks Steven Sodebergh teeb aastas kaks filmi, filmib need ise, monteerib need ise. Ja siis teeb veel televisiooni pealekauba. See on nii lahe.

Viimastel aastatel on iseseisvaid filmitegijaid järjepanu suurte eelarvete juurde edutatud. Gareth Edwardsi „Monsters” ja „Godzilla”, Colin Trevorrow puhul „Safety Not Guaranteed” ja siis „Jurassic World”. Kas te ootate ka suurte stuudiote kõnet?

JB: See on väga-väga keeruline küsimus. Üheltpoolt saad sa suurima võimaliku vaatajaskonna ja see on ju iga lavastaja soov. Teisalt ei ole see, mida sa teed, mingil moel sinu enda oma. See pole sulle personaalne. Sina oled lihtsalt inimene, kes aeg-ajalt mõningaid asju heaks kiidab. Ja tasub meeles pidada, et filmitööstuses on neile äärmustele üha vähem alternatiive. Filmid „Monstersi” ja „Godzilla” vahelt on kadumas.

Mõned lavastajad suudavad siiski rohkem kontrolli säilitada. Mulle tundub, et Edwardsil oli „Godzillast” oma visioon ja ta suutis seda enam-vähem kehtestada…

JB: Ma arvan, et ta säilitas visuaalse stiili. Aga kui vaadata „Monstersit”, siis see on isiklik lugu, mis resoneerub emotsionaalselt. Kui vaadata „Godzillat”, siis seal ei resoneeru miski. Eriefektid üksinda ei hoia vaatajat kaasatuna. Paljude iseseisvate filmitegijate unistuseks on nüüd saanud hoopis teletöö. Seal sünnivad ambitsioonikad ettevõtmised, saab ennast ära elatada ja leiab samas suure publiku.

AM: Jaa, seda kõnet me ootame.

Kas teile meeldiks seega lavastada teleseriaali ja millest see oleks?

AM: Jah, meil on mõned ideed.

JB: Meil on ühe sarja idee. See räägib keskkooli füüsikaõpetajast, kellel avastatakse vähkkasvaja ning kes hakkab metamfetamiini müüma.

Hmm, ma ei usu, et see töötaks. Keegi ei vaataks seda. Aga seega ei mingeid 200-miljonilisi eelarveid?

AM: Ma ei ütle sellele „ei”, aga me tahame olla kindlad, et see, mida me teeme, on mingil moel alati meie oma. On viise, kuidas kontrolli säilitada, aga enamikul juhtudel tuleb teha kümme edukat filmi nagu Coenite puhul, enne kui sinu kätte antakse tõeliselt suur eelarve. Aga pigem mitte. Ma ei näe meid superkangelaste filmi number 57 lavastajatena. Kui see just pole midagi väga-väga erilist.

Et siis vähemalt 250 miljonit?

AM: Just! Me kaaluksime seda ideed igal juhul ja seal võib olla midagi, mis meid sütitab, aga ma olen pessimistlik kontrolli osas, mis meil endal oleks. Ja seda vabadust on vaja, et filmil oleks hääl, et ta poleks lihtsalt üks paljudest.

Öelge paar sõna oma järgmise filmi kohta.

JB: See räägib Aleister Crowleyst, kes oli viktoriaanliku Inglismaa kõige kurikuulsam okultist. Seda ajal, mis oli kultuuriliselt praegusest väga erinev ja mil paljud inimesed uskusid tõsimeeli paranormaalsetesse nähtustesse ja surnutega suhtlemisse. Eksisteeris väga unikaalne rikaste mõjukate kuttide klubi, kes tegeles rituaalse maagiaga. Selle klubi rokkstaariks oligi Aleister Crowley ja kuulsad nimed nagu Bram Stoker ja Sir Arthur Conan Doyle imetlesid ning kartsid teda. 25-aastasena sooritas ta Loch Nessi järve lähistel rituaali, mis nõudis rohkelt enesedistsipliini ja mõõdukust, aga Crowley polnud selleks võimeline. Tema metoodika hõlmas rohkem seksi ja narkootikume. Aga lisaks ekstsentrikust maagile oli ta ka avaldatud poeet, kuulus märgironija ja tal olid väga progressiivsed sotsiaalsed vaated. Biitlid panid ta „Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Bandi” plaadikaanele. Film räägibki sellest nädalast tema elus, selle rituaali sooritamisest. Sellest, kuidas väga suure potentsiaaliga noorest mehest sai see, millena teda mäletatakse – maailma kõige pahelisem mees.

Ja žanr?

JB: See ei mahu ühte žanrisse. See saab olema karakteripõhine draama nagu „There Will Be Blood”, millest jookseb läbi 15 minutit „The Exorcisti”. Pahaendeline ja sünge. See on lugu mehest ja tema egost ning mõjust ümbritsevatele inimestele.