Seda mõttekäiku ajendas edasi arendama küsimusepüstitus „kas Ameerika ongi keskkonnakoll?” – teame ju kõik, et Atlandi ookeanist lääne pool on paljud asjad valesti läinud ning tarbimiskultus, raiskamismaania ja suurushullustus ei ole lihtsalt müüdid.

Minu plaan oli näidata asjade paremat külge – värskendavaid suundi, mis on kohaliku toidu võrgustike, ühismajandite, taluturgude, linnaaianduse ja eelkõige kasvava teadlikkusena ühiskonda imbumas. Püüdes kord enese jaoks taas lahti mõtestada, mida ikkagi annab mulle see lokaalsete liikumiste toetamine ja regulaarne farmers’ market’itel ringikolamine, jõudsin aga hoopis uue kontseptsioonini.

Selleks et veidi tausta avada, tuleb tunnistada, et alates USA kultuuriruumi saabumisest kaks aastat tagasi olen siin ikka veidi võõrkeha olnud – ameeriklaste suhtlusprintsiibid, väärtused ja hoiakud lihtsalt on midagi teistsugust. Üllatuslikult kujunes suurimaks probleemiks minu jaoks aga siinse ühiskonna religioossuse mõistmine ja respekteerimine. Ärge saage valesti aru – usu ja uskumise vastu ei ole mul midagi, aga ameeriklastele omane sageli evolutsiooni salgav, kliimasoojenemist eitav paduusklikkus on minu luterlik-ateistlikus paganlusühiskonnas kujunenud maailmapildile lihtsalt midagi hoomamatut, lausa ärevaks tegevat. Valdav iga oma teo usuga põhjendamine ja isikliku vastutuse millelegi ülemale suunamine kujundas minus omamoodi vastumeelsuse, religiooniallergia.

Ajapikku hakkasin aduma paremini seda kogukondlikku funktsiooni, mis kirikul siin on, ning allergia sai leevendust. Small talk’ist ja naeratustest hoolimata kaitseb ja hoiab ameeriklane tegelikult oma isiklikku kultuuriruumi väga kiivalt. Kirik pakub sealsetele inimestele vajalikku sotsiaalset tuge ning kuuluvustunnet, et leevendada tavakodaniku võimetust muuta poliitikat ja oma positsiooni varandusliku hierarhia redelil – need on tegurid, mis domineerivad hoolimata ameeriklaste armastatud vabade ja rikaste ühiskonna kuvandist tavainimese reaalset elu. Ühel hetkel jõudis minuni arusaam, et sama tugifunktsiooni rolli kannab sageli ka kõik see, mida mina praegu USA kultuuri renessansina näen, kõik uuendus-, ärkamis-, märkamisliikumised. Ja viimased seisnevad sageli just jätkusuutliku(ma)l keskkonnamajandusel ja toidusüsteemi reformimisel – aspektidel, mille suhtes mina nii kirglik olen.

Paraku ei ole USA ühiskonna suhe (tervise ja) toiduga väljendatav ainuüksi tõdemusega, et ameeriklased armastavad rasvast toitu. Ühe lausena kõlaks see pigem nii, et ameeriklastel puudub igasugune side toiduga (ja ennekõike selle päritoluga). Probleem ei ole selles, et keskmine kaheaastane on suuteline tundma ära rohkem kiirtoidukettide logosid kui juurvilju, ega selles, et paljud ei ole kunagi mulda katsunud või lehma näinud, vaid asi on palju fundamentaalsem. Inimesed lihtsalt ei suuda oma toitu laiemasse konteksti panna või mõista selle päritolu. Kui mina – või ka täiesti keskkonnavõhikust eurooplane – loen „juustu”-pakendilt (Euroopas siinne juust ametlike standardite kohaselt sageli lihtsalt ei kvalifitseeruks juustuks) 47 koostisosa, mille hulgas ei pruugi olla piima, tekitab see lihtsalt õõva. Ameeriklane enamasti selles probleemi ei näe. Ja raske on teda süüdistada: toiduainetööstus on viimase saja aastaga mõned kontseptsioonid lihtsalt likvideerinud, ja näiteks sõna natural ehk naturaalne tähendab praegu pigem reklaamlauset kui midagi bioloogilise päritoluga seostuvat. Nii ongi, et sinine kook ja täisteraleib lihtsalt tunduvadki täpselt sama loomulikud – mõlemad on ju tehtud koostisosadest!

Kohalik keskkonnahääl Michael Pollan on defineerinud keskmise ameeriklase industrial eater’i ehk tööstusliku sööjana, kes ootab, et toode oleks läbinud enne seedekulglasse jõudmist kõik etapid globaalsest, energiamahukast ja homogeensest tootmisahelast. Ma ei jõua endiselt ära imestada, kui vähe kontrolli on ühiskonnaliikmetel selle üle, mida siinne toiduainetööstus neile sisse söödab ja kuidas seda toodab (ja – eelneva mõttega jätkates – ega neid ei huvitagi). Ameerika supermarketid on hektaritesuurused ja pakuvad tooteid poolesaja tuhande ringis, sealhulgas võib leida näiteks ligi 400(!) hommikusöögihelveste ja karastusjoogimarki, aga värvikireva oi-kui-palju-valikuid-pinna all on peidus kõige raskekujulisem konsolideerumine, vaid paar suurt korporatsiooni. Nendesamade ohutute hommikuhelveste tootmises on nelja firma kontrollida pea 90% turust. Coca-Cola võib tunduda lihtsalt ebatervislik ja hammastele halb, aga firma kahjulik mõju on märksa laiamõõtmelisem kui nende lipulaevast joogi suhkrune koostis, kuna ettevõte omab ligi 3500 erinevat joogibrändi – see tähendab, et mida iganes sa USA supermarketist ka ei osta, tõenäosus, et sa toetad oma valikuga Coca-Cola Companyt, on hämmastavalt suur.

Ei ole ilmselt vaja mainida, et sellisel kontsentreerumisel toiduainetööstuses on tohutud ja kohutavad tagajärjed majandusele, sotsiaalsele võrdsusele, elanikkonna tervisele ja otse loomulikult keskkonnale. Talunikul ei ole olukorras, kus hinnad on pannud paika korporatsioonid, mille käive on suurem kui suurel osal maailma riikidest, eriti valikuid. Lisaks sellele, et ta ei saa majandada looduskeskkonda säästval viisil, ei ole tal sageli lihtsalt võimalik end ära toita. Kogukonnad, kus suurem osa põllumajandusest on korporatsioonide omand ja nende kontrolli all, on vaeseimad piirkonnad riigis.

Aga vastupanu on hakanud vaikselt tekkima.

Rohkem avatud osa jaoks USA ühiskonnast puhuvad uued tuuled. Inimeste teadvusse on hakanud jõudma küsimused, et kust nende tarbitav ikkagi tuleb ja mis on selle tootmise hind. Kasvava meediakajastuse tagajärjel on ka sageli juhmiks tunnistatud keskmine ameeriklane teadlik, et parem on pigem rohu- kui teraviljasöödal veise liha, pigem hormoonivaba kui hormooniga siga, pigem maisisiirupita kui maisisiirupiga – iseasi on see, kas ta sellest ka hoolib ja oma teadlikkust praktikas rakendab. Tõsiasi on aga see, et kuna toiduvõrgustikul on Eestiga võrreldes mitmeid täiesti kohutavaid aspekte, on hakanud tekkima ka teatud laiaulatuslikum teadlikkus – ma ei usu, et Eesti ühiskonnas on väga paljudel aimu, et näiteks rohu- ja viljasöödal on keskkonnamõjude vaatevinklist tohutu vahe.

Kodanikud on hakanud mõistma ja tegutsema. Rohujuuretasandil on siinses põllumajanduses ja toidutootmises palju uuenduslikkust ja mitmeid liikumisi. Praeguseks on üks elujõulisemaid – ja minu isiklik lemmik – CSA, n-ö kogukonna toetatava põllumajanduse võrgustik. See põhineb lihtsal printsiibil: tavainimesed omandavad talude toodangust hooaja hakul n-ö osakud ning maksavad edaspidi talupidajale iga kuu teatud summa, et neile toimetataks regulaarselt koju kastitäis seda, mis parajasti küps – kuigi lisaks puu- ja juurviljadele on projekti kaasatud sageli ka piimatooted, liha, munad. Süsteem võimaldab farmeril kulutada vähem energiat turundusele ja, mis kõige tähtsam, vähendada tänu püsiva tarbijaringi olemasolule põllumajandusega kaasnevaid riske. Kliendist saab aga osa omamoodi kogukonnast; nähtus, mida seostati vahepealsetel kümnenditel paljuski vaid kirikuga.

Sama usku, elustiili ja mõtteviisi kannavad endas ka erinevad farm-to-table (talust lauale) tüüpi restoraniliikumised ja muidugi farmers’ market’id – otsetõlkes taluturud, aga see kontseptsioon vajab veidi põhjalikumat seletust. Elujõulisemates kogukondades on tegemist sõna otseses mõttes üritustega. Ühe otstarbega ostu- ja müügikeskkonna asemel toimivad need sotsiaalse kogunemiskoha ja vaba aja veetmise võimalusena. Toimugu need neljapäevaõhtul või klassikaliselt pühapäeval, mil väljavalitud pargis kogunevad linnaosa elanikud – paljud laste-loomade-piknikutekkidega –, lähikonna food truck’id – restoranid ratastel –, sageli muusikud-kunstnikud ning loomulikult talunikud, kel on sellist kogukonnafunktsiooni ja -usku hindavatelt inimestelt palju suurem tõenäosus oma jätkusuutlikult kasvatatud toodangu eest selle õiget – ja seega veidi kõrgemat – hinda saada.

Sedasama kogukonnafunktsiooni näen ma ka USAs õitseval pruulikodade ja kohvipoodide kultusel. End valdavale suurtööstuse pakutavale keegi-ei-tea-mida-see-sisaldab-õllele ja -kohvile vastanduvad iseseisvad ärid toovad justkui kokku kogu ärksama meelega teadlikuma ühiskonnakihi. On ju Eestimaalgi seda nüüdseks nähtud – viimastel aastatel kui seened pärast vihma tärganud käsitööpruulikojad ei esinda midagi muud kui Ameerikast kohale jõudnud trendi, ja kuigi mitmeltki poolt on juba kuulda muret, et kui palju meil neid õllevabrikuid siis vaja on, näen mina (kas või liigsetes) kodanikualgatustes ja paljususes vaid positiivset, sest kirjeldatud trendid, korporatsioonide ülemvõim ja toiduainetööstuse kontrollimatu kulissidetagune tootmine ei ole sugugi kauge teema ka Eesti ühiskonna jaoks.

Rahvusvahelised kompaniid on tahes-tahtmata ka meie mättal kanda kinnitamas. Kalevi šokolaad võib küll olla eestlase au ja uhkus, aga firma ise kuulub juba mõnda aega Norra korporatsioonile Orkla – nagu ka Põltsamaa Felix ning lätlaste lipulaevad Laima ja Gutta. Needsamad loetud firmad, kes, nagu eespool mainitud, kõigi USA supermarketite riiulitel kontrolli omavad, ei ole sugugi tähtsusetud ka Eesti turul – Nestlé’st, Kraftist ja PepsiCost on igaüks kuulnud, aga mitte kõik ei teadvusta, et lisaks limonaadile tulevad viimaselt ka näiteks meie krõpsud ja hommikuhelbed või et Liptoni teed, Hellmann’si majoneesi ja Ben & Jerry’si jäätist toodab üks ja sama korporatsioon. Vabakaubandus ja hiljuti majandusringkondades hurraasid teeninud kavandatav ELi ja USA kaubandusleping on kasulikud asjad, aga kasulikud kellele? Praegu on Euroopa sööjale jäänud veel mõningane väärikus võrreldes Ameerikaga, kus toit taandati juba üle poole sajandi tagasi vaid toote, tarbimishüve staatusesse, mille päritolust, sisust ja kultuurilisest väärtusest majandushuvid lihtsalt teerulliga üle sõitsid.

Aga muutuste tuuli on tunda. USA võib küll endiselt kulutada enim energiat, ameeriklane sõita pikima maa kontorisse ja tarbida kõige rohkem kilekotte, kuid selle tasakaalustamiseks on tekkinud uut sorti usk. Usk kodaniku õigusse valida, mida oma kehasse panna ja kellele oma dollarid anda, usk kogukonda ja kommuuni. Ühiskonda, mis suudab end majandada, ammendamata kogu ümbritsevat ja teades, kust miski tulnud on. Ameerika Ühendriikidelt keegi kahjuks keskkonnakolli tiitlit veel niipea endale ei saa, kuid samas on võimalik võtta eeskuju tema teadlikemalt kodanikelt juba nii mõneski valdkonnas. Pruulikojad me juba saime, ehk on Eestil järgmiseks potentsiaali ka elujõulised talunike-kodanike võrgustikud toimima panna?