Minu kodulinn on San Francisco. USA endine hipi- ja praegune itipealinn armastab end muu hulgas defineerida kui riigi jätkusuutliku, keskkonnasõbraliku ja progressiivse toidukultuuri keskust. Igal naabruskonnal on oma farmers market, iga endast lugupidav IT-firma on oma tarneahelasse põiminud väiketalunikud ning igal elanikul on oma lemmikfarm, side kohaliku viinamarjaistanduse või lambalihatootjaga.

Kohalik toit pole suures plaanis kättesaadav

„Teile ei pruugi meeldida, mida ma ütlen,” avas Marcy Coburn, siinsete taluturgude ühenduse tegevjuht, hiljutisel kohaliku toidu üritusel oma kõne. „Aga meie kõik siin elame oma kohaliku toidu maaniaga suures mullis,” jätkas Coburn, laskudes seejärel kirjeldustesse Central Valleyst, oma kodukohast. Viimane ei ole kuldne surfirand või palmidega ääristatud kiirtee, millena eurooplane ehk Californiat ette kujutab. Central Valley orus on 700 kilomeetrit maailma tootlikeimat mulda, kus tuhanded talud kasvatavad üle poole USA juur- ja puuviljadest. Central Valleyst tulevad näiteks pea kõik Ameerika maasikad ning rohkem mandleid ja datleid kui ei kusagilt mujalt kogu maailmast.

Samal ajal on Central Valleys ka kolm USA viiest vaeseimast linnast, suurim hulk madala elatustasemega inimesi ja vähe leidub talusid, kes ei kasuta tööjõuna immigrante – enamasti paberiteta. „23 maakonda Central Valleys andsid oma hääle Donald Trumpile. Meeldib see meile või mitte, need on inimesed, kes toodavad meie toidu. Ja nemad tunnevad lootusetust,” vaatas Coburn, San Francisco mõjuka toiduliikumise juht, otsa vaikivale kuulajaskonnale. Sest linnas leidub ehk mõni üksik vabariiklane, inimesed on valitsuse suhtes väga kriitilised ja räägivad sellest, et California peaks ülejäänud riigist üldse eralduma.

Lõhe jookseb linna- ja maapiirkondade vahelt

Suurem osa USA valimistejärgset meediakajastust maalis pildi punastest ja sinistest osariikidest – demokraatlikust ida- ja läänekaldast ning konservatiivsest keskalast. Tegelik ning palju tõsisem lõhe käriseb hoopis linna- ja maapiirkondade vahel. Samamoodi on meedias rohkelt maalitud pilte kodanikust, kes andis Donald Trumpile oma hääle – see valge, keskealine, töötuks jäänud mees virelevast tööstuspiirkonnast, täis viha immigrantide ning Hiinasse kaduvate tööde ja dollarite vastu. Märksa vähem räägiti talupidajast, maal elavast toidutootjast, kes, erinevalt sanfransiskolaste unelmast, on 21. sajandi Ameerikas midagi muud kui romantiline väiketalunik-mahepõllupidaja.

Talunikud üleüldiselt on USAs klassikaliselt ikka ennekõike nn punaseid, st vabariiklaste väärtusi hinnanud – vähest regulatsiooni ja madalaid makse. Nagu mujalgi maailmas, on maapiirkondade rahvastik valmis alla kirjutama rahvusliku puhtuse kaitsmisele ja raha kodumaal hoidmisele, mis kõik on Trumpi lubadused.

Üsna kähku pärast valimisi sai aga selgeks, et sel korral on olukord teistsugune. Nimelt põrkavad presidendi seisukohad immigratsiooni teemal ja USA põllumajandussektori demograafiline struktuur omavahel kõva pauguga kokku. Ja järsku on nii Trumpi toetavad talunikud kui ka tema vastased samas ummikus.

Farmitöölistest üle poole on paberiteta sisserändajad

USA tööministeeriumi hinnangul on paarist miljonist farmitöölisest veidi üle poole riigis dokumentideta – California Ülikooli teadlaste hinnangul jällegi on illegaalset tööjõudu vähemalt 70 protsenti. Naised seejuures moodustavad kõigist dokumentideta farmitöölistest poole, samas kui mehed teenivad neist keskmiselt 44 protsenti rohkem. Kõiksugu hinnangud erinevad allikast allikasse suuresti ning päris täpset olukorda ei tea keegi. Riigis, mis on maailma suurim toidu eksportija ning mille elanikud kulutavad kõige väiksema osa oma sissetulekust söögipoolisele – viimastel andmetel vaid 9 protsenti –, toob igasugune muutus tööjõu saadavuses suuri probleeme, hoolimata sellest, et täpne immigrantide arv pole teada.

Aga kaks nädalat pärast ametisse nimetamist asus Donald Trump täpselt sellise muutuse kallale – võttes agressiivselt ette 11 miljonit paberiteta sisserändajat puudutavad immigratsiooniseadused. Uus president nõudis ning nõuab praegugi, et teatud kategooriatesse kuuluvad inimesed kiiresti riigist välja saadetaks. Samuti tahab ta tööle võtta 10 000 uut piirivalvetöötajat ning loomulikult ehitada kurikuulsa müüri. Ehk siis tahab ta ellu viia midagi, mida ükski teda toetav farmer ei olnud nii kähku ja nii tõeliselt oodanud.

Talupidajad on hakanud aru saama, et riigi toidutootmine ei saa hakkama vaid valgete meestega. Istandustes, põldudel ja kogumispunktides üle riigi on toimunud vahistamisi ja arreteerimisi. Farmiomanikud kurdavad, et töötajad ei julge tööle kohale ilmuda või peavad oma sõite tegema öösiti. Mitmel pool on tööjõupuudusel põllud jäänud koristamata või saak läinud raisku. Trumpi-pooldajate õigustus on klassikaliselt olnud ikka hoida tööd kodumaal ja kodanikele. Mäda on argumendi juures see, et suures osas teevad immigrandid nii farmides kui ka mujal seda, mida ameeriklased ise lihtsalt ei nõustu tegema.

Immigrandid ei mõjuta oluliselt valge ameeriklase tööväljavaateid

Sisserändajatest tööjõu nullilähedast mõju ameeriklaste tööväljavaadetele kinnitab ka mitu akadeemilist uuringut, samuti olen ise tõsiasjale oma silma ja kõrvaga korduvalt kinnitust saanud. Märtsis käisin kaemas üht lambafarmi California põllumajandusaladel. Pool päeva töötasin koos Octavioga, dokumentideta mehhiklasega. Mees oli sellesamuse farmi palgal olnud neli aastat, tõustes igal hommikul kell 5, et lüpsta lambaid, sööta loomi ja hoolitseda karjamaa eest. Ma küsisin, kas ta nüüd, uuel poliitilisel ajastul ka kardab. Octavio ütles, et ta kardab väga. Veel ütles ta, et kodumaal ei ole tööd ja piirkonnas vohab vägivald ning et tema pere vajab raha, mida ta California lambakarjamaalt koju saadab. Tema sissetuleku kohta ma ei küsinud, aga eks ma enam-vähem teadsin – suure tõenäosusega töötas ta kõik need kuus päeva nädalas vähema kui miinimumi eest.

Hoolimata USA valgete meeste ringkondades levinud arvamusest on suur osa sisserändajatest haritud – peaasjalikult naised, kellest paljud on oma kodumaal saanud kraadi või kes on teinud karjääri. Nad võtavad riigist lahkudes enamasti kaasa ka oma lapsed või saadavad palgaraha tagasi kodumaale, et järeltulijaid koolitada. USA põldudel ja istandustes kogevad needsamad inimesed aga sageli vägivalda või seksuaalset väärkohtlemist: California põldudel töötavatest naistest olevat seksuaalse ahistamisega kokku puutunud 80%. Lisaks maadlevad farmitöölised liigse pestitsiidide-herbitsiidide kasutuse tagajärgedega ning nende keskmine eluiga on tunduvalt madalam ülejäänud elanikkonna omast. Center for Farmworker Families hindab selleks aastal 2013 olevat 49 aastat, mida on üle 20 aasta vähem kui USA keskmine. Mingisugusele sotsiaalkindlustusele või arstiabile riigis dokumentideta olijatel muidugi juurdepääsu ei ole – ei ole seda USAs ju suurel osal legaalsetest farmitöölistestki.

Sõltumine vaenlasest

Trumpi-ajastu vihaste immigratsioonikääride taustal on need ja paljud teised põletavad probleemid rohkem valguse kätte sattunud. USA toidu- ja põllumajandussüsteem on tugevas sõltuvuses immigrantidest ja nende töökätest ning ähvardavate massiväljasaatmise juures on kogu mädanev sektor tavalisest veidi rohkem meedia tähelepanu pälvinud. Ei USA praegune ega endised valitsused ei ole suutnud tagada oma farmitöölistele piisavat seadusandlikku kaitset ega luua inimväärseid töötingimusi, ning varem või hiljem tõotavad süsteemi probleemid valusalt kätte maksta.

Üks on kindel – lihtsalt kodumaisele tööjõule ümber lülituda niisama lihtne ei ole. Esiteks viiks see lakke toidu hinnad, mida Donald Trumpi valitsus endale lubada ei saa – juba praegu elab kuuendik elanikkonnast kas otseses mõttes näljas või toitainete puuduses, ning olukord on veel hullem laste seas. Ameerika farmibüroo hinnangul tõuseksid Trumpi immigratsiooniplaanide täideviimisel toiduhinnad USAs 5–6%. Teine variant oleks minna töömahukatelt viljadelt üle veelgi enam industriaalsemale tootmisele – lahendus, mis jookseb otsapidi kokku kogu muu murettekitavaga Ameerika põllumajanduses. Kui suunata nisujahu- ja maisisiirupipõhine toidutootmine veelgi rohkem juur- ja puuviljadest eemale ning üha enam odavate kalorite poole, siis see valaks õli kogu riigi toitumis- ja rasvumiskriisi tulle.

Loo võib kokku võtta lihtsalt: kui USA tahab ise toota oma toitu, vajab ta sisserändajatest tööjõudu. Donald Trumpi lubadustega võitlemine ja piiride (senisel määral) avatud hoidmine on aga ainult üks samm paljudest, mis riigil teha tuleb.

Tööstusliku toidu boikoteerimisest kasu pole

Ma küll ei ole isiklikult käinud igas külas ja rääkinud iga immigrandiga, aga need kokkupuuted, mis mul siiani paberiteta sisserändajatega USA (maapiirkondades) on olnud, on eranditult positiivsed. Need on olnud töökad, hoolivad ja edasipüüdlikud inimesed, keda kannustab ei muu kui inimväärne staatus endale ja oma lastele. Kui mõtlen rohkem teoreetilisel tasandil, siis on see minu jaoks koht, kus USA arenguabi prioriteedid tuleks tõsiselt üle vaadata. Praegu on enamik vaesematesse riikidesse saadetavast toiduabist USA enda tööstuse ülejäägid, näiteks mehhaniseeritud põldudel kasvatatud ja kõvasti subsideeritud nisu. Samal ajal jällegi moodustavad vaesusega maadlevate Kesk-Ameerika riikide majandusest suure tüki USAst koju läkitatud palgaraha, mille vastu Trumpi valitsus nüüd nii kirglikult võitleb. Kas ei ole aga ausa tööga välja teenitud lisaraha mitte tõhusam arenguabi kui nisujahukott või kõrgete administratiivkuludega arenguprojekt?

Mis puutub Californiasse, siis paljud asjad vajavad veel päevavalgele tarimist. Rikkad, valged ja haritud inimesed linnades nagu San Francisco saavad põllumajandussüsteemi muutmisel ära teha suure osa – aga seda mitte lihtsalt industriaaltoodangut boikoteerides ja silmi kinni pigistades. Töötingimused toidutööstuses peavad lõpuks jõudma poliitilisse diskussiooni, saama rohkem kajastust ja kodanike muret–hoolt ning olema osa valimiskampaaniatest ja -lubadustest. Trumpi valitsuselt me seda oodata ei maksa – ehk aga järgmis(t)elt? Sest raha, mida USA põllumajanduses õiglasema tootmise huvides ümber oleks võimalik liigutada, ning seadusandlust, mida inimväärsemaks saaks muuta, on enam kui küll.