1990ndate keskpaigas küsis minult üks ajakirjanik, kas eestlased oskavad oma lapsi armastada. Arvasin, et eestlane oskab oma last armastada just niisamuti kui iseennastki: hellitamisele ja vestlemisele aega raiskamata püüab kõigepealt majanduslikult jalad alla saada, lootes, et küll siis, kui kodul euroaknad ees ja korralik auto istumise all, on aega mõelda ka armastusele ja vaimsusele. Ainult et aeg läheb, vanemad vananevad ja lapsest kasvab kähku suur inimene, kellel pole omakorda aega ei vanade vanemate ega ka järeltulijate jaoks. Tegemist pole mingi kättemaksuga, vaid lihtsalt hoiakute muutumisega, vastastikuse usalduse hääbumisega.

Leelo Tungal on luuletaja, tõlkija, prosaist ja libretist. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis kirjandust, tegutsenud toimetajana ajakirjade Pioneer ja Täheke juures ning töötab senimaani lasteajakirja Hea Laps peatoimetajana. Tema sulest on ilmunud üle 60 raamatu nii lastele kui täiskasvanutele. Käesolev artikkel on pärit luuletaja 2008. aastal Metsaülikoolis peetud loengust „Usaldus kirjanduses”. Tollal oli Metsaülikooli teemaks usaldus ühiskonnas. Metsaülikool on iga-aastane arutelupaik Käärikul, mille eesmärgiks on Eesti jaoks oluliste sõlmküsimuste mõtestamine ja probleemidele lahenduste leidmine.

Nüüdseks on olud ja mõtteviis tasapisi muutunud. Lastest kõneldakse meedias rohkem kui kunagi varem ja lastekultuur on tõusuteel. Jälle toimub hulganisti kirjanike kohtumisi lastega ja laste küsimused panevad vahel käsi kokku lööma.

„Kus see Nõukogude Liit asub?” küsis tragi kuuenda klassi tüdruk, kui olin pajatanud oma kooliajast. Kui näitasin ühes teises koolis (väga toredatele ja elavatele lastele) oma leninliku–stalinliku aabitsa esilehekülgi ja küsisin, kes on see täpilise lipsuga onu, jäädi vihjeid ootama. Ütlesin vihjeks: „Meid, lapsi, võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead…” – „Konstantin Päts!” hüüdsid lapsed võidukalt.

Nagu iga laps avastab omal nahal, et vesi on märg ja tuleleek põletab, nii loob ta oma kogemustest, koduvestlustest, kooliteadmistest ja lugemusest uue, täiesti iseenda ajaloo. Võib-olla polegi õige öelda „ajaloo” – ehk oleks täpsem öelda „minevikupildi”.

Eks see ole alati nõnda olnud, ainult et minu põlvkonna lapsed teadsid ka seda, kes oli Konstantin Päts, kuigi ei oleks teada tohtinud – koolis temast juttu ei olnud ja kodudes teati, et tegemist on tabuteemaga. Erinevus ongi selles, et praeguste laste jaoks ei ole Lenin tabumees, ja nüüdisnoorte jaoks pole vist üldse tabuteemasid.

Tunnistan, et ühest küljest tegi rõõmu, et praegused lapsed saavad elada, kuulmata hommikust õhtuni lasteaias, koolis, raadios ja teleris ülistusjutte ja -laule Vladimir Iljitšile, tänu kellele oli lastel „helgeim elu maailmas”, teisest küljest kerkis aga küsimus: kas vabas Eestis sündinud–kasvanud põlvkonnad ei peaks aimu saama ka sellest, millises ühiskonnas kasvasid nende vanemad?

Unustades uueks inimeseks

Olin oma lapsepõlveloo kirjutamist alustanud kolm–neli korda, ja ikka tundnud, et see pole see – paar aastat tagasi taipasin, et minu osaks on kirjutada see valge (või punane) laik kirjuks just noorema põlvkonna jaoks, just lapsesilmade läbi vaadatuna. Alles „Seltsimees lapse” käsikirja lõpetades taipasin, kui intensiivselt püüti meie põlvkonda „uuteks inimesteks” kasvatada, pannes meid unustama seda, mida olid kogenud, austanud ja armastanud meie vanemad. Nõukogulik mõttelaad surus unustamist peale mitte ainult ideoloogilise survega, vaid ka – ja paljude jaoks märksa olulisemalt – kirjanduse, muusika, kunsti kaudu. Unustusega püüti kunstlikult tekitada usaldust.

Märke selle kohta leidsin näiteks Ene Mihkelsoni „Katku hauast”, mille minategelane püüab just unustusekatet kergitades taas leida tõde, mida võiks usaldada; Viivi Luige „Seitsmendast rahukevadest” ja isegi Aili Viitari „Siberi-raamatust” – viimati nimetatu on ju ometigi küpse inimese mälestusteraamat Krasnojarski kraisse küüditatute elust. Teine, teadlik, ennast ja oma peret elule säästa püüdev unustamine annab endast märku Imbi Paju raamatus „Tõrjutud mälestused”, milles vangilaagrist pääsenud ema on matnud aastateks unustusekihtide alla oma noorpõlvekannatused.

See raamat võiks olla võti kõigile, kes tunnevad huvi meie ajaloo, kirjanduse ja ehk ka rahvusliku iseloomu vastu. Sest kuigi miljonilise rahva iga liige on täiesti omaette isiksus, on kõigis siiski mingeid ühiseid jooni. Minu meelest on üks neist ühisomadustest umbusklikkus (mida võiks vist nimetada ka usaldamatuseks), mis on arvatavasti aidanud meil rahvusena säilida läbi aegade, kus üks „vabastaja” teise järel üle väikese Eestimaa käis.

Meenutagem kas või Viivi Luige „Seitsmenda rahukevade” vanaema, kes omaette torisedes teeb igapäiseid talutöid, mis ka ümberringi ei toimuks, olles tegelikult ilmasambaks nii pidevalt ühest kolhoosist ja MTJ-ist (masina-traktorijaam) teise rändava masinatetundjast poja, noorukese ja ebakindla minia kui ka lapselapse jaoks. Ta poleks ju mingi eesti taluperenaine, kui tervitaks kahe käega näiteks lehmadele kuuseokste varumise aktsiooni ja ootaks huviga, millal talumajad kõik suurde keskusse kokku veetakse ning ülemuste poolt tõotatud uus ilus ühiselu peale hakkab! Ja koos vanaemaga umbusaldab lugejagi loomi loendama tulnud Loreidat, kes vuristab vanaema pahutamise peale nagu ajalehe juhtkirja teksti: „Kolhoosikülade loomine on meil tõesti praegu päevakorras. Inimesi tuleb selle mõttega harjutada, mitte kõik ei tunne veel kollektiivi jõudu.” Me ei umbusalda teda mitte ainult kui kollektiviseerimise propagandisti – me lihtsalt ei usu, et see inimene kõneleb oma sõnadega. Me ei usu, et ta isegi usub seda, mida räägib!

Võimetus häbi tunda

Ei saa olla usaldust isikute vastu, kelles puudub vastutustunne ja võime häbi tunda, kui mingil põhjusel pole saanud usaldust õigustada. Vanarahval on seda sorti inimeste jaoks kena kõnekäänd „ei au ega häbi”, ning väheke matslikuma kõlaga ütlemine „ei situ sinna, kus kükitab”. „Seltsimees lapses” väljendab tüüpilist eestlaslikku umbusaldust isa, kes lülitab propagandasaadete ajaks raadio välja, porisedes: „Sitt kõik, mis sant laulab.”

Aga võib-olla on võimalik ka vastutustunnet tõrjuda – nagu raskeid mälestusi? Tõrjuda seni, kuni südametunnistuse asemele tekib mingi ideoloogiliselt põhjendatud igipüsiv enesekindlus: ma ei saagi eksida, kuna täidan endast suuremate, targemate, võimsamate käsku; ma ei peagi oma tegude eest vastutama, sest minu eest vastutab see, kelle käske ma täidan! Või hingitseb kuskil südamepõhjas siiski aimus, et on oldud „paha” – nagu Ene Mihkelsoni „Katkuhaua” Kaata, kellel vana ja vaevatunagi on toeks teadmine: „Meiesuguseid oli teisigi. Sa ei kujuta ettegi, kui palju meid oli. Nad ainult ei räägi sellest. Minagi räägin vaid sulle. Me olime sihuke äraandjate kamp…”

Ränki mälestusi ei tõrju niisiis ainult kannatanud, vaid ka need, kelle kaasabil neid kannatusi tekitati. Nende käitumist ei suunanud häbi-eetika, vaid hirmu-eetika: olgu mis on, peaasi, et mina süüdi ei jääks! Kuid läbinisti positiivseteks ja läbinisti negatiivseteks jagunevad tegelased ainult muinasjuttudes ja kehvades märulifilmides. Rasketel aegadel kerkib äkki esile haiglaselt julmi ja alatuid isiksusi ja me ei saa kunagi teada – võime vaid oletada –, kuidas oleksid rahuajal normaalsetes elutingimustes käitunud näiteks need hävituspataljonlased, kelle elajalikest kuritegudest kirjutab Imbi Paju „Tõrjutud mälestustes”. Kas neist oleksid saanud mõrvarid, vägistajad, vargad või tavalised töökad pereisad? Kas on igaühes peidus mingid kurjad geenid, mis võivad kriisiolukordades panna meid hirmsaid tegusid tegema?

Kangelaslik Zoja Kosmodemjanskaja

Minu kooliajal räägiti palju kangelaslikest pioneeridest ja komnoortest, kellest kõige kuulsam oli Zoja Kosmodemjanskaja. Mäletan, kuidas õpetaja küsis: „Kas teie oleksite piinamisel jäänud niisama kindlaks kui Zoja?” Muidugi olime surmkindlad, et meiegi poleks reetnud fašistidele, kus on Stalin. Üks poiss ainult tunnistas, et tema ei oska öelda. Vaatasime teda väikese halvakspanuga: ise suur poiss, aga selline argpüks! Kuigi kõik teadsid, et poissi kasvatas üksinda karmikäeline ema, ingerlasest isa oli kas vangis või tapetud. Takkajärele taipasin, et neil, kes pole elus kordagi kere peale saanud, on palju kergem ennast kangelasena ette kujutada kui sellel, kes teab, mida tähendab füüsiline karistus…

Sel kevadel kuulsin Zoja Kosmodemjanskaja loost – nii, nagu see tegelikult oli olnud ja hiljaaegu ka Vene ajakirjanduse kaudu teatavaks saanud. Zoja hukati tõepoolest, kuid seda ei teinud mitte Stalinit taga ajavad sakslased, vaid oma Nõukogude inimesed. Nimelt oli tema üks neist, kes oli saadetud ellu viima stalinlikku „põletatud maa” kampaaniat, millest kirjutab ka Imbi Paju. Sinna, kust Nõukogude armee oli taganenud, ei pidanud jääma ainsatki silda, põldu ega küla – kõigele pandi tuli otsa, arvestamata inimesi, kes ei pruukinud ju olla ega ilmselt olnudki saksameelsed. Külaelanikud tabasid neiu süütamiselt ja mõistsid surma. Piinamist polnud ju vajagi, kuigi raamatus vaikis Zoja kangelaslikult, kui talt küsiti, kus asuvad tähtsamad Nõukogude väeosad ja kus on Stalin.

Tegelikkuse julge moonutamisega loodi Nõukogudemaal uusi reaalsusi ja müüte, ning võib arvata, et venelastele oli nende paljastamine rängem hoop kui Läänemere-äärsetele rahvastele, kelle igas peres leidus ikka keegi, kes muigas: „Sitt kõik, mis sant laulab!” Ja ometigi leidus Venemaalgi neid, kes teadsid ja säilitasid fakte kas või sellegi kohta, et kurikuulus kangelaspioneer Pavlik Morozov polnud mingi eesrindlik kodumaa patrioot ja kulakute paljastaja, vaid debiilne, kuritegelike kalduvustega pätipoiss…

Nõukogudeaegsed laste- ja noorteraamatud olid tõepoolest haaravalt kirjutatud. Nii Fadejevi „Noor Kaardivägi” kui ka Ossejeva „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad” ning Lev Kassili „Noorema poja tänav” ja „Neljas kõrgus”. Arkadi Gaidari raamatud „Trummilööja saatus”, „Tšuk ja Gek” ning „Timur ja tema meeskond” olid sedavõrd paeluvad, et neid võis lugeda mitu korda järjest… Timurlaste liikumine, mis käivitus ka Eestis suure hooga, oli tegelikult väga tore ettevõtmine, mis küll tihtipeale võttis laste ülipüüdlikkuse tõttu ka naljakavõitu vorme: maal laoti öösiti salaja eidekeste puuriitu sinna, kust need tuli liikluse huvides kohe ümber tassida, ja linnas talutati vanainimesi üle tee ka siis, kui neil polnud plaaniski teisele poole tänavat minna… Eesti Raadio laskis ülepäeva Aleksander Blumbergi „Timurlaste laulu”:

Seisab pojuke sul kurvana, emal vaev on hinge peal.
Tea, et timurlased aitama kohe kõiges valmis seal.

Tšuk ja Gek olid aga väikesed poisid, kes sõitsid koos emaga uut aastat vastu võtma Siberisse – ja-jaa, just Siberisse, sest seal töötas nende isa… geoloogina, et te ei hakkaks temast pahasti mõtlema. Kuidas ma küll oleksin tahtnud sõita ja seigelda koos Tšuki ja Gekiga, sest mine tea: äkki töötavad Siberi geoloogid kuskil Inta vangilaagri lähedal, kuhu oli viidud mu ema. 1980. aastate lõpul juhtusin lugema artiklit selle kohta, et ega ma viieaastasena nii väga eksinudki: Tšuki ja Geki prototüüpide isa polnudki geoloog, kuigi kaevanduses ta ikka töötas… okastraadi taga…

Raamatud ja raadio jutustasid madalates majades kesistes tingimustes elavatele eesti lastele uhketest, klaasist ja raudbetoonist ehitatud pioneeride paleedest, kangelaspioneeridest, sangarlikust Volga–Doni kanali ehitamisest, pealinnade pealinnast Moskvast ja kodumaa avarustest.

Viivi Luik kirjutab:
Raadiost kostis omasoodu:
Aga kes teist esmakordselt hoiab
komsomoli liikmekaarti käes,
teadku – lahinglipp ta kohal loidab,
ta on sõdur Noores Kaardiväes.

Igatsesin palavalt siit ära, laia ja peibutavasse maailma. Seal pidi kõik olema teisiti kui kodus. Seal ei tohtinud olla lihtlabaseid laudu, sänge, nagisid ega kampsuneid. Mulle tundus, et laias maailmas liiguvad inimesed kas sõjaväevormis või siis pikkades väärikates rüüdes. Kes kannab seal tolknevate trippidega pihikut või koitanud kraega palitut?

Uskusin ka, et kõigi nende maailmainimeste südametes põleb tahe hävitada võimalikult rutem mustad jõud ja ebameeldivad ning salajas hoitud nähtused, mille märkideks olid minu jaoks pimedad kapitagused, surnuhauad, heinakuhjadest leitud püssid, mõnede siia-sinna vilavad silmad ja tangis hambad.” („Seitsmes rahukevad”, lk. 19.)

Lapse sõjavarud

Mina unistasin nõukogulikust lendurimütsist, kuigi samas kartsin madalalt lendavaid lennukeid, sest raadio hoiatas pidevalt lombitaguste agressorite eest. Hirm „mustade meeste” ja mundrikandjate ees oli lausa paaniline.

Väike katkend mu murede kirjeldusest: „Rõõmsatele lauludele vaatamata tekkis raadiot kuulates mu hingepõhja uus hirm: kuskil lombi taga valmistusid hambuni relvastatud kapitalistid uueks sõjaks. Neetud kapitalistid ise elasid pehkinud maailmas ja seepärast tahtsid nad sotsialismi õitsengut hävitada. [—] Mis siis saab, kui hambuni relvastatud kiskjad meile tõepoolest kallale kipuvad? Mis siis saab, kui sõda algab enne, kui memme meie juurde tagasi jõuab?

Tata, kellel raadio kuulamiseks kuigi palju aega ei olnud, ainult naeris minu tõsise mure peale – ise veel sõjas käinud, nälga näinud ja haavata saanud mees! Kui raadio-onu jälle hambuni relvastatud agressoritest juttu tegi, keeras tata raadionupu lihtsalt kinni ja pomises oma nina alla: „Sitt kõik, mis sant laulab!” Mulle ütles ta: „Raadiolambid tahavad vahepeal jahtuda ka,” aga ta näost oli näha, et sõjaks valmistumisele ei viitsi ta mitte mõeldagi.

Raadiolampe tahtis tata jahutada ka siis, kui kõlasid ilusate nukrate viisidega laulud, milles kõneldi Leninist, kes tahtis lapsi põlvele võtta, ja Stalinist, kellest puuraidurid lõkketule ees hurmavaid viise laulsid. Ikka sisistas ta kõigepealt: „Sitt kõik, mis sant laulab!” ja seejärel kinnitas mulle, et raadiolambid lähevad ohtlikult tuliseks, kui aparaati vahepeal välja ei lülitata. Laulude ja sõja koha pealt oli tata minu meelest ikka natuke lapsik! Mis seal ikka – pidin sõjaks valmistumise siis enda peale võtma.

Õnneks oli mul olemas üks kena tühi marmelaadikarp, mille kaant ehtisid rahvatantsijad – sellesse mahtus nii mõndagi hädavajalikku: panin sinna hoiule marlisidet, väikese rivanoolipudeli, vatti, tükksuhkrut ja mõned moosikompvekid: raadios räägiti, et sõja ajal oli suur õnn, kui sai tee juurde kompvekke lutsida. Kui tata tõi Laitse poest maisihelbeid ja kakaokuubikuid – oi, kui mõnus oli neid närida! –, siis panin neistki üht-teist kõrvale. Tata „Aurora” pakist näppasin mõned suitsud ja sidusin niidiga kokku: on see vast üllatus, kui keset karmi sõjaaega poetan talle sigareti pihku! Veel kuulus sõjavarude hulka kaks tikutoosi – ühesse jäid tuletikud, teise kallasin soola, millel pidi sõjaajal olema kulla hind! Karpi mahtus veel kaks barankat – siis olid kõige hädavajalikumad varud olemas. Räägiti raadios mis räägiti – minu süda oli sõja koha pealt rahul.” („Seltsimees laps”)

Pean ütlema, et mõne aja pärast läks käiku teinegi rahvatantsijatega marmelaadikarp: sellesse korjasin enam-vähem samasugust kraami, sest ega maalapsel ju eriti laias valikus kaupa käes olnud – ikka barankad, kondikujulised Ukraina küpsised, klaaskommid ja kakaokontsentraat. Kõik see pidi hinge sees hoidma Ameerika neegerlauljal Paul Robesonil, kelle tagakiusamisest ma raadios palju kuulnud olin. Lootsin isegi, et kui mu isa ja tädi lähevad emale Komimaale järgmist pakki saatma, siis pannakse posti ka Robesonile mõeldud saadetis, aga minu suureks kurvastuseks seda ei tehtud.

Laul viib uute võitude poole

„Seltsimees lapses” on rohkem kui teistes 1950. aastatest pajatavates raamatutes juttu laulude osatähtsusest tolleaegsete laste elus. Tegelikult mõjutas muusika kahtlemata ka täiskasvanuid. Nende laulude auks peab ütlema, et meloodiate poolest olid nad kaunid ning tekstid olid enamalt jaolt väga korraliku vormi ja lobedate riimidega.

Tõuse, me laul, üle maailma kaja!
Noortele sõpruses anname käed.
Iialgi taevast meil umbe ei aja,
päikest ei varjuta tumedad väed,

luuletas poeet Lev Ošanin Vano Muradeli „Rahvusvahelise Üliõpilasliidu hümnis”. Ka meie, eesti lauludel olid ilusad meloodiad ja üllad sõnad, mis jäid kiiresti meelde ka siis, kui lapsemeelne kuulaja neist tuhkagi aru ei saanud:

Kõigist lauludest üks kõige armsam on meil,
suurest Stalinist kõneleb ta.
Olgu puhkusel, tööl, olgu rännakul,
on see laul ikka koos meiega.
Suur Stalin, me säravad silmad,
nad tänavad Teid,
et rõõmsamaiks lasteks maailmas
Te tegite meid!

Meie lapsepõlve helitaust olid need Viivi Luige sõnul „laia ja peibutavasse maailma” kutsuvad laulud. Laias ja peibutavas maailmas lehvisid punalipud, marssisid valgetes rõivastes kehakultuurlased, sõitsid ZIM-id, trollibussid ja tänavakastmisautod… Selle maailma loomiseks oli tulnud hävitada kümneid ja sadu tuhandeid „pahu ja tagurlikke inimesi”, kes ei tahtnud ehitada helget tulevikku, rahvavaenlasi, kes loopisid kommunismiehitajatele kaikaid kodarasse. Koolis kinnitati, et meie elame kõige rikkamal, kõige vabamal ja õnnelikumal maal, ning raadiost voogas Isaak Dunajevski üllas meloodia, mille saatel laulis võimas koor: „Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind.” Laul ise oli loodud kinofilmi „Tsirkus” tarvis, ning Dunajevskit nimetati Stalini aja Mozartiks.

Selle „vabalt hingava rinna” alla viidi 1941. aasta juunis 12 000 eestlast ja 1949. aasta 25. märtsi ööl veel
21 000 Eesti inimest – nii mehi kui ka naisi, nii rauku kui ka lapsi. Nende märtsikuu kahekümne ühe tuhande seas olid ka minu onutütred – üks viie- ja teine kuueaastane – koos oma emaga; minu ja nende 84-aastane vanaema koos oma vanima, üle kuuekümnese tütrega; ning kolm isapoolset noort sugulast. Vangilaagrisse viidi mu kaks onu – üks mereväeohvitser ja teine vallakirjutaja, kolmas, taluperemehest onu oli vangistatud juba paar aastat varem ning jäigi igavesti kadunuks. Stalinlik masinavärk teadis, et sellise perekondliku taustaga koolidirektor ei saa küll Nõukogude 144 võimule südamest lojaalne olla – ning pärast vallandamist lasti emal veel aastake kodus istuda, et siis fabritseerida süüdistus, mille kohaselt tuli tal kui Nõukogude võimu vaenlasel ja reeturil minna kahekümne viieks aastaks vangilaagrisse, millele pidi järgnema veel viis aastat „tsoonivälist” elu…

Muidugi ei räägitud sellistest asjadest ei raadios ega lehtedes, iga pere elas oma õnnetust üle eraldi, ja möödus ligi pool sajandit, enne kui sain teada, et mu ema lugu polnud mingi erand: 1951. aastal vallandati lisaks temale veel 438 õpetajat, kellest arreteeriti 150. Eelmisel, 1950. aastal oli poliitilistel põhjustel koolidest lahti lastud 200 pedagoogi. Neist, kes tööle jäeti, püüti koolitada uutmoodi, nõukogulikult mõtlevaid õpetajaid. Samal ajal mängis meie väike raadio Moskvitš imekauneid laule Leninist ja Stalinist, piirivalvuritest ja purjesportlastest, Kremli kellade mahedast häälest, kaunitar Moskvast ja kuldsest päikesest, mille all me üksmeeles elame – ja mina lõõritasin rõõmsalt kaasa. Samu laule laulsid kindlasti ka sõjaväelaste ja enkavedeelaste lapsed, laulsid ka mu onutütred Soni külas Krasnojarski krais – need viisid olid pärit nagu mingist muinasmaailmast, mis pidi justkui õige lähedal asuma…

Dunajevski laululoomingut kuulates olevat Ameerika muusikud tunnustavalt nentinud, et varem tundsid nad ainult Dostojevski Venemaad, nüüd tunnevad nad ka Dunajevski Venet. Nõukogude kirjanikest ja heliloojatest pididki saama justkui võlurid, sireenid, kes meelitaksid unustama kõike head, mis oli olnud enne stalinliku päikese tõusu, ning ka selle päikese teravatest kiirtest heidetud varje. Ja sellele unustusele oli võimumeeste meelest kerge rajada kõigi rahvaste usaldust.

Aga vaatamata repressioonidele, hirmutamisele ja unustama meelitamisele seda ei juhtunud. Eks meie umbusklikkus võib tunduda vahel matslikkuse, vahel tuimusena, aga küllap on temalgi osa selles, et väikesearvuline rahvus on läbi ränkade aegade säilinud. Majakovski paljutsiteeritud luuleridu parafraseerides: meiegi inimesed ütlesid üht, mõtlesid teist… ja tegid kolmandat. Iseasi on muidugi see, kuivõrd me üksteistki sellise eluviisi juures söandasime usaldada… Kuid rahva mälu ei ole lihtne tumestada – eriti siis, kui on säilinud perekondlikud tavad ja sidemed. Eks igal perel olnud omad lood, mina jutustasin sellest, mida tundsin ja nägin kõige lähemalt. Lapsed tulevad teadagi rasketest olukordadest välja kõige puhtamalt – nende eest hoolitsevad ja vastutavad täiskasvanud.

Päris hane selga vesi see unustuse kaudu usalduse tekitamise ajajärk meie põlvkonnale ei olnud: sellest sündinud kaksikmoraal teeb siiani meie endi elu ja meiega läbisaamise keerukaks. Praegustel noortel ja lastel küllap enam sellist kalduvust ei ole. Loodetavasti on neil aga mahti ja tahtmist ka praegusel oleviku-infokülluse ajal teada saada, kuidas enne elati – olgu inimese juur kui tahes kõver ja kummaline, aga juurteta inimesi on üsna võimatu usaldada.

Eelnevalt ilmunud Eesti Päevalehe ühiskondlik-poliitilises ajakirjas Möte 31.10.2008 ja Metsaülikooli 2008–2009 kogumikus „Usaldus. Eesti ja maailm” jaoks, Tartu 2010, lk 135–145.