Erinevalt totalitarismist on demokraatliku riigi kodanikul õigus oma valitsuses kahelda ning seada küsimärgi alla väljakujunenud võimuhierarhiad ja -struktuurid. Nii on demokraatlik ühiskond alati konfliktne ühiskond.

Paistab, et elame jälle kriisiajastul. „Kriis” on vähemalt sõna, mida on parempopulismi tõusu tõttu ja eriti pärast Brexitit ja Trumpi valimist kõige rohkem kasutatud, et kirjeldada Euroopa ja kogu Lääne poliitika olukorda. Kriisina ei mõisteta kusjuures järjekordse valitsuse kukkumist, vaid seda tajutakse sügavama madalseisuna, millega seostatakse kahte peaaegu võrdsustatud nähtust – „demokraatiat” ja „usaldust”. Valimistel hääletamine tähendab oma hääle usaldamist kellelegi teisele ja demokraatia olevat sama mis vabad valimised – demokraatia kriis on järelikult usalduse kriis. Kui taastame kodanike usalduse, saab ka demokraatia terveks. Selge pilt. Rohkem polegi vaja.

Sooviksin näidata, et seos usalduse ja demokraatia vahel pole kaugeltki nii olemuslik ning et selline lihtsustatud arusaam tuleneb demokraatia olemuse taandamisest esindusdemokraatia formaalsetele protseduuridele. Teistsugust arusaama demokraatiast on aga vaja selleks, et mõista ülalmainitud „kriise” ning osutada võimalikele väljapääsuteedele.

Demokraatia paradoksid

Alustaks aga paradoksidest, mis tekivad meie poliitilise oleviku mõtestamisel mainitud kriiside terminites. Esiteks, Lääne usalduskriisist ja demokraatia kriisist on räägitud juba neli kümnendit, mille sisse mahuvad muu hulgas 1960–1970ndate ühiskondlik aktiivsus, kommunistliku bloki lagunemine, terrorismilaine ning viimane ülemaailmne majanduskriis. Sedavõrd eripalgelisele perioodile venitatuna kaotavad aga nii „usalduskriis” kui ka „demokraatia kriis” oma selgitava jõu.

Teine paradoks seisneb selles, et demokraatia kriisist räägitakse Läänes alates hetkest, mil demokraatia hakkas maailmas jõuliste lainetega laienema, haarates palju Lõuna-Ameerika, Aasia, Aafrika ning Ida-Euroopa riike. Maailma ajaloos pole olnud kunagi nii palju demokraatlikke riike kui praegu. Milles seisneb siis demokraatia kriis? Vastus sõltub sellest, kuidas me otsustame demokraatia olemust mõtestada. Enne veel on aga vaja osutada „usalduskriisi” ja „demokraatia kriisi” mõistete võrdsustamisest tingitud probleemidele.

EKSS defineerib sõna „usaldama” järgmiselt: 1. kelleski kindel olema, mitte kahtlema /…/; 2. millegi peale kindel olema, midagi püsivaks, tugevaks, heaks vms pidama /…/. Kui me hakkame mõistet poliitiliselt käsitlema, tekib esimesena küsimus, „kes” (1) või „mis” (2) on poliitilise usalduse objekt. Avastame ühtäkki, et uuringutes mõõdetakse eri tüüpi poliitilist usaldust erinevate tulemustega. Usaldus abstraktsete demokraatlike väärtuste vastu püsib näiteks kõrgel, samas kui usaldus seoses konkreetsete demokraatlike institutsioonide ja poliitikutega on märksa madalam. Seejuures ei näita viimane ainult langustrendi, vaid siingi ilmnevad tõusud ja mõõnad. Empiirilisel vaatlusel osutub seega usalduskriis samasuguseks sügavamat uurimist vajavaks mõisteks nagu „demokraatia kriis”.

Jõuamegi nüüd kõige olulisema küsimuse juurde: kas demokraatia tervist saab üldse mõõta usalduse terminites? Kui me lähtume usaldusuuringute tulemustest, komistame nimelt veel ühe paradoksi otsa: poliitiline usaldus on kõrgem riikides, mida ei peeta demokraatlikuks, nagu Hiina, Venemaa, Aserbaidžaan, Katar, Singapur. Suuremate traditsioonidega demokraatiates on usaldus madalam – sageli ei usalda enamik rahvast parlamenti ega valitsust – ning veel madalam on see postsotsialistlikes Ida-Euroopa demokraatiates. Kuidas seda selgitada?

Võrdsuse eeldamine toob endaga kaasa umbusu seoses ideega, et mõnel on „loomulik” õigus valitseda ja teistel „loomulik” kohustus kuuletuda.

Vaatame uuesti definitsiooni. „Kelleski kindel olema, mitte kahtlema” ja „millegi peale kindel olema, midagi püsivaks, tugevaks, heaks vms pidama” – see arusaam on tõesti sobilikum autoritaarse režiimi alamale, mitte demokraatliku riigi kodanikule. Demokraatia eeldab kodanikelt kriitilisust ja skeptitsismi oma esindajate ja nende juhitud institutsioonide suhtes – „ära usalda, kui pole enne kontrollinud”. Poliitilist usaldust ei saa seega pidada demokraatliku suhte aluseks, vaid pigem selle (võimalikuks) tulemuseks.

Niisiis tundub, et „demokraatia kriisi” ei saa mõista (üksnes) „usalduskriisi” terminites. Seda teha tähendab taandada demokraatia olemus ainuüksi esindusdemokraatia kesksele protseduurile ehk valimistele ning mõista kodaniku hääle andmist oma esindajale notariaalse volitusena, millega loovutatakse teatud ajaks kellelegi teisele oma võime tegutseda ja otsustada. See eeldabki valija usalduse ja passiivsuse püsimist nii kaua, kuni volitus kehtib, st järgmiste valimisteni. Demokraatlik kodanik on aga, vastupidi, alati valvas, ta ei piirdu pealtvaatamisega, vaid sekkub poliitilisse protsessi valimisteni ootamata. Niisiis on vaja teistsugust arusaama demokraatia olemusest, milles kriitilisuse demokraatlik jõud võiks toimida ka teistsuguse usaldussuhte tekkimise alusena. Üritan seda arusaama visandada, toetudes prantsuse filosoofi Jacques Rancière’i ideedele ning lühirännakule demokraatia ajaloos.

Demokraatia kui emantsipeeriv jõud

Kui Vana-Kreeka filosoofid hakkasid tegelema demokraatia mõtestamisega, oli nende jaoks oluline võrrelda seda teiste poliitiliste režiimidega. Ehkki mitmed Kreeka linnad praktiseerisid tol ajal demokraatiat, siis mõtlejate, nagu Platon ja Aristoteles, jaoks oli tegemist pigem taunitava režiimiga, millele tuli eelistada monarhiat või aristokraatiat. Rancière on selgitanud seda sajandeid väldanud ja mingil määral tänapäevani kestvat umbusku demokraatia suhtes nimetatud valitsemisvormi anarhilise alusega.[1] Kui monarhias ja aristokraatias baseerub võimu legitiimsus (ehk usaldus) kindlal allikal – olgu selleks siis päritolu, perekondlik või sotsiaalne seisund, jõukus, traditsioon –, siis demokraatia põhineb pigem kõikide nende erinevate legitiimsuse allikate eitusel. „Rahvavõim” tähendab seda, et kellelgi pole iseenesest teistest rohkem õigus valitseda.

„Kelle tahes võrdsus kellega tahes” on formuleering, mida Rancière kasutab, et iseloomustada demokraatia anarhilist alust. Oluline on siin mõista, et tegemist pole ellu viidud võrdsuse, vaid pigem „võrdsuse eeldamisega”, st usaldusega enda ja oma kaaskodanike õiguse ja võimaluse vastu ise otsustada ning määrata oma individuaalset ja kollektiivset saatust.

Niimoodi tõlgendatud demokraatia põhimõtet võib pidada moodsa Euroopa kujunemise aluseks. Tegemist on emantsipeeriva jõuga, mille toel on inimvaim öelnud sajandite vältel lahti autoriteetidest, mis takistavad tema vaba enesemääramist ning iseolemist nii mõttes kui ka usus, nii era- kui ka ühiskondlikus elus. Võrdsuse eeldamine toob seega endaga kaasa umbusu seoses traditsioonide, hierarhiate ja võimustruktuuridega, mis põhinevad pigem „ebavõrdsuse eeldamisel” ehk ideel, et mõnel on „loomulik” õigus valitseda ja teistel „loomulik” kohustus kuuletuda.

Demokraatia emantsipeeriv jõud avaldub nii uusaja alguses kujunenud humanistlikus maailmavaates ja teaduslikus revolutsioonis kui ka 17. sajandi (Inglismaa) ja 18. sajandi (Prantsuse ja Ameerika) revolutsioonides, mille käigus poliitikast eemale hoitud rahva õigus enesemääramisele ning osalemisele valitsemises tõusis poliitikas kesksele kohale. Järgneva kahe sajandi jooksul laieneb demokraatlik võrdsuse eeldamine järjest uutele ühiskonnagruppidele ja tervetele rahvastele, kes taotlevad emantsipeerumist. Toon siinkohal ainult kolm näidet: 18. sajandi töölisliikumine, 20. sajandi naisliikumine ning 1960ndate noorteliikumine. Neid liikumisi ühendab püüd pääseda sõltuvuse seisundist, tuginedes demokraatlikule võrdsuse eeldamisele. Emantsipeerumine tähendab siin soovi olla teistsugune kui see, mida päritolu, perekondlik või sotsiaalne staatus, traditsioonid ja teised ebavõrdsuse legitimeerimise alused meist eeldavad. Tegemist on „oma liistude juurde” jäämisest keeldumisega, sest „jääge oma liistude juurde” on olnud alati valitsejate käsk oma alamatele. Tööline soovib siis puhata, teha kunsti ja õppida, naine töötada ja valimistel osaleda, noor kujundada ise oma õpinguid ja elu. Selleks umbusaldavad nad vanu hierarhilisi suhteid – tööline-peremees, naine-mees, noor-vanem – ning loovad uusi omavahelisi ehk „võrdsete” usaldussuhteid.

Demokraatia kui taandamatu konflikt

Sellisele arusaamale demokraatia olemusest järgneb, et demokraatlik ühiskond on alati konfliktne ühiskond. Ühelt poolt tekib konflikt emantsipeeruvate sotsiaalsete gruppide ja nende võrdsuse eitajate vahel, teisalt on emantsipeerumispüüdlused alati pluraalsed ning nende vahel võib tekkida samuti konflikt, näiteks küsimuses, kelle võrdsus on n-ö prioriteetne. Demokraatlik ühiskond ei saa seetõttu olla läbinisti harmooniline ja stabiilne ühiskond. See on põhjus, miks antiikfilosoofid suhtusid demokraatiasse negatiivselt ning demokraatliku emantsipeerumisjõu põhjustatud ideelised, usulised ja ühiskondlikud konfliktid tekitasid ajapikku ka soovi luua uut või taastada vana harmoonilist ja konfliktidest vaba ühiskondlikku tervikut. Tulevikule orienteeritud harmoonilise ühiskonna loomise soov seostub uuel ajal sündinud utoopilise mõttevooluga. Minevikule orienteeritud harmoonilise ühiskonna taastamise soov seostub aga reaktsioonilise mõttevooluga, mis sünnib pärast Prantsuse revolutsiooni.

Sellest vaatepunktist on võimalik eristada 20. sajandi kahte peamist ebademokraatlikku ideoloogiat – kommunismi ja fašismi –, et seejärel mõista, miks mõlemad võtsid praktikas totalitaarse režiimi kuju. Kommunism arendas utoopilist suunda, viies äärmuseni demokraatia emantsipeeriva jõu: marksismi põhiidee seisnes selles, et proletariaadi kui kogu ühiskonna ebavõrdsust kehastava klassi emantsipeerumine viib paratamatult terve ühiskonna lõpliku emantsipeerumiseni, luues õnneliku terviku, milles võrdsus pole enam eeldatud, vaid täielikult realiseeritud. Fašism arendas reaktsioonilist suunda, mis soovib minetada konflikte ning taastada ühiskondlikku harmooniat, loobudes demokraatliku emantsipatsiooni põhimõttest ning luues traditsioonilistele väärtustele tuginevat ranget ühiskondlikku hierarhiat – õnnelik ühiskondlik tervik eeldab siin, et kõik võtavad sisse oma „loomuliku” koha ja funktsiooni selles hierarhias.

Demokraatliku emantsipeerumisjõu põhjustatud ühiskondlikud konfliktid tekitavad soovi taastada vana harmoonilist ja konfliktidest vaba ühiskondlikku tervikut.

Ehkki kommunism soovib realiseerida täiuslikku demokraatiat terve ühiskonna emantsipeerumise kujul, sellal kui fašism soovib kaotada demokraatiat autoritaarse ühiskonna loomisega, jõuavad mõlemad ideoloogiad võimule saades samadele järeldustele: ainus viis pühkida ühiskonnast kõik konfliktid, on hävitada oma vaenlasi ja terroriseerida oma pooldajaid. Tulemus on totalitaarne režiim kui ainus harmoonilise ühiskondliku terviklikkuse tekitamise vahend. Vastupidi demokraatlikule horisontaalse usalduse / vertikaalse umbusalduse kombinatsioonile püsib totalitaarne võim vertikaalsel usaldusel – kõik seltsimehed usaldavad parteid ja selle Juhti – ning horisontaalsel umbusul, st seltsimees ei saa kunagi teist seltsimeest lõpuni usaldada.

Tehnokraatide oligarhia järelmid

Lääne sõjajärgne liberaaldemokraatia ning selle raames aastatel 1950–1970 välja kujunenud heaoluriik on paljude meelest kordumatu ime. Võrdsuse eeldamine ja sellest ajendatud emantsipeerumispüüdlused laienesid sel ajal enneolematule hulgale sotsiaalsetele gruppidele. Eriti 60–70ndatel avaldus kodanikuaktiivsuse võimas pealetung elavas katsetamises kõikide võimalike iseolemise vormidega – praktiliselt igas eluvaldkonnas seati kahtluse alla väljakujunenud hierarhiad ning üritati juurutada võrdsemaid suhteid ja praktikaid. Kogu ühiskonda haaranud demokratiseerimislaine ei toonud aga suuremat ühiskondlikku harmooniat. Vastupidi, selle aja Lääne ühiskondi läbisid väga põhimõttelised ideoloogilised erimeelsused ja sotsiaalsed konfliktid, mis võtsid mitmes riigis vägivaldse kuju. Ühtlasi käis demokraatliku aktiivsuse kasv käsikäes usalduse langusega valitsejate ja institutsioonide vastu. Kuid demokraatia pidas seekord sisemisele survele vastu ning eespool mainitud riikide demokratiseerumislained 80–90ndatel tundusid osutavat selle peatumatule võidukäigule.

Milles seisneb siis tänapäeval „demokraatia kriis”? Paradoksi, mille tunnistajateks oleme alates 90ndatest olnud, võib formuleerida järgmiselt: demokraatia võidukäik tundub seekord langevat kokku suurte ideeliste konfliktide lõpuga. Alguses mõtestati seda positiivselt „ajaloo lõpu” terminites – oleme jõudnud olukorda, kus me tunduvalt paremini teha ei saa, anname sellest endale aru ning elame rahulikult edasi, kasvatades koos oma heaolu. Heaoluühiskond taltsutab lõpuks ise demokraatiat, nõrgestades selle radikaalsemat alget ehk seda emantsipeeruvat jõudu, mis toidab ühiskondlikke konflikte.

Selle arusaama kriitikud on juhtinud tähelepanu asjaolule, et meie ühiskondade puhul on tegemist järjest formaalsema ja protseduurilisema demokraatiaga, milles otsuste tegemine kandub suurte ideeliste alternatiivide puudumise ning kodanike passiivsuse tõttu igas valdkonnas järjest rohkem elukutseliste tehnokraatide kätte – olgu need poliitikud või ametnikud. Tegemist on uute oligarhidega, keda kodanikud oleks justkui kohustatud usaldama, kuid mitte enam nende päritolu või staatuse, vaid „ekspertsuse” tõttu. Michel Foucault’ töödest lähtudes on sellist valitsemispraktikat seostatud üleüldise neoliberaalse pöördega Lääne poliitikas. Euroopa võlakriisi „lahendamine” on selle protsessi üks eredaimaid näiteid, kus tervetele valitsustele, parlamentidele, rahvastele on põhimõtteliselt öeldud, et te pole pädevad ise arutama, alternatiive vaagima ega otsustama – vaja on viia lihtsalt ellu troika „ekspertide” otsused ehk „ainsad võimalikud” kasinusmeetmed. There is No Alternative, nagu Margaret Thatcher armastas väita.

Vaja on taastada meie usaldus mitte niivõrd valitsejate ja institutsioonide, kuivõrd üksteise ning meie ühise demokraatliku potentsiaali vastu.

Globaalne majanduskriis ja sellest väljumiseks kasutatud neoliberaalsed meetmed andsid viimase hoobi liberaaldemokraatia kui ajaloo õnneliku lõpu ideele – sellest said tiivustust kaks omavahel seotud nähtust, milles väljenduvad kõige selgemini tänapäeva „demokraatia kriisi” eripärad. Esimene neist on ideoloogiline: 90ndate liberaalne vaimustus on asendunud uue reaktsioonilise lainega, mis käsitleb ühe ja sama asjana demokraatlikku võrdsuse eeldamist ning realiseeritud sotsialismi õuduseid. „Iga emantsipeerumispüüdlus, mis põhineb võrdsuse eeldamisel, viib varem või hiljem terrori ja GULAGini,” kõlab uusreaktsionääride argument. Tuleb minna tagasi oma liistude ehk traditsioonist, päritolust, staatusest, materiaalsetest võimalustest, soost jne paika pandud ühiskondliku funktsiooni juurde. Teine nähtus on päevapoliitiline: parempopulism pakub heaolu vähenemise tõttu ühiskonna äärealadele lükatud ning esindamata gruppidele tuntud Ersatz-lahendust ehk poliitilisest võimetusest tulev frustratsioon kanaliseeritakse ühiskondliku harmoonia „lõhestajate” vastu (vähemused, immigrandid) ning lahendust oodatakse karmist käest, mis taastaks korra.

Lahendused algavad mikrotasandilt

Tänapäeva demokraatia kriisi tuleb mõista kompleksselt, lähtudes kolmest ülalmainitud nähtusest ja nendevahelistest seostest. Neoliberaalne valitsemine kurnab demokraatia jõudu, tehes sellest formaalse ja sisutühja protseduuri. Neoreaktsiooniline mõte loob sellele ideoloogilise aluse, kujutades igasugust emantsipeerumispüüdlust kui ühiskonnale kahjulikku. Parempopulism kasutab küüniliselt ära neoliberaalse valitsemise tekitatud lõhet valitseva eliidi ja rahva vahel ning neoreaktsioonilise mõtte kriitikat seoses demokraatia olemusega, et oma toetust suurendada.

Selline arusaam demokraatia kriisist pakub mõned niidiotsad ka meile, kes me soovime puhuda demokraatiasse uuesti sisse sisu ning jõudu. Sellised niidiotsad seostuvad ainult kaudselt poliitilise süsteemiga. Need puudutavad pigem ühiskondlikku mikrotasandit, sest see on alati koht, millest peaks alustama, kui me soovime midagi tõesti muuta. Vaja on taastada meie usaldus mitte niivõrd valitsejate ja institutsioonide, kuivõrd üksteise ning meie ühise demokraatliku potentsiaali vastu. See tähendab uuesti katsetamist meie iseolemise, enesemääramise ning iseorganiseerimise eri vormidega igapäevaelus – peres, koolis, töökohal, sõpruskonnas jne. Millised kollektiivse organiseerumise ja tegutsemise vormid soodustavad kõikide võrdsemat osalemist meie ühise saatuse kujundamisel? Kuidas me saame olla koos nii, et igaüks oleks selles olemises vabam, otsustades ise, kuidas ennast teostada, ja panustades seeläbi meie ühisesse heaolusse?

Veidi laiemal ühiskondlikul tasandil on suureks küsimuseks, kuidas käivitada uuesti demokraatia emantsipeerumispotentsiaal marginaliseeritud ühiskondlike gruppide kasuks? Kuidas võimendada poliitilisest protsessist välja jäetud vähekindlustatud ja vähem haritud inimesi? Kuidas nad saaksid nähtavaks ja kuuldavaks, laiendades oma õigusi ja võimalusi? Millise sisuga emantsipeerimispüüdlused võiksid pakkuda neile demokraatlikku alternatiivi parempopulismi ahvatlustele? Kas need võiksid haakuda uute marginaalide (immigrandid) ning uuesti löögi alla sattunud ühiskondlike gruppide (vähemused, naised) emantsipeerumispüüdlustega?

Need on küsimused, millest võiks lähtuda, kui me soovime reageerida „demokraatia kriisile” mitte valitsemistehnoloogia, vaid demokraatia enda vaatepunktist, juhul kui me mõistame demokraatia olemust võrdsuse eeldamise emantsipeeruva jõu terminites. Vastuseid pole aga võimalik abstraktselt pakkuda – neid tuleb elus endas leida ja katsetada.

[1] Vt nt Jacques Rancière „Disagreement. Politics and Philosophy” ja „Hatred of Democracy”.

Daniele Monticelli on itaalia uuringute ja semiootika professor Tallinna Ülikoolis. Ta on paljude eri keeltes avaldatud kirjandusteaduse, keele- ja poliitilise filosoofia ning tõlketeooria publikatsioonide autor. Ta on tõlkinud arvukalt eesti proosat ja luulet itaalia keelde ning osaleb aktiivselt aktuaalsete teemade arutlemisel kultuuriajakirjanduses ja meedias. Ta on noorest saadik olnud kodanikuaktivist ja mõistnud poliitikat alati otseosalusena.