Meie veendumused polariseeruvad üsna lihtsa skeemi järgi. Millal on meie tõekspidamised ratsionaalsed ja eetilised ning millal (enam?) mitte? Kui ma saan teadlikuks sellest, et minu kogutud tõendusmaterjal on süstemaatiliselt kallutatud, siis kuidas ma peaksin sellesse edaspidi suhtuma?

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Illustratsioon: Andrei Kedrin

1970ndatel korraldati Stanfordi ülikoolis kahe grupiga esimest korda nüüdseks juba klassikaks saanud eksperiment. Ühe grupi liikmed arvasid enne katset, et surmanuhtlus piirab kuritegevust, ja teised olid veendunud vastupidises. Kõik osalised said lugeda kahe statistilise uurimuse tulemusi: üks kinnitas vastavalt nende kehtivat seisukohta ning teine sellele vastukäivat. Esitatud informatsioon oli seega „segatud”, aga tasakaalus, toetas võrdselt mõlemat vastandlikku poolt. Osalejatelt küsiti nende arvamust enne ja pärast andmetega tutvumist (omavahel katses osalejad ei suhelnud).

Võiks arvata, et gruppide veendumused lähenesid üksteisele ja muutusid seega nõrgemaks. Tõendusmaterjal, mis neile anti, oli ju täpselt sama ning tasakaalustatult esitatuna ei toetanud see kokkuvõttes kumbagi seisukohta. Nagu lugeja ilmselt juba aimab, näitasid katse tulemused aga hoopis midagi muud ehk osalejate veendumused mitte ei liikunud teineteise suunas ega jäänud isegi samaks, vaid need eemaldusid üksteisest. Mõlemad pooled olid pärast katset oma seisukohtades rohkem veendunud kui enne. Seda fenomeni, mida on kinnitanud korduvad hilisemad katsed, on hakatud nimetama uskumuse polarisatsiooniks (belief polarization, attitude polarization).

Praegu, mõned aastakümned hiljem on selge, et polarisatsioon on laialdaselt levinud fenomen, mis ei ole seotud ei haridustaseme, rahvuse ega sooga. Me kõik polariseerume. Kui mingi küsimus on sulle ja mulle oluline ning kui maailm on täis tõendusmaterjali segaputru, millest osa toetab minu ja osa sinu seisukohta, siis see segatud info pigem kinnitab süstemaatiliselt nii minu kui ka sinu veendumusi (meie kummagi perspektiivist). Polarisatsioon tekitab loomulikult terve hulga sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme. Selles tekstis tahan ma aga juurelda natuke isiklikumat laadi küsimuse üle: kas uskumuse polarisatsioonist mõjutatud tõekspidamised on õigustatud?

Cliffordi printsiip

Lugeja võib-olla protestib, et tõekspidamised on ju meie isiklikud asjad – ma võin uskuda, mida tahan, meil on uskumisvabadus! Juriidilises mõttes on see muidugi tõsi, aga õigusnormid ei ole ainsad normid. Olemas on ka moraalsed ja võib-olla ka intellektuaalsed normid ja kohustused. Üks mõjukaimaid argumente selle poolt, et meil on uskumuste sfääris kohustusi, pärineb William Cliffordilt. 1877. aastal avaldas see inglise matemaatik lühikese essee „Uskumise eetika” („The Ethics of Belief”). Clifford palub meil kujutada ette olukorda, kus laevaomanik on saatmas hulka emigrante oma laeval üle ookeani. Ta küll kahtlustab, et täiesti turvaliseks reisiks peaks laeva remontima, aga tal õnnestub end veenda, et kõik on korras, ja nõnda lubabki ta laeva teele. Selgub, et kõik jõuavad ilusti üle ookeani ja midagi halba ei juhtunud. Clifford küsib, kuidas me peaksime seesinasesse laevaomanikku suhtuma, ja väidab, et laevaomanikul ei olnud olemasolevale puudulikule tõendusmaterjalile tuginedes õigust uskuda seda, mida ta uskus. Veelgi enam, Clifford ütleb, et kõik meie uskumused peaksid vastama järgmisele printsiibile: „Millal iganes, kus iganes ja kelle jaoks iganes on väär uskuda midagi ilma piisava tõendusmaterjalita.”

Tõekspidamised (uskumused, veendumused jne) on, nagu eestikeelne sõnagi ütleb, suunatud struktuuriliselt selle poole, et need on tõesed. Kui tõekspidamine osutub vääraks, siis see kukub läbi. Tõendusmaterjal on aga see, mis aitab meil läheneda tõele ehk peamine viis, kuidas me saame kontrollida, kas meie uskumused on tõesed. Cliffordi laevalugu peaks meid veenma selles, et vähemalt teatud juhtudel vastutame me selle eest, et meie uskumused oleksid adekvaatse tõendusmaterjaliga põhjendatud.

Cliffordi järgi maksab lõppkokkuvõttes ainult see, kas meie tõekspidamised on ratsionaalselt kujundatud.

Muidugi võiks ju siinkohal öelda, et ainult mõned meie uskumused mõjutavad teisi, ülejäänute puhul pole meil mingeid kohustusi. Paraku me ei tea (nagu Clifford rõhutab), millised neist võivad tulevikus tähtsaks osutuda, ja vaid üks ekslik uskumus võib nakatada tervet uskumuste kompleksi. Tähtis on, et iga meie uskumus oleks adekvaatselt põhjendatud. Clifford järeldab sellest, et meie kohustus nii enda kui ka teiste ees on otsida välja küllaldane tõendusmaterjal ja muuta oma uskumused sellele vastavaks – mitte lasta ennast mõjutada sellel, mille puhul meile meeldiks, kui see oleks tõsi, mille puhul me loodame, et see on tõsi, või mille puhul me kardame, et see on tõsi. Ainus, mis lõppkokkuvõttes maksab, on see, kas meie tõekspidamised on ratsionaalselt kujundatud.

Selleks et olla oma tõekspidamistes ratsionaalne, tuleb kulutada aega ja näha vaeva, tagamaks, et meil on piisavalt teavet (mis sõltub ka sellest, kui oluline mingi teema meile on), ning siis uskuda täpselt nii suure veendumusega, kui tugevalt kogutud teave meie seisukohta toetab. Ehk kujundlikult väljendudes peame me oma intellektuaalset kodu korras hoidma. Nagu reaalne kodugi, nõuab see pidevat tegelemist.

Mulle tundub see mõte laias laastus õige. Kui selgub, et seda, mida ma usun, ei kinnita tõendusmaterjal, siis ma peaksin oma veendumusi muutma. Sellest ideest lähtuvat uurimissuunda on hakatud epistemoloogias nimetama „uskumise eetikaks”. See tegeleb näiteks järgmist tüüpi küsimustega: kas on olemas sui generis intellektuaalsed normid; mil määral mõjutavad pragmaatilised kaalutlused seda, kui palju me peaks mingile probleemile tähelepanu pöörama; kas lahkarvamused teistega peaksid meie uskumusi mõjutama; millal on meil intellektuaalne kohustus ekspertide poole pöörduda jne.

Kas polariseerunud uskumused on õigustatud?

Tuleme aga tagasi polarisatsiooni juurde. Kas need uskumused, mis on kujunenud polariseerumise tulemusel, vastavad Cliffordi printsiibile? Küsimus käib suure hulga uskumuste kohta, mis on seotud poliitiliste ja ideoloogiliste tõekspidamistega. Küsimused, kas samasooliste kooselu mõjutab iivet, kes ja kui palju kannatab lähisuhtevägivalla all, milline on olukord lihakombinaatides jne, on kõik objektiivsete faktide kohta. Nii peaksid neid puudutavad uskumused vastama Cliffordi printsiibile. Ning nende uskumuste puhul on maailm täis tõendusmaterjali segapudru. Sellele viitab muu hulgas tõsiasi, kui levinud on nendes valdkondades lahkarvamused. Esmapilgul tundub, et polariseerunud uskumused ei saa vastata Cliffordi printsiibile, ning jääb mulje, et polariseerudes inimesed lihtsalt eiravad tõendusmaterjali, mis nende uskumustega kokku ei sobi. Sellisel juhul oleks suur osa meie poliitilistest ja ideoloogilistest uskumustest irratsionaalsed.

Kui me kontrolliks pidevalt informatsiooni, mis toetab meie uskumusi, siis peaksime kogu aeg näiteks uuesti kontrollima, kas meie meelelised kogemused on korrektsed.

Ometi tuleb polariseerumisega seotud eksperimentidest välja, et lugu on hoopis vastupidine. Vastukäivat infot ei eirata. Kui anda inimestele infot, mis kinnitab nende uskumusi, siis nad suhtuvad sellesse üldiselt mittekriitiliselt ja võtavad selle lihtsalt teadmiseks ehk info, mis toetab inimeste seisukohti, „lastakse läbi” ilma mingit märkimisväärset filtrit vahele seadmata. Problemaatilise informatsiooni suhtes on katsealuste hoiak aga hoopis teistsugune. Oma olemasoleva uskumusega mittesobivale tõendusmaterjalile lähenetakse väga kriitiliselt ja selles suudetakse leida vigu just seetõttu, et neid otsitakse! Ja ükski tõendusmaterjal ei ole täiesti veekindel, alati on võimalik leida midagi, mis õigustab selles kahtlemist, või on võimalik näidata, et tegelikult see näiliselt problemaatiline tõendusmaterjal lõppkokkuvõttes ikkagi sobib meie uskumustega.

See on täiesti mõistlik käitumine. Kui me kontrolliks pidevalt informatsiooni, mis toetab meie uskumusi, siis peaksime kogu aeg näiteks uuesti kontrollima, kas meie meelelised kogemused on korrektsed. Meil ei ole lõputult energiat, et kõike ühtelugu revideerida. Kui ma tean, et väljas sajab lund, on absurdne suhtuda kriitiliselt koridori astunud sõbra lumisesse jopesse ja küsida endalt, kas seda lumist jopet võiks seletada millegi muu kui lumesajuga. Samamoodi on täiesti otstarbekas mitte kahelda selle statistilise uurimuse kvaliteedis, mis toetab seda, mida sa juba usud, vaid kriitiliselt tuleb kontrollida neid uurimusi – ja leida neist vigu (sest neid on alati võimalik leida) –, mis on sinu olemasolevate uskumustega vastuolus. Seega ongi mõistlik suhtuda tunduvalt vähem skeptiliselt tõendusmaterjali, mis sinu uskumusi toetab. Pole vahet, kuidas me määratleme ratsionaalse uskumuse, selge on see, et see peab võtma arvesse meie vaimse energia piiratust. Seega näib, et polariseerumise tulemusel tekkinud uskumused vastavad Cliffordi printsiibile.

Haihtuv ratsionaalsus

Miski paistab polariseerunud uskumuste juures siiski kahtlane olevat. Seda näitab järgmine väike mõtte-eksperiment. Kujutage ette seitsmeteistkümneaastast Jutat, kes istub kohvikus ja ootab sõpra. Juta pole mõelnud varem selle üle, kas sisserändajatel on sisserände sihtriigile positiivne või negatiivne mõju. Kohvikus on kaks ajalehte: ühes on artikkel, mis esitab argumendi, et mõju on negatiivne, teises aga artikkel, mis väidab, et mõju on positiivne. Loo ühes versioonis haarab igavlev Juta1 ühe ajalehe ja teises versioonis Juta2 teise ajalehe. Juta1 eelistab alguses õige pisut esimest väidet, sest argumendid artiklis1 paistsid üsna veenvad. Juta2 aga eelistab õige pisut teist väidet, sest argumendid artiklis2 paistsid üsna veenvad. Eeldame, et mõlemas versioonis saavad Jutad nüüd aastate jooksul jupphaaval täpselt sama infohulga, mis koosneb tõendusmaterjali segapudrust. Juta1 suhtub üha kriitilisemalt infosse, mis toetab seisukohta, et sisserände mõju on positiivne, ja Juta2 suhtub üha kriitilisemalt infosse, mis toetab seisukohta, et mõju on negatiivne. Polarisatsiooni fenomen ütleb meile, et aja jooksul muutub Juta1 üha veendunumaks sisserände vastaseks ja Juta2 muidugi pooldajaks. Lõpuks on Jutad diametraalselt vastupidistel positsioonidel.

Filosoof Thomas Kelly väidab, et polarisatsiooni tulemusena tekkinud veendumused on ratsionaalsed seni, kuni inimesed ei ole teadlikud polarisatsiooni fenomenist.

Loomulikult on päriselus asjad palju keerulisemad ja meie uskumusi mõjutab erinevate asjaolude müriaad. Polarisatsioonil on aga reaalne mõju meile kõigile ja selge on, et midagi on Jutade juures valesti, isegi kui nad järgivad Cliffordi printsiipi. Kui välja arvata see esialgne ajaleht, on Jutade filtritest läbi käinud infohulk peaaegu täpselt sama, aga nende lõplikud tõekspidamised on risti vastupidised. See, mis järjekorras keegi tõendusmaterjali omandab, ei tohiks olla nii oluline.[1] Kas mõlema Juta uskumused saavad tõesti olla ratsionaalsed?

Filosoof Thomas Kelly pakub sellele küsimusele väga huvitava vastuse.[2] Ta on nõus, et veendumused, mis on tekkinud polarisatsiooni tulemusena, vastavad Cliffordi printsiibile ja need on ratsionaalsed, kuna ratsionaalne on olla kriitiline info suhtes, mis ei sobitu meie tõekspidamistega. Kelly väidab aga, et keskne põhjus, miks need uskumused on ratsionaalsed, on see, et polariseeruvad inimesed ei ole teadlikud polarisatsiooni fenomenist. Kui sellest teadlikuks saada, siis olukord muutub, sest ei ole ratsionaalne hoida kinni oma uskumustest, kui teatakse, et tõendusmaterjal, mis neid toetab, on kogutud kallutatud teel. Teadmine, et inimeste (sealhulgas minu) tõendusmaterjal on kallutatud, muutub minu tervikliku tõendusmaterjali osaks, mistõttu minu veendumused peavad nüüd kohanduma uue olukorraga, et olla õigustatud.

Kui Kellyl on õigus, siis ma pean lugeja ees vabandust paluma. Ilmselt on vähemalt mõned sinu uskumused vähemalt mingil määral polarisatsiooni fenomenist mõjutatud. Enne käesoleva jutu lugemist olid sa oma veendumustes ratsionaalne. Nüüd aga (eeldusel, et sa polnud Kellyt lugenud või uskumuse polarisatsioonist mujalt kuulnud), kui sa oled teadlik polariseerumise fenomenist ja jätad sellest hoolimata oma veendumuse tugevuse vastavusse oma (nagu sa nüüd tead) kallutatud tõendusmaterjaliga, ei ole sa enam ratsionaalne. Nii sõnastatuna on see kõik muidugi üleliia dramaatiline, aga ma loodan, et küsimus, kuidas peaks polariseerumise fenomenile intellektuaalselt reageerima, mõjub tõsiseltvõetavalt.

Mida siis nüüd teha?

Kui ma tean, et minu kogutud tõendusmaterjal on süstemaatiliselt kallutatud, siis kuidas ma peaksin sellesse suhtuma?

Tundub, et on kaks varianti. Üks on lihtsalt möönda, et jah, ma olengi kallutatud. Sellisel juhul peaks mu intellektuaalne kohus olema oma veendumusi nõrgemaks muuta. Kui ma enne olin kindel, et [sisesta siia oma lemmik poliitiline/religioosne/filosoofiline seisukoht], siis nüüd, kui ma olen teadlik, et minu tõendusmaterjali kogumine on olnud kallutatud, tuleb olla natuke (või natuke rohkem kui natuke) vähem kindel. See ei tähenda loomulikult, et oma tõekspidamistest tuleks loobuda. Lihtsalt, kui ma olin varem valmis panustama selle peale, et [sisesta siia oma lemmik poliitiline/religioosne/filosoofiline seisukoht] on tõene, tingimustel 99:1, siis nüüd oleks korrektsem panus näiteks 90:10 või 85:15.

Grupipolarisatsioonis muutuvad inimeste veendumused tugevamaks pärast suhtlust teistega, kellel on sarnased veendumused (kuigi veendumusi toetavat tõendusmaterjali ei lisandu).

Mida aga teha, kui ma ei taha oma veendumusi lihtsalt sellistel abstraktsetel kaalutlustel nõrgendada? Seni ei ole päris täpselt teada, kuidas polarisatsiooni fenomeniga n-ö üksikisiku tasandil võidelda, aga tihti soovitatakse suhelda/vaielda inimestega, kes meiega ei nõustu. Seda mitte selleks, et neid ümber veenda, vaid pigem selleks, et nemad meid ümber veenaksid. Sarnaste veendumustega inimestega suhtlemine ei aita – kalduvad ju nemadki sama info suhtes ebakriitilised olema. Lisaks toob nõustujatega suhtlemine kaasa teistsuguse polarisatsiooni ohu: grupipolarisatsioonis (group polarization) muutuvad inimeste veendumused tugevamaks pärast suhtlust teistega, kellel on sarnased veendumused (kuigi veendumusi toetavat tõendusmaterjali ei lisandu).

Niisiis tuleb suhelda just mittenõustujatega. Kuna meie leiame vigu infos, mis ei toeta meie uskumusi, siis nemad leiavad vigu infos, mis ei kinnita nende uskumusi, aga mis võib toetada meie omi ja mille me seetõttu ebakriitiliselt filtrist läbi laseme. Kui me kuuleme aja jooksul piisavalt nende kriitikat, peaks see polarisatsiooni mahendama. Nii et tuleb õue minna, vaielda ja kuulata. Seda isegi juhul, kui need teised tunduvad irratsionaalsed. Ja arvestada sellega, et need, kes meiega meie baasuskumustes ei nõustu, tunduvadki meile tihti irratsionaalsed (nagu meie neile).

See on teatud mõttes paradoksaalne. Kui lähtuda sellest tõendusmaterjalist, mis meil on (ja mille me oleme vastutustundlikult kogunud), siis need teised inimesed eksivad. Nendega vaidlemine tekitab ohu, et nad hakkavad ka meid eksitama. Polarisatsiooni fenomenist teadlikuks saamine loob seega olukorra, kus n-ö esimese isiku vaatevinklist (näiteks Juta1 perspektiivist) on minuga kõik hästi ja mittenõustujatega debateerimine pigem ohustab minu uskumuste ratsionaalsust, aga kui ma vaatan olukorda väljastpoolt (ehk sealt, kust meie mõlemat Jutat vaatame), muutub see intellektuaalseks kohustuseks. Ehk vaadates ennast väljastpoolt, olen ma kohustatud tegema midagi, mis seestpoolt vaadates tundub ebaratsionaalne.

Lihtsalt erinevate arvamuste kuulamine (näiteks arvamusfestivali kontekstis) ei kahanda kuigivõrd polarisatsiooni (kuigi võib tekitada tunde, nagu me oleksime „avatud”). Oluline on just emotsionaalne, isiklik kontakt.

Me juhime oma ihasid ja soove niimoodi kogu aeg, sest me teame, et kui aeg kätte jõuab, ei suuda me neile vastu seista. Mina näiteks lülitasin interneti välja, kui ma seda juttu kirjutasin, sest muidu oleksin ma kogu aja internetis malet mänginud. Odüsseus lasi ennast masti külge siduda, sest ta teadis, et ta poleks suutnud sireenide laulule vastu panna. Polarisatsioon näitab, et sarnast enesekontrolli on vaja ka intellektuaalses sfääris. Selleks et iseenda polariseerumise vastu võidelda, tuleb seada end olukorda, kus suhtleme inimestega, kes meid (intellektuaalses ja võib-olla ka muus mõttes) häirivad, kes „seestpoolt vaadates” meid eksitavad. Kuna me üldjuhul pigem väldime nendega suhtlemist, tuleb tekitada olukordi, kus selline vältimine ei ole kerge.

Psühholoogid väidavad, et lihtsalt erinevate arvamuste kuulamine (näiteks arvamusfestivali kontekstis) ei kahanda kuigivõrd polarisatsiooni (kuigi võib tekitada tunde, nagu me oleksime „avatud”), ja oluline on just emotsionaalne, isiklik kontakt. Sellele ideele tugineb näiteks ka viimasel ajal populaarseks muutunud deep-canvassing-meetod valimispropaganda tegemisel. Meie seisukohti ei muuda postkasti jäetud valimisreklaam või lühike vestlus trepimademel, vaid pikem, isiklik jutuajamine. Kui tahta iseenda polarisatsiooni vastu võidelda, ei jää üle muud, kui tuleb ise mittenõustujatega suhelda ja anda neile võimalus endale naha vahele pugeda. Aga lisaks sellele, et see võtab aega, energiat ja on muus mõttes kulukas, on see kohati lihtsalt ebameeldiv. Üks tegelane, kes sellest kogu aeg teadlik oli, on Sokrates. Platoni „Gorgiases” ütleb ta, et tahab nii vestluskaaslasi kummutada kui ka lasta neil ennast kummutada ja et ta „peab suuremaks hüveks saada kummutatud”, sest see võimaldab tal „halvimast pääseda”, s.t vältida väärasid arvamusi[3].

Möödunud aastal avaldas psühholoog Lee Ross, artikli alguses mainitud uurimuse üks autoritest, tagasivaate oma karjäärile[4]. Ross töötas aastaid Lähis-Ida konfliktikoldes. Artiklis väidab ta, et polarisatsiooni ja vastaspoole irratsionaalseks pidamise vastu aitas kõige paremini järgmine taktika: konflikti ühele poolele anti ülesanne konflikti teise poole (mitte iseenda) seisukohti esitada ja neid põhjendada. Seda tuli püüda teha nii kaua, kuni vastaspool jäi sellega rahule. Loomulikult osutus selline ülesanne alguses raskeks, aga kui üks suutis teha seda lõpuks teist rahuldaval viisil, tõi see konflikti pooled teineteisele lähemale ja kahandas polarisatsiooni. Intellektuaalse kodu korrashoidmiseks ei piisa tõendusmaterjali passiivsest töötlemisest. Suhtlemine on möödapääsmatu.

Ma ei taha jõuda punkti, kus ma olen täiesti kindel, et ma tean vastust keerulistele sotsiaalsetele küsimustele, millega seonduv tõendusmaterjal on äärmiselt kompleksne.

Kajakambri oht

Aga miks üldse polarisatsiooni pärast muretseda? Minu jaoks on üks põhjus selles, et ma ei taha jõuda punkti, kus ma olen täiesti kindel, et ma tean vastust keerulistele sotsiaalsetele küsimustele, millega seonduv tõendusmaterjal on äärmiselt kompleksne. Ma ei taha jõuda sinna, kus ma olen võrdselt kindel näiteks selles, et samasooliste kooselu õõnestab pereväärtuseid ja et 2 + 2 võrdub 4. Aga peale põhjendamatu enesekindluse peidab polarisatsioon endas ka sügavamaid ohte.

Nüüdisaegne infotehnoloogia on loonud olukorra, kus polarisatsioon on drastiliselt võimendunud. Ma pean siin silmas paljuräägitud kajakambreid (echo chambers). Erinevalt infomullidest (filter bubbles), mille eest vastutavad näiteks Facebooki ja Google’i algoritmid (söötes meile ette informatsiooni, mis toetab meie olemasolevaid uskumusi) [5], ei pääse kajakambrist välja vaid „väljastpoolt” informatsiooni vastu võttes, sest kajakambri mõju ei seisne selles, et „väline” info ei ole inimestele ligipääsetav[6]. Mitmed autorid on rõhutanud, et kajakambri residendid loevad aktiivselt ka „peavoolumeediat”[7]. Info on kättesaadav ja kätte saadud. Asi on aga selles, et nad ei usu seda, mida nad loevad. Infomulli võib tekitada näiteks tsensuuri või enesetsensuuriga, kajakambri tekkimiseks ei ole aga seevastu tarvis väljast tulevat infot piirata. Kajakambris diskrediteeritakse välised hääled ning usaldatakse ainult neid, kellele kuulub vastavas kambris autoriteet. Klassikalised näited kajakambritest on vaktsiinivastased, konspiratsiooniteoreetikud, Breitbarti lugejaskond jne. Ilmselt võib Eestis lisada siia varsti Objektiivi lugejaskonna ja Delfi kommentaatorid.

Kajakambrid muudab eriti problemaatiliseks tõsiasi, et väljastpoolt tulev kriitika pigem tugevdab neid ja suurendab usaldust kajakambri autoriteetide vastu[8]. Kuna „peavoolumeediat” peetakse kallutatuks, siis sellest lähtuv kriitika pigem näitab kajakambri residendile, et tal on õigus!

Nagu lugeja on ilmselt juba ise tähele pannud, seonduvad infomullid mainitud grupipolarisatsiooni fenomeniga. Infomullides saame me teavet inimestelt, kes on meiega nõus. Kajakambrites oleme aga ülimalt kriitilised selle info kvaliteedi ja allikate suhtes, millega me nõus ei ole. Nii on kajakambrid seotud uskumuse polarisatsiooniga. Ning nagu polariseerunud uskumused, on ka kajakambrid „seestpoolt” vaadates ratsionaalsed. Oleks ekslik arvata, et näiteks vaktsiinivastased ei argumenteeri ega „mõtle kriitiliselt”. Mõtlevad küll, võib-olla isegi liiga kriitiliselt (kriitika objektiks on big pharma, kallutatud meedikud jne). Kui ma olen milleski täiesti veendunud, siis selle veendumuse vastu käiv teave peab olema eksitav.

Probleem on ennekõike sotsiaalsetes struktuurides (ja nendest struktuuridest kasu lõikavates tegelinskites), mis kajakambreid alal hoiavad. Kui on olemas platvormid, kus esitatakse emotsionaalselt laetud informatsiooni, soositakse grupi- ja uskumuse polarisatsiooni ning toidetakse kahtlusi „peavoolumeedia” suhtes, siis tulemus ongi vandenõuteooriate vohamine.

Hiljutise Cambridge’is tehtud uuringu kohaselt pooldab ligi kuuskümmend protsenti (!) brittidest mõnda vandenõuteooriat. Eesti kohta vastavat infot ei ole, võib arvata, et see protsent on väiksem, aga kindlasti tõusuteel. Nii et valvsuseks on põhjust.

Polariseerumine aitab kaasa kajakambreisse sulgumisele. Mida rohkem polariseerunud on sinu seisukohad mingis küsimuses, seda rohkem tundub olukorra neutraalne esitus kallutatud[9]. Ning siit on lühike tee „peavoolumeedia” kahtlustamise ning alternatiivsetesse maailmadesse sulgumiseni. Sealt alternatiivsest maailmast on endal raske välja saada (sest seestpoolt paistab kõik kombes olevat), sealt peavad teised sind välja sikutama.

Kokkuvõte

Clifford arvas, et selline elu, kus oma intellektuaalseid kohustusi ei täideta, on „üks pikk patustamine inimsoo vastu”. Patt ei ole ilmselt see, mida enamik selle teksti lugejaid kardab. Kohalikule rahvale arusaadavamalt: südamerahuga edasi polariseerudes teed sa paraja sigaduse nii endale kui ka teistele.

[1] Baron, J. 2000. Thinking and Deciding.
[2] Kelly, T. 2008. Disagreement, dogmatism, and belief polarization. – The Journal of Philosophy, nr 105 (10), lk 611–633.
[3] Platon. Gorgias, 458A.
[4] Ross, L. 2018. From the Fundamental Attribution Error to the Truly Fundamental Attribution Error and Beyond: My Research Journey. – Perspectives on Psychological Science, nr 13 (6), lk 1–20.
[5] Sunstein, C. R. 2017. #Republic: Divided Democracy in the Age of Social Media.
[6] Nguyen, C. T. 2018. Escape the Echo Chamber. – Aeon Magazine.
[7] Jamieson, K. H.; Cappella, J. N. 2008. Echo Chamber: Rush Limbaugh and the Conservative Media Establishment.
[8] Nguyen, C. T. (ilmumas) Echo Chambers and Epistemic Bubbles. – Episteme: A Journal of Individual and Social Epistemology.
[9] Ross, L. 2018. From the Fundamental Attribution Error to the Truly Fundamental Attribution Error and Beyond: My Research Journey. – Perspectives on Psychological Science, 13 (6), lk 1–20.

Essee valmis programmi „Horisont 2020” Marie Skłodowska-Curie grandi nr 659241 raames.

Huvilistel üliõpilastel on võimalik sel teemal kevadsemestril Tartu Ülikooli filosoofia
osakonnas loenguid kuulata, loengukursuse nimi on „Intellectual Conduct” ja seda õpetab
Bryan Frances.

Toomas Lott uurib Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas antiikfilosoofiat.