„Poisipõli” (2014, USA). Režissöör-stsenarist Richard Linklater, osades Ellar Coltrane, Patricia Arquette, Ethan Hawke jt. 165 min.

Richard Linklateri värskeim film „Poisipõli” on tõeline kannatlikkuse triumf üha kiiremaid tuure võtvas maailmas. Filmi ennenägematult pikk tootmisprotsess kestis 12 aastat, mille jooksul filmiti igal aastal. Peategelane Mason (Ellar Coltrane), tema õde Samantha (Lorelei Linklater) ja nende vanemad vananevad reaalajas, üheaastase sammuga, ent sündmused ise on siiski fiktiivsed. Ethan Hawke (kes mängib Masoni isa) on seda filmi tabavalt „inimelu intervallvõtteks” nimetanud, sest see kannab endas valusat tõde aja ja selle kaduvuse kohta.

Aja vältimatu kulgemine filmis „Poisipõli” ei ole markeeritud vahekaartide ega kalendripäevadega – aastate möödumine on osavalt detailide sisse peidetud. Vilksamisi kaadrisse sattunud vana Xboxi konsool, järjekord „Harry Potteri” raamatuesitlusel, pliiatsitäkked uksepiidal, T-särgid, mis on mõned sentimeetrid liiga lühikesed, kanavarbad silmanurgas ning kasvavad ja kahanevad juuksed. Seda kõike saadab muidugi ka ajastukohane muusika (näiteks Coldplay ja Arcade Fire), mis paiskab vaatajad tagasi aega, mis tundub olevat olnud kui eile, kuid kõikide üllatuseks ja hämmastuseks leidis tegelikult aset rohkem kui kümme aastat tagasi. Film mängib lähiajaloo ehk „nullindate” nostalgiaga, aga kuna see minevik on meile niivõrd lähedal, lisab näitlejate vananemine sellele perioodile siirupise „vana hea möödaniku” asemel melanhoolse maigu. Viltusest tukast saab bob, muskelauto muutub praktiliseks peresõidukiks ja väikesest unistavate silmadega väänikust kasvab vuntsikandja. Ajastuspetsiifilised viited annavad filmile tugeva emotsionaalse laengu, mis kulmineerub ema (Patricia Arquette) pisaratega palistatud tõdemuses: „Ma arvasin, et elus on midagi enamat.” See torkab valusalt, kuna puudutab ilmselt igaühele suuremal või vähemal määral tuttavat eksistentsiaalset ängi.

Vaatamata filmi vaieldamatult geniaalsele alusideele ja aja kulgemise meisterlikule kujutamisele on ka „Poisipõlvel” omad vead. Tegelased (eesotsas Masoniga) hoiavad neid ümbritsevast draamast pidevalt distantsi, mida võib tõlgendada kas sügavamõtteliseks sisemise rahu väljenduseks või amatöörlikuks apaatiaks. Pikad vaikushetked ja kohati konarlik dialoog ei pruugi just igaühele meelt mööda olla, kuid sellele vaatamata aitavad tundevaakum ja mõtisklusstseenid rõhutada eespool mainitud pisiasju ja selle kaudu aja möödumise paratamatust ning igavikulist olemust. „Poisipõli” pakub vaatajatele aja kulgemise kogemust, mille kaalukust võib võrrelda Malicki „Elupuu” omaga, kuigi mõõtkava on erinev. Hoolimata sellest, kuhu „Poisipõli” vaatajate isiklikul „meeldib-ei-meeldi” teljel paigutub, pole võimalik põgeneda selle carpe diem tunde eest, mis tuletab meelde, et aeg möödub liigagi kiiresti. Sa tead, et ka sina vananesid neil aastatel koos Masoni ning tema perega. Tuhast oled sa tulnud ja tuhaks pead sa saama.