Jim Ashilevit on nimetatud põlvkonnaautoriks. See tähendab, et ta kirjutab iseenda ja oma eakaaslaste kaudu lugusid, asetab neid laiemale skaalale, mõtestab möödunud aega ja kadunud ruumi, aga eelkõige keskendub olevikule ehk teisisõnu tegelase hetkeseisundile ja minapildile.

Jim Ashilevi
„Kehade mets”
Libros Insanos, 2015
224 lk

Kuid milline see hetkeseisund on? Tema näidendite kohta on kirjutatud, et need kõnelevad „noorema põlvkonna haprast, ülitundlikust ja neurootilisest maailmatunnetusest”, kohanemisraskustest, identiteedi kujunemisest. Samasuguseid märksõnu võiks kasutada ka Ashilevi värske raamatu iseloomustamiseks. Ja olgugi et 1984. aastal sündinud Ashilevit ei saa enam päris nooreks autoriks pidada – debüteeris ta ju juba üle kümne aasta tagasi –, on „Kehade mets” just nendesamade tunnuste tõttu peaaegu-noorteromaan ehk selle adressaat on noor inimene. Selline žanrimääratlus võimaldab arvesse võtta tekstoloogilisi funktsioone, mis teistsuguse liigituse korral osutuksid üleliigseteks või koguni vähendaksid teose väärtust.

Üks sellistest noortekirjandust ning „Kehade metsa” läbivatest funktsioonidest on noorele lugejale lootuse andmine, et ükskõik milline ta iseendale ei tundu, ka tema on inimene. Teksti tasandil väljendub see selles, et Ashilevi nimetu kangelane ei ole mustvalge tegelane, kes kõik ettejuhtuvad probleemid mängleva kergusega ära lahendab või kes raamatu esimestel lehekülgedel narkosõltuvusse langeb ning viimases kolmandikus vanglast välja saab. „Kehade metsa” minajutustaja ei ole läbinisti halb ega läbinisti hea; teda ei seata kuidagi eeskujuks, aga ta on ikkagi inimene, kohmetu, endassetõmbunud, häbenev väike poiss, koolilaps, teismeline, noor mees. Birk Rohelennu sõnul ei ole tegemist looga alfa-, vaid beetamehest, keda eesti kirjanduses just väga tihti ei kohta. Kuigi noorsooromaanides tegutsevad juba aastaid karmide agulipoiste kõrval halli vahepealseid toone esindavad kutid, pole pehmod eriti peategelasteks tõusnud. Aga tegelikult ei ole siinkohal oluline see, mida kangelane teeb, vaid see, mis ajendab teda tegutsema.

Käisin enne kino endale Kaubamajast uut deodoranti otsimas. Kõik lõhnas ühtemoodi intensiivselt ja ninnatungivalt. Otsustasin mingi ookeanilõhnalise Old Spice’i kasuks ja läksin Kaubamaja vetsu seda endale särgi alla laskma. Mõtlesin, et peaksin Dorisele midagi kinkima, ja vaatasin käekotte, mis maksid mu aasta palga. Deodorant ajas jälle kurgu kleepuma ja mul hakkas Kaubamaja naisteosakonnas silme ees virvendama. Tahtsin trepile istuda, kapuutsi pähe tõmmata ja mitte kunagi enam tõusta. (lk 127)

Ent, nagu öeldud, „Kehade mets” pole sada protsenti noorteromaan, vähemalt selles plaanis, nagu me oleme harjunud sellest žanrist mõtlema. Üheks põhjuseks on see, et kui noorteraamatule on omane läbiv sündmuslikkus – igal leheküljel peab midagi juhtuma, et lugeja tähelepanu üleval hoida –, siis Ashilevi teoses on sündmustest tuleneva pinge asemel esil tegelase siseheitlus iseendaga. Poisiga toimuv on tema mõttekäikudele küll sisendiks, aga see, mis välja tuleb, on iseenda ümberdefineerimise katkematu protsess.

Ashilevi kangelane tahab olla hea, aga ei oska. Olud sunnivad teda naabritüdrukule rõdult pähe kusema, klassiõe seljakotti aknast välja viskama, klassivenna luksusvilla rõdul isalt näpatud suitsu tegema. Hea olemine on jutustaja jaoks nagu mingi taevalik paik, kuhu tema minna ei oska, mitte inimeseksolemise osa, kuigi tegelikult on ta hea südamega, aga lihtsalt halba seltskonda sattunud veidi laisk poiss. Omaenda peas on ikka maru kitsas. Kuidas olla? Kes olla? Mida üldse oma eluga peale hakata? Nendele küsimustele otsib ta intensiivselt vastust, ent lõplikku lepitust ei tule. Jutustaja liigub läbi värvilise lapsepõlve halli teismeikka, kus ta lohutab ennast ühe groteskse vahejuhtumi tõttu klassi põlastusobjektiks muutununa õhtute ja ööde kaupa pornovaatamisega. Porno on minategelase jaoks ühelt poolt halastus, mis aitab unustada kõik probleemid. Kaunid figuurid arvutiekraanil kosutavad hinge ja keha, aga virtuaalne seksuaalelu võõritab teda reaalsusest.

Ma tundsin, et olin ise selles olukorras süüdi. Keegi polnud seda minu eest tekitanud. Ma vaatasin oma kannatusi kõrvalt nagu vaim. Mind oli kaks: see jälestusväärne keha, keda tervitati alandusega, ja mina ise, kes ma kogu seda olukorda kõrvalt jälgisin. Seostasin end rohkem oma varju kui kehaga. Ma ei saanud omaks võtta ihu, mis mulle ja teistele nii palju kannatusi põhjustas. Hakkasin mõtlema saatuse peale. Saatus nägi ette, et minu ülesanne on jälgida kõrvalt ebaõnnestunud inimese hääbumist. Iga alandusega istutati mu kehasse seeme, mis süü rammusas pinnas idanes, et sirutada õied pimeduse poole. (lk 73)

Minategelane kardab armuda, sest ta kardab, et on juba eos halvem inimene kui teine. Nii valmistavad armastuse füüsiline ja vaimne pool talle võrdselt peavalu. Kui lugeda liiga palju klišeedest nõretavaid armastusromaane à la Barbara Cartland, tekitab reaalne suhe võõristust, sest see ei ole täiuslik. Kui vaadata liiga palju pornot, nagu teeb teose jutustaja, tekib tegeliku seksuaalvahekorra suhtes võõristus. Virtuaalne seks ei ole kehade metsas ekslemisel abiks, sest porno on ideaalolukord, milles pole inimlikku häbi, valu ega hirmu.

Olgugi et „Kehade metsa” füüsilisus on selle üks tugevaimaid külgi, väsitas lehekülgede viisi kestev pihkupeksmine ja pornovideote kirjeldamine ära. Nii või teisiti kumab seksuaalsus õrnalt, aga kindlalt „Kehade metsa” igalt leheküljelt ja ehkki esialgu tundus suguelundite värvikate sünonüümide kasutamine humoorikas, siis lõpuks saab naljast küll.

Grotesksele seksuaalelule tasakaaluks on Ashilevi teosesse äratuntavalt ja äratundmisrõõmu tekitavalt palju minajutustaja aega ja ruumi sünteesitud. Mustamäe ja Nõmme; klassivenna Hugo Bossi ihaldusväärne villa ja paneelmaja õhukesed seinad. Digimoniga sokid ja FIFA 2001. Kellassepast isa ehteestlaslik emotsioonitus ja kivipeast klassivenna vaikne geniaalsus. Suvel Stroomi rannas burkside grillimine ja talvel panelkaesisele platsile lumelinna ehitamine. Kõik tallinlased, kelle lapsepõlv jääb 1990. aastatesse ja noorushetked järgmisesse kümnendisse, tunnevad ennast selles loos ära. Fiktsionaalne tegelikkus saab lugeja teadvuses üheks isikliku tegelikkusega ja see muudab lugeja teksti suhtes empaatilisemaks. Aga mida enam aeg teoses edasi liigub, seda rohkem kerkib esile peategelase isiklik aeg. Mõistagi on selles olemas mingisugused füüsilised ja geograafilised markerid, aga nendel ei ole enam sama funktsiooni – näidata, kuidas olustik mõjutab inimese kujunemist. Fookuses on vaid peategelane ja tema siseheitlused.

Tartu justkui polekski mu mälestustes Tartu, vaid ainult üks maja. Üks tuba. Ma justkui olekski vedelenud aastate kaupa oma toas madratsil. Ma justkui polekski midagi õppinud. Mu magistritöö polekski justkui millestki rääkinud. (lk 204)

Aga mida „Kehade mets” kui peaaegu-noorteromaan ütleb? Kas seda, et reaalne elu on hoopis midagi muud kui see, mida inimene oma peas ette kujutab? Kui jah, siis siinkohal lähevad raamat ise ja selle peakangelane omavahel vastuollu. Kui teos jutustab hästi konkreetsetest teemadest, ei kaldu liigsetesse targutustesse ega mõtisklustesse, teisisõnu ei tegele ideede, vaid tegudega, siis minajutustaja toimib täpselt vastupidi. Teda juhib kauge ulm. Nii et igal juhul on Ashilevi tulnud toime millegagi, millega kõik noorteromaanide autorid hakkama ei saa: tema tegelane on läbi ja lõhki inimlik, teda näidatakse suure sisseelamisoskusega iga nurga alt. See võib olla minu, sinu, su venna, naabripoisi, ükskõik kelle lapsepõlv ja teismeiga. Pornovahtimise võib asendada mõne muu tegevusega ja kõik on lõpuks sama. Igaüks on iseenesele veidi võõras, igaüks tahab olla parem, kui ta enda arvates on.