Selle põhjal, millise muusika saatel me kindlatel eluhetkedel kulgeda otsustame, saab aimu meie tõekspidamistest ja unistustest.

Aastaid tagasi oli Eesti Muusikateaduse Seltsil tavaks korraldada üldhariduskoolide õpilastele muusikateemaliste esseede kirjutamise võistlusi. Mäletan, millise vaimustusega ma lugesin, kuidas teismelised autorid lahkasid näiteks seda, milleks on muusikat vaja või miks me kuulame sellist muusikat, nagu me kuulame. Esseest esseesse kordusid järgmised mõttekäigud: maailm on kiire ja närviline, muusika lubab end ümbritsevast välja lülitada, tasakaalustab, annab võimaluse iseendaga kontakti saada, end välja elada; kujundab ühtekuuluvustunnet, isiklikku ja grupiidentiteeti, „peletab ennastmatvat vaikust”; aitab mõista, et „maailm ei koosne ainult käegakatsutavatest asjadest”, rikastab hinge, muudab seesmiselt ilusamaks.[1] Nägin neis muusikateemalistes aruteludes väljendumas sõnumit, nägemust maailmast, mis väärtustab sisemist tasakaalu, korda, ilu, headust ning tolerantsust, erinevate võimalike hinnangusüsteemide üheskoos eksisteerimise potentsiaali. Ei teagi, kumb mind rohkem võlus: kas noorte tõdemus, et muusika kui nähtus kehastab sellist maailma ja aitab meid sinna, või see, millise enesestmõistetavusega nad seda seisukohta väljendasid.

Igor Stravinski on oma autobiograafias öelnud: „Muusika kui nähtus on meile antud ainsa eesmärgiga – luua asjades kord […], korrastada inimese ja aja vahekorda.” See mõte on mind ikka ja jälle inspireerinud. Omal moel lähtun sellest ka siin kirjutises.

Mida me muusikalt tahame?

Muusika ümbritseb meid tänapäeval pea kõikjal. Sageli oleme lihtsalt sunnitud kuulama – kellegi teise valikul ja kellegi teise valikut. Kuidas ja mis põhjustel kujunevad meis aga isiklikud otsused kuulata just mingit konkreetset muusikat, mitte mõnda muud? Võttes arvesse, et kunagi varem pole muusika kuulajale nii hõlpsasti kättesaadav olnud ja kunagi varem pole valik, mida kuulata, olnud ajastute, stiilide, loojate ja esitajate mõttes nii kõikehõlmav, siis miks me kuulame sellist muusikat, nagu me kuulame, kui oleme otsustanud muusikat kuulata? Kõige lihtsam on vastus, et kuulame muusikat, mis meeldib meile või mille puhul arvame, et see võiks meile meeldida. Aga mida tähendab meeldimine?

On selge, et erinevatel aegadel, erinevates olukordades, erinevates seisundites teeme oma isiklikke kuulamisvalikuid erinevatel põhjustel ja eesmärkidel. Viimased võivad olla teadvustatud või teadvustamata, kuid tõukuvad alati sellest, kes ja kus me (omadega) oleme. Mulle tundub, et üldiselt tahame enda valitud muusikat kuulates sellelt midagi saada – olgu selleks esteetiline elamus, võimalus tantsida, uudishimu rahuldamine („Mis teoseid/lugusid sel heliloojal/artistil veel on?”, „Kuidas see või teine teos/lugu tehtud või esitatud on?”), isikliku identiteedi kujundamine ja väljendamine (kellegagi muusikaeelistustes kohandumise või vastandumise kaudu), kollektiivse ühtekuuluvustunde kogemine („Kuulan seda, mida mu kallim / sõbrad / haritud inimesed kuulavad”), kontakt mingi minevikumälestuse, kogemuse, elamuse, isikuga („Kuulan X-i, sest see on mu nooruspõlve muusika”, „Kuulsin seda lugu ühes heas filmis”, „See laul seostub mulle mu vanematega”), mõni puhtpraktiline eesmärk („Kuulan, et autoroolis mitte magama jääda”) või veel midagi muud. Üks ja sama muusika võib rahuldada erinevatel kuulamistel erinevaid „saamisvajadusi”; sama hästi võib see teha seda ka ühekorraga ühes ja samas kuulamisaktis. Mõni lugu paelub meid esimesest hetkest, teine nõuab harjumist. Mõnest palast kasvame välja, teine saadab meid kogu elu ja kasvab koos meiega. Vahel kuulame muusikat, vahel esitajat, esitust või seadet. Samas võib öelda, et sageli kuulame hoopis iseennast.

Kohtumine iseendaga

Igaühel meist on muusikapalu, mis meid kas ajutiselt või läbi aegade lahti ei lase, mida tahame ikka ja jälle kuulata. Arvan, et miski neis ütleb meile midagi olulist me enda kohta mingis siin-ja-praegu-olukorras – me igatsuste, unistuste, tõekspidamiste, väärtuste kohta. Või võib-olla tahame saada muusikalt endale midagi, millest meil on parasjagu puudus, millele me ei pääse endas ligi või mida me ei suuda ise väljendada. Fakt, et me ise ei pruugi sellest üldse teadlikud olla, lisab ainult tähendussügavust. Toon ühe isikliku näite. Elu esimese playlist’i panin kokku öösel haiglas pärast autoavariid. Valik oli intuitiivne, ma „lihtsalt” teadsin, milline pala on õige ja milline mitte (paljud lemmikud tundusid tollal „millegipärast” viimase asjana, mida kuulata tahtsin). Põhjuseid, miks üks või teine oli „õige” või „vale”, ma tol hetkel ei teadnud ja see polnud ka oluline – seesmise hingetöö toimumiseks piisas kuulamisest. Tagantjärele olen püüdnud professionaalsest huvist enda jaoks selgitada, kuidas need lood töötada võisid. Ilmselgelt otsisin oma šokijärgses seisundis muusikast seltsi ning emotsionaalset ja vaimset tuge (turvatunnet, lohutust, jõustamist; äratundmist, samastusvõimalust, osadust, tõde) – ja seda just mitteverbaalsel kujul. Sõnad ei võimaldanud sel hetkel „asjades korda luua”. Ei saa öelda, et kõik, mida tollal korduvalt kuulasin, oleks mulle eriliselt meeldinud, kuid ma vajasin just neid või midagi neis. Olen näiteks teadvustanud, et enam kui lauldud sõnad ja/või sõnum kõnetas mind laulja(te) hääl (vokaalne persona) – õigemini hääles väljenduv, mulle vajalikuks osutunud arhetüüpne vägi (Ema, Süütu/Orb, Sõdalane, Tark Vana Naine, Trikster jm, mõnel juhul kõik ühekorraga nagu Barbra Streisandi või Joni Mitchelli puhul). Teadvustasin, et eelistan aeglases tempos kulgevaid, harmoonilises plaanis mittedünaamilisi, avaras tühjas ruumis (kehavälise) hõljumise muljet võimaldavaid palu (Vladimir Martõnovi a cappella koorilaul „The Beatitudes”, Arvo Pärdi „Spiegel im Spiegel”, Elbow’ „Lullaby” või Charles Ivesi rabava tonaalse sisekonfliktiga „The Unanswered Question”). Emotsionaalses lahtiühendatuses, võimetuna ise midagi tunda (pigem mõistmata oma tundeid) sain enesega taas kontakti Suuri Emotsionaalseid Žeste väljendavates teostes (Edward Elgari „Enigma variatsioonide” IX osa „Nimrod”, Aerosmithi „Janie’s Got a Gun”, Ennio Morricone filmimuusika „Gabriel’s Oboe”). Mõne puhul ei köitnudki mitte niivõrd tervik, kuivõrd mingi eriline sündmus („eriti hea koht”) või eriomane läbiv joon tervikus: pöörane harmooniline järgnevus või tämbriefekt (nt ootamatu ruumisuurendus MGMT laulu „The Youth” viimase kolmandiku algul), poplugude ebaharilik taktimõõt (5/8 Stingi „Seven Daysi” puhul, 13/8 The Stranglersi „Golden Browni” sissejuhatuses ja vaheosades)… Pole oluline, et ükskõik kes teine võib nimetatud palu teisiti kuulda, mõtestada ja sõnastada. Tähtis on, et muusika pakub tõhusat (sh teraapilist) võimalust autokommunikatsiooniks, ehedaks kohtumiseks iseendaga eksistentsiaalses mõõtmes – ka argipäevas, mitte ainult kriisisituatsioonis. Ja et sellised kohtumised väärivad mõtestamist. Unistan maailmast, kus seda õpetatakse koolis.

[1] Vt ka Maimets, K. 2002. Jätkuvalt: muusikateaduse avardamise vajadusest. – Eesti Muusikateaduse Seltsi Infoleht, nr 11, lk 2–3.

Kaire Maimets on muusikateadlane, kes peab oma tööks muusika kommunikatsioonina mõtestamist, tähenduse kujunemise mehhanismide uurimist muusikas ning selgitamist, kuidas ja miks on korrastatud muusikahelid seotud reaalsusega, kus neid ühel või teisel moel kogetakse.