Nunnudest loomadest natsideni, kirjanduse õppeviisidest brändiloomeni ning matkaradadest idufirmanduseni – semiootikud toovad oma uurimistöös teadmisi koju täpselt nii mitmekesise ampluaaga.

Märgiteaduseks kutsutud distsipliinis uuritakse tähendusloomet – seda, kuidas miski oma tähenduse saab. Seejuures pole märk ega tähendus asjad, vaid omandatud suhted, õppimise kaudu moodustatud seosed, rõhutavad Silvi Salupere ja Kalevi Kull hiljuti Tartu Ülikooli Kirjastuse alt ilmunud semiootikaõpikus.

„Märkide olemasoluks peab olema keegi, kes neid tõlgendab ja loob,” kirjutavad nad. Praegu on sisseastumine avatud nii bakalaureuse- kui ka magistriastmesse ning vahel unistan isegi, et kui tagasi läheksin, uuriksin näiteks pimedusest paistva lootuskiire kujundit 1990ndate eesti popmuusika laulusõnades ning selle ühiskondlikke implikatsioone, aga siinkohal soovitan mõnel sisseastujal see teema minu eest hoopis ära napsata.

Tartu Ülikooli semiootika osakond, mille juured ulatuvad sümboolselt 1950ndatesse, mil Juri Lotman vene kirjanduse kateedris tööd alustas, asutati 1992. aastal ning on olnud üks kodu Tartu-Moskva semiootikakoolkonnale. Praegu tuntakse Jakobi tänaval endise keemiahoone 2. korrusel tehtavat teadust pigem Tartu koolkonnana, mis on üks nii kultuuri- kui ka biosemiootika keskustest maailmas. Distsipliin ise aga pakub üsna universaalset analüüsimeetodit, mida on võimalik rakendada näiteks nii oma idufirmat luues kui ka keskkonnakonflikte lahendades.

Nunnuduse semiootika

USAst pärit TÜ semiootikadoktorant Jason Mario Dydynski on võtnud näiteks oma uurimistöös vaatluse alla selle, miks me peame mõnda looma armsaks ja mõnda mitte. Miks meeldivad meile pandakarud, aga mitte süvaveekalad? Dydynski uurib nii kultuurilisi kui ka bioloogilisi omadusi, mis eristavad nunnusid loomi, tegelaskujusid ja tooteid neist, kelle välimus on eemaletõukav. Nii saame tema sõnul rohkem teada inimeste visuaalsest tajust üleüldse ning neid teadmisi on võimalik kasutada mitmel pool – nii looduskaitses, juhtides tähelepanu, et ka neid loomaliike tuleb kaitsta, kelle pilt ei pane heldima, kui ka näiteks tootedisainis, kus Jaapani ja Korea turu mõjul on nunnude nukkude ja robotite ehitamine üha enam levinud.

Semiootikast võib olla abi tootedisainis, aga ka brändiloomes. Magistrant Sven Anderson on võtnud semiootilised ideed aluseks oma idufirmale, mille pakutavad tarkvaralahendused peaksid aitama kliendil mõista, kuidas tema brändi tõlgendatakse. Anderson nimetab seda brändi, firma ja kliendi ühisreaalsuseks ning uurib, kuidas erinevad visuaalid, näiteks plakat või reklaampilt, on arusaadavad erinevatest kultuuridest pärit inimestele. Brändiloojatele võib tulla kasuks ka Mark Metsa uurimistöö kirjamärkidest ja emotikonidest ning sellest, kuidas eri tähejadad on hakanud kokkuleppeliselt midagi tähendama. Neid teadmisi saab Metsa sõnul rakendada näiteks disainides brändi või logo, mis on nii esteetiline, arusaadav kui ka poliitiliselt korrektne.

Kuna konfliktid on tihtipeale seotud sellega, kuidas keegi midagi tähistab või tõlgendab, on semiootilistest arusaamadest abi ka vastasseisude lahendamisel ja vältimisel.

Kirjandus eri meediumites

Ent semiootika ei piirdu tähendusseoste kirjeldamise ja seletamisega, nagu rõhutavad ka õpiku autorid, vaid semiootikaalased teadmised ja oskused on rakendatavad näiteks tehnoloogiliste muutustega kaasaskäivate õpetamisviiside väljatöötamisel. Venemaalt pärit TÜ doktorant Sasha Milyakina uurib, kuidas oleks kõige mõistlikum kirjandust õpetada, kui enamik noori vaatab lugemise asemel filme või sarju, peab vlogi, kirjutab fan fiction’it, vahetab kaaslastega sõnumeid või loob meeme. Milyakina ütleb, et semiootikute jaoks on kultuur tõlkeprotsess – kirjandus ja teised kunstid eksisteerivad erinevates formaatides ning üha uuendavad ennast. Noored saavad oma kultuurihariduse põhimõtteliselt internetist, kuna digitaalne teave on seotud tihedalt eri kultuuritekstidega. Koolisüsteem võiks võtta uusi formaate appi kirjanduse õpetamisel, leiab Milyakina, kes on lükanud koos kolleegidega käima juba mitu digitaalset projekti, millega Tartu, Tallinna ja Narva õpilased on õppinud tundma Andrus Kivirähki ja Leelo Tungla teoseid.

Ka doktorandil Katarina Damcevicil on hariduslikud ambitsioonid: „Kui õpetame lastele, kuidas keel ja kultuur omavahel põimunud on ning kuidas me keelega reaalsust loome, lugusid jutustame ja oma identiteeti kujundame, rikastub nende enda maailmataju ja kogemustepagas.”

Keelekasutus ja lugude jutustamine

Kuna konfliktid on tihtipeale seotud sellega, kuidas keegi midagi tähistab või tõlgendab, on semiootilistest arusaamadest abi ka vastasseisude lahendamisel ja vältimisel, ütleb Damcevic oma uurimistöö saateks. Tema on keskendunud marurahvuslusest innustunud vihakõnele oma kodumaal Horvaatias, kus rahvustevaheline sarjamine levis 1990ndatel Jugoslaavia sõdade ajal nagu kulutuli. Damcevici sõnul püütakse küll defineerida vastavat mõistet, kuid selle kohta, kuidas teatud väljenditest või sümbolitest saab vihakõne, on teadmised hõredamad ning siin saab tulla appi kultuurisemiootika.

Näiteks võib võtta tabu mõiste – see, mis on mingis kultuuris tabu, ütleb palju ühiskonna normide kohta seoses seksuaalsuse, perekonna, keha ja kehaprotsessidega. Ka vihakõne väljendid on tihti osaliselt tabustatud, mis annab neile just võimu juurde, sest need mõisted loovad konflikti, tekitavad reaktsiooni – ning innustavad seejuures pidama dialoogi meie enda sotsiaalse keskkonna teemal.

Semiootika terminites kõneledes võib öelda, et matkajuht tõlgendab ja vahendab loodust, tõlgib eri liikide omailmad inimeste omailmas mõistetavaks.

Keskkonnakonfliktid

Tähenduslikke vastasseise uurib ka Lona Päll, kes on keskendunud oma töös kohapärimuse ideoloogilisele kasutusele keskkonnakonfliktide ajal. „Mind huvitab, kuidas üksikisikud, grupid ja institutsioonid kohakeskset pärimust kasutavad, et konfliktides oma agendat kehtestada, ning kuidas narratiivid ja jutustamisviisid konflikti ajal muutuvad,” ütleb Päll. Keskkonnakonfliktide lahendamiseks on just eriti oluline leida viise, kuidas on ökoloogiline ja kultuuriline tasand omavahel ühendatud, näiteks paistab just eriti teravalt silma, milline kohapärimus on seotud teatud loodusliku paigaga, kui seda on miski ohustama hakanud. Päll toob võrdluseks Rail Balticu trassivaliku käigus algatatud arutelud või diskussiooni tselluloositehase ümber, kuhu lülitusid üsna kiiresti kohakeskse folkloori põhised väited.

Keskkonnakonfliktid toimivad tähendusliku katalüsaatorina, eri semiootiliste märgisüsteemide ja kõnelemisviiside lõikepunktina, rõhutab Päll. Tema sõnul on Eestis koha- või looduspärimus alati keskkonnakaitsediskursuse oluline komponent – mitmed otsese keskkonnamõjuga akadeemilised, ametlikud ja poliitilised praktikad (nt pärandipoliitika, looduskaitse) põhinevad folkloorsetel allikatel või teadmistel või on nendega seotud.

Teadmised looduses toimivatest vastastikseostest ja märgiprotsessidest on tulnud Pällile abiks ka tema töös matkajuhina: „Matkajuhi peamine ülesanne ei ole mitte fakte või teadmisi edastada, vaid seoseid selgitada ja suurendada seeläbi inimeste teadlikkust ja hoolivust ümbritseva suhtes. Semiootika terminites kõneledes võib öelda, et matkajuht tõlgendab ja vahendab loodust, tõlgib eri liikide omailmad inimeste omailmas mõistetavaks.”

Tartu koolkond

Semiootika Tartu koolkond annab oskused, et uurida väga mitmekülgseid valdkondi nii kultuuris, ühiskonnas kui ka looduses, ning vahendid, et saadud teadmisi rakendada. Lona Pälli sõnu laenates võiks semiootilise analüüsi potentsiaal olla dialoogi tekitamine, erinevate osapoolte kokkuviimine – semiootika terminoloogia ja mudelid on piisavalt abstraktsed, et kõnetada eri huvide ja taustaga kogukondasid ja spetsialiste. Kõigi siin usutletud välisüliõpilaste sõnul on hea teha seda just Tartus, kuna linn on väike, nii et saab õpingutele keskenduda, kuid samas piisavalt elav, et koolivälist tegevust leida. Moskva taustaga Milyakina kiidab Tartu Ülikooli akadeemilist kliimat, kus õppejõud võtavad üliõpilasi endaga võrdsetena, Baltimore’ist pärit Dydynski toob välja akadeemilise iseseisvuse oma teemavalikul ning horvaatlanna Damcevic ütleb, et tunneb ennast koduselt just ääremaadel.

Egon Erkmann on rõõmuga disainer, semiootik ja maalikunstnik ning toredate ootamatuste ootaja. Mõnikord on ta kõike liiga palju, aga võimatu on loobuda kogemast. Neist värskeim on õhkamapanev Vormsi. Sääsepirinaga.