Viimastel aastatel on kinnisvaraturul sagenenud juhtumid, kus korteri või toa väljaüürimisest keeldutakse inimese nahavärvi, rahvuse või puude tõttu. Karmimate näidete puhul kaasnevad üürileandmisega ette teatamata „kontrollkäigud” või diskrimineeriv sildistamine ja põhjuseta äkiline äraütlemine juba lepingu sõlmimise etapis.

Vaatamata võrdse kohtlemise ning soolise võrdõiguslikkuse seadusele, mis kaitsevad inimest mis tahes olukorras, sh eluaseme üürimisel ja soetamisel, diskrimineerimise eest, on juhtunud, et omanik keeldub korterit üürile andmast näiteks lastega perele või välismaalasele.

2017. aastal tõstatus meedias teemana üürileandja võimalus keelduda üürileandmisest lastega inimestele. Arvamust avaldas ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta, kes kinnitas, et Eesti seadused ei luba keelduda üürimisest põhjendusega, et üürnikul on lapsed. Pakosta rõhutas oma tollastes sõnavõttudes, et kui üürileandja tunnistab, et ta ei võta lastega üürnikke jutule, võib talle esitada diskrimineerimissüüdistuse.

Üüriturul valitseb umbusk

Kinnisvaramaaklerid on välja toonud juhtumeid, kus korterit pole soovitud üürida lastega peredele, tudengitele, ehitusmeestele, aga ka välismaalastele. Pindi Kinnisvara esindaja osutas hiljuti, et üha rohkem on neid üürileandjaid, kes ei soovi oma ruumidesse lapsi, veelgi tõrksamad ollakse lemmikloomade suhtes. Lisaks on kinnisvarakonsultandid märkinud, et hirmu tuntakse näiteks ehitustööliste ees. Noorte ja tudengite puhul aga kardetakse, et viimased hakkavad teistest tõenäolisemalt pidutsema. Pagulasi on Eestis vähe, kuid leidub Aafrika riikidest pärit õpilasi, kellele eestimaalased ei soovi samuti kortereid üürile anda. Üüriturul valitseb umbusk teistsuguse kultuuri ja kombestikuga inimeste suhtes.

Mitme diskrimineerimisintsidendiga on kokku puutunud ka Eesti Pagulasabi töötajad, kes aitavad siinsetel varjupaigataotlejatel elamispinda leida. Värvikas on näiteks juhtum, kus korterit otsiti Keilas ja omanikust naine oli väidetavalt nõus pagulased üürilisteks võtma. „Paraku olla tema mees ära öelnud, tuues põhjenduseks, et rätipeadele ei üüri ta küll midagi,” kirjeldab ebameeldivaid ja jämedaid näiteid Eesti Pagulasabi juht Eero Janson. Pagulasabi koordinaatorid on telefoni teel palju eitavaid vastuseid saanud, kui on kuuldud, et eluaset otsivad pagulased. Näiteks on üürileandjad väitnud, et üürivad oma korterit ainult eesti naistele.

Probleeme võib samas tekkida ka siis, kui üürileping on juba sõlmitud. Pagulasabile teadaolevalt käib üks omanik iga kuu pagulasele üüritud korterit kontrollimas, veendumaks, et kõik oleks ikka puhas ja korras. Üks teine omanik tegi seda aga ette teatamata ja arvestamata pere privaatsusega. Viimane on juba selgelt ebaviisakas ja ka ebaseaduslik teguviis – ühelgi korteriomanikul pole seaduse järgi õigust ette teatamata teisele isikule üürile antud eluruumi siseneda.

AS Hoolekandeteenused, mis tegeleb sarnaselt Pagulasabiga põgenikele elamispindade otsimisega, on samuti tunnistanud keerulist olukorda kinnisvaraturul. Diskrimineeritakse nii nahavärvi, religiooni kui ka päritolu või rahvuse tõttu.

Romad stereotüüpide küüsis

2018. aasta talvel ja suvel toimusid kahetsusväärsed juhtumid seoses romade korteriotsingutega, millest andis ülevaate Lõuna-Eesti Romade Liidu esindaja Zalina Dabla. Tallinnas otsis endale terve kuu korterit nägemispuudega roma pensionär. Eakale meesterahvale öeldi paraku korduvalt ära. Seejärel pöördus ta Lõuna-Eesti Romade Liidu poole, et nad aitaksid tal korteri leida. MTÜ palus mehel minna vaatama korterit, mille MTÜ esindajad olid enne telefoni teel ise maakleriga kokku leppinud. Mees nõustus, kuid kohapeal küsis maakler temalt passi ja uuris rahvuse kohta. Kui selgus, et tegemist on mustlasega, vastas maakler, et kahjuks ta korterit üürile ei anna.

Teine lugu arenes suvest sügiseni Valgas. Viie lapsega pere oli sunnitud otsima uut korterit, sest endise elukoha omanik tahtis oma kinnisvara maha müüa. Kahjuks ei leidnud pere kedagi, kes oleks nõus neile elamispinda pakkuma. Abi paluti Lõuna-Eesti Romade Liidult, kes omakorda pöördus Valga linnavalitsuse poole. Linnavalitsus vastas lühidalt, et nemad korterite leidmisega ei tegele. Korduvate selgituste ja kirjade peale leiti linnaametnike abiga viielapselisele perele lõpuks 32 m² korter, paraku ilma veevärgita ja kuivkäimlaga, mida pidi jagama naabritega. Tagatipuks oli maja kuulus selle ebaadekvaatsete elanike poolest ja pereisa polnud nõus viima oma lapsi sinna, kus elavad alkohoolikud ja narkomaanid. Variante otsiti ka teistest linnadest, kuid vastused olid äraütlevad. Lõpuks leidis pere korteri Pärnus.

Taolisi lugusid on Dabla sõnul palju ning see on seotud just eelarvamuste ja negatiivsete meediakajastustega. See võib olla pärand nõukogude ajast, mil mustlasi halvustati ning nende korraarmastuse ja elukommete kohta levitati kuulujutte. Stereotüübid tekitavad probleeme ka korralikele inimestele.

Erivajadusega üürnike tõrjumine

Eraldi teema on psüühilise või füüsilise erivajadusega inimeste diskrimineerimine. AS Hoolekandeteenused on puutunud kokku olukordadega, kus naabrid on olnud vastu psüühilise erivajadusega inimestele peremajade ehitamisele või korteri väljaüürimisele, tuues absurdseid põhjendusi stiilis „kuidas me oma lastele selliste inimeste olemasolu selgitame?”. On teada ka juhtum, kus korteriühistu muutis oma põhikirja, et majutusteenuse pakkumine erihoolekande klientidele oleks keelatud. Eesti Puuetega Inimeste Koda tõi aga näite 2013. aastast, kui teovõimelisele autistlikule noorele inimesele keelduti korterit üürimast ja nõuti hoopis üürilepingu sõlmimist tema vanemaga.

Erivajadusega inimeste üüriturul tõrjumine on ohtlik tendents, kuna sellega kaob neil võimalus teistega võrdsetel alustel eluaset hankida ning see võib kaasa tuua ühiskonnaelust kõrvalejäämise, rääkimata emotsionaalsest kahjust ja pettumusest või enesehinnangu langemisest, kui korterit ei õnnestu saada endast olenemata ja niigi pingeid tekitava erivajaduse tõttu. Pikemas perspektiivis soodustavad sellised arengud ühiskonna killustumist ja erinevate sotsiaalsete gruppide vaheliste lõhede süvenemist: kui erivajadusega inimesed jäävad korteriturul tõrjututeks, võib tekkida olukord, kus neil on valida ainult kehva ja veel kehvema variandi vahel. Valik näiteks perifeerias asuvate või elutingimuste ja heakorra mõttes alla arvestust jäävate elupindade vahel loob omakorda pinnase segregatsiooniks, mille tulemusena ei saa erivajadusega inimesed elada väärtuslikemates ning erinevate töö- ja vaba aja veetmise võimalustega piirkondades.

Kannatab ühiskonna sidusus

Korteriturul toimuva diskrimineerimise puhul võib tõmmata paralleele diskrimineerimisega tööjõuturul. Nii sooline palgalõhe kui ka inimeste eristamine värbamisprotsessis nende rassi, soo või rahvuse tõttu päädivad sellega, et inimesest endast sõltumatute omaduste alusel antakse mingile grupile eelis teiste gruppide ees.

Eestis pole reaalsetele vajadustele vastavalt piisavalt sotsiaalkortereid. See loob situatsiooni, kus kõik, mh haavatavamatesse rühmadesse kuulujad, peavad eluaseme pärast võrdsetel alustel konkureerima. Seda hapram on nende seisund, keda mingi tunnuse alusel üüriturult välja tõrjutakse. Lõpuks võib minna sarnaselt kirjeldatud roma perega: jäädakse ilma normaalsete tingimustega elupinnast või seda tuleb otsida nii kaua, et inimeste sotsiaalmajanduslik seisund muutub ebakindlaks ja haavatavaks.

Olukord, kus välismaalastele või muurahvuselistele ja -keelsetele inimestele kortereid või tube välja ei üürita, loob pikemas perspektiivis ka võimaluse, et potentsiaalne tööjõud jätab Eestisse vtulemata. Eesti tööturul on praegu kvalifitseeritud tööjõu puudus, seda eriti spetsialiseerumist ja oskusteavet nõudvatel tehnoloogiaerialadel. Selles kontekstis on oskuste ja väljaõppega spetsialistidele sobiva eluaseme leidmine nende siia saabumise ja ühiskonda panustamise eeltingimus. Kui eluaset ei õnnestu saada, ei langeta spetsialist ka otsust siia kas või ajutiselt töötama ja elama kolida.

Samal ajal kuuleme aga positiivseid lugusid välismaalt. 1. märtsil otsustas Suurbritannia kõrgeim kohus, et seni kehtinud üürilevõtja immigratsioonitausta kontrollimise määrus on diskrimineeriv ning läheb vastuollu Euroopa inimõiguste konventsiooniga. Kohtus tõestati, et määrus peidab endas rassilise diskrimineerimise võimalusi ning sellel pole immigratsiooni kontrollimisel tegelikku mõju. Samuti on tuntuim jagatud majutusteenuse pakkuja Airbnb uuendanud oma eeskirju ning kehtestanud ametliku diskrimineerimisvastase poliitika, mille aluspõhimõtted on kaasamine ja austus. Airbnb toob oma kodulehel välja, et majutuse pakkumisel on keelatud ja taunitud igasugune rassiline, rahvuslik, usuline, seksuaalne ja sooline diskrimineerimine. Diskrimineerida ei tohi ka erivajadusega inimesi.

Õigus eluasemele on üks kõige üldisem ja põhilisem inimõigus – ühiskonna tervise seisukohalt on kinnisvaraturul kanda kinnitanud diskrimineerivad tendentsid vastuolus nii inimõiguste kui ka -väärikusega ning mõjuvad ühiskonna sidususele negatiivselt. Tänapäeva Eesti – õigusriik, kus lähtutakse põhiõigustest ja demokraatlikest väärtustest – ei tohiks endale lubada selliste ühiskondlikku sidusust ohustavate hoiakute tekkimist. Olukorra paremaks muutmine on aga kõigi kinnisvaraomanike, maaklerite ja valdkonnas tegutsejate kätes.

Iiris Viirpalu on Eesti Inimõiguste Keskuse kommunikatsioonijuht, kes on varem Müürilehte vabakutselise kultuurikriitikuna kaastööd teinud.