Andres Lõo, Han Sotofett ja Jaakko Eino Kalevi on saanud valmis kolme aasta taguses talvises Berliinis kolme sessiooni vältel salvestatud ühise albumi „Jazzsomdub”. Plaadi valmimisprotsessi valgustab Andres Lõo.

Han Sotofetiga oled sa varemgi koostööd teinud, kuid Jaakko Eino Kalevi on sinu jaoks uus loominguline partner. Mis teid kolme kokku tõi?

Han Sotofeti ehk DJ Sotofetiga kohtusin ca 2005. aastal, mil tundsin kõrgendatud huvi eksperimentaalsema muusika ja helikunsti vastu. Kutsusin toona DJ-duona Sex Tags tuntud vennad Tallinnasse enda kureeritud näitusele „Sex” esinema. Hiljem palusin Sotofetil kujundada oma sooloalbumi „Skeletons on Rock” kaane. Sellel plaadil on ka esimene koostöös praeguse Sotofetiga sündinud lugu pealkirjaga „Magazine”. Võib öelda, et päris Han Sotofetiga ma koostööd teinud ei olegi, sest see on tema džässi-alias… Aga Jaakko Eino Kalevi… 2016. aasta talvel, kui olin värskelt Berliini kolinud, kutsus Han mu Jaakko stuudiosse, mis oli triiki kultuslikke analoogsünte, delay-masinaid ja löökpille täis. Jaakkot ma isiklikult varem ei tundnudki, kui välja arvata, et aeg-ajalt ajas keegi meid välimuse pärast sassi. Tulime lihtsalt kokku, et jämmida. Sotofett ja Jaakko Eino olid ühe sessiooni juba teinud. Salvestasime kolm sessiooni ja nendest Sotofett miksiski albumi kokku. Kõik toimus üsna kiiresti ja väga sujuvalt. Sotofeti produtsendikõrv tundus selle juures mulle kõige huvitavam, kuna tema on meist kolmest n-ö kõige vähem koolitatud, ja omal viisil panustabki tema ebakonventsionaalsus „Jazzsomdubi” erilisusse. Vähemalt ma ise arvan, et tegemist on kindlasti teistmoodi džässiga. Tegime veel nalja, et see on Nordic jazz, sest norrakas, soomlane ja eestlane said kokku… Aga see nimetus kõlaks liialt rassistlikult.

Kas teil oli lihtne muusikalist ühisosa leida või panustasite just oma erisustele?

Mu esmasteks instrumentideks on ju trummid ja löökpillid, nii et seal polnud midagi, mis oleks saanud mitte meeldida – mängida kahe toreda muusikuga trumme! Jaakko on, muide, lisaks heale trummarimeelele ka suurepärane saksofonist. Kui päris aus olla, siis kõik said mängida seda, mida tahtsid. Ja Sotofett tegi seda, mida on teinud dub’i-kuningadki – kasutas stuudiot kui instrumenti. See oli väga intuitiivne ja pingevaba olukord.

Kas plaadile eelnes ka mingi eeltöö? Mis teemasid siit leida võib?

„Eeltöö” oli vast respekt üksteise vastu. Solidaarsus võib-olla. Mingeid kokkuleppeid ja juttu ei olnudki. Ka salvestuste ajal. Huvitav oli laduda pikki, mitte ainult kosmilisi, vaid ka koomilisi partiisid. Lihtsalt kulgeda ja mitte mõelda saundile, seostele või taotlustele. Džässiosa oligi see free, mida muusikud muidu üsna raskesti kuulatavas free jazz’is vast ise kõige rohkem naudivad, aga kosmiliseks teeb kogu sulami dub’ilik lähenemine. Dub’i pean väga oluliseks selle riddim’i-kesksuse ja psühhedeelsuse pärast. See on nii rikas stiil, kogu see reggae perekond – see ei ammendugi üldse. Põhjus, miks DJ Sotofett andis oma Sex Tags Amfibia alt välja minu koostöö säravate eesti muusikute Ervin Trofimovi, Taavo Remmeli, Anne Türnpu ja Kaido Sussiga ehk loo „Seto Dub”, on just dub’i-lembus. See stiil ja tema eeskuju Don Papa kodulinnast Mossist on vist teda grafitikultuuri kõrval üldse kõige rohkem mõjutanud. Ja see ühendab meid. Aga Jaakko pöörane soolo loos „Essens” kõlab nii orientaalselt, sest see on mängitud mustadel klahvidel.

2018. aastal tegelesid sa Peeter Lauritsa ja sinu enda ühisnäitusel ühisteadvuse ja inimeste teiste eluvormidega võrgustumisega. Mis teemad sind kunstnikuna praegu enim huvitavad?

Idee, et kunstnik ja kunstniku kogemusega inimene imbub n-ö sootsiumi, tegutseb seal kellena tahes ja annab oma kogemust mõnes muus vallas edasi, on miski, millesse ma olen ise alati panustanud ja millele ma sooviksin ühiskonna suurt heakskiitu. Omal moel toetab seda mõtet praegu ka eriti populaarseks muutunud #teaduskunsti agenda. Arvutite ja interneti tulekuga hakkas maailm muutuma ja tõi idee sellest, et insenerlik leiutajamentaliteet ja kunstniku avatus ei ole ega peagi olema lahus, tagasi n-ö peavoolu. Ma olen mõelnud, et teaduse pakutav teadmus on imeline, kui ainult sellesse süveneda. See paneb pea plahvatama. Ma arvan, et oleks imetore, kui kunstnikkond ja teadlased rohkem koostööd teeksid. Õnneks ongi sel teemal näiteks ELis, UKs ja Kanadas ka päris raha taga.

Teed praegu koostööd Vera Dvalega. Räägi sellest projektist lähemalt.

Hiljuti ilmus meil koos Vera Dvalega üks lugu tema kassetil „Music is Kinship” (Good Morning Tapes). Koostööd oleme teinud viimastel aastatel, mil see jõuline norra helilooja on ka juba ohtralt etteasteid teinud. Tunneme ammusest ajast ja koos tehtud muusika tahab välja tulema hakata küll, aga seda, millal see juhtub, on vaja veel selgitada. Saladus on ilus.

Pane kõrv peale: andresloo.bandcamp.com