Seekordse „Uue eesti biidi” fookusartist Automaattinen tunteidenkäsittely (tõlkes „automaatne tunnetetöötlus”) on ühe jalaga Eestis, teisega Soomes. Tegemist on räpiduoga, mille moodustavad Kiia Beilinson ning eestlanna Eva-Liisa Orupõld. Armastuse ja Wi-Fi vahelisest sarnasusest, naisräpparite populaarsusest ja õlle kõrval sündinud lugudest neist viimasega juttu tegimegi.

Kui kaua sa muusikaga tegelenud oled ning kuidas sattusid räpiduosse Automaattinen tunteidenkäsittely?
Olen laulnud paaris rokk- ja popbändis, kuid pole neid žanre täiesti omaks pidanud. Pigem on mu süda tuksunud räppmuusikale. Alles nüüd, 20 aastat hiljem olen julguse kokku võtnud, et seda teha. Tutvudes oma bändikaaslase Kiia Beilinsoniga selgus, et oleme mõlemad naljanaised ja armastame hiphoppi. Mõistsime, et räppi saab teha ka omal moel, just nii nagu ise tahad, ja nii oligi meil ühe minutiga bänd olemas. Kohe alguses leppisime kokku, et liiga täpseid piire oma muusikale ei sea ega proovi suruda ennast mingisugusesse kasti, vaid meelsamini venitame hiphopi äärejooni. See on vabastanud stressist ja aidanud olla loov.

Räpp on maailmas praegu igatpidi kõrge lennuga. Soomes on toimumas just naisräpparite esiletõus. Millest see tingitud on?
Hiphopikultuur on olnud siiani meeste valduses, mis on tekitanud küsimuse, et miks see nii on. Arvan, et sellest sündinud frustratsioon on mõjutanud peokorraldajaid, kuid andnud julgust ka sahtlisse kirjutavatele naistele, et oma loomingut nähtavale tuua. ATKd näiteks paluti esinema enne, kui meil ükski lugu valminud oli, mis näitab, et nõudlust naiste tehtud räpile on. On tõsiasi, et mida rohkem on neid, kes seda asja ajavad, seda lihtsam on ka ise julgelt välja tulla ja oma võimetesse uskuda. Kui ma noorem olin, räppisid mulle ainult tumedanahalised mehed, kelle juttudega oli raske samastuda. Nüüd on aeg, mil keegi ka mulle lugusid kirjutab. Arvan, et niimoodi tunnevad paljud inimesed. Naised toovad ka uut saundi ja häält, mis on juba natuke igavaks muutunud „rap game’is” väga oodatud. Ma ise sooviks näha veel rohkem queer-räppareid, nagu Mykki Blanco.

Mis on peamised teemad, millest te räägite?
Teemad keerlevad armastuse ja tunnete ümber, kuid igas loos on ka teine, kergem tasand. Näiteks meie esimene lugu „WIFI” võrdleb armastust internetiga, mobiiltelefoniga, mida ei suudeta käest lasta. Mu tunded on emoji’d ja ma tean, kust leian su isikliku hotspot’i. Meile meeldib sõnadega mängida ja leida teemadest mitu tähendust. Lugu „Jahti” on jällegi meestejahist, samal ajal purjetame aga jahiga merel. Kui hakkad pöörama tähelepanu keelele, leiad igalt poolt naljakaid sarnasusi, mille kasutamata jätmine oleks lausa kuritegu. Tegime ka Rihanna loost „Desperado” oma versiooni, mis räägib sellest, kui oled pühapäeval pohmellis, alasti ja hale. Eesmärk on tuua argipäevast sõnastikku lugudesse, unustamata tundlikkust ja väikest nalja.

Kuidas põimuvad omavahel teie muusika ja feminism?
Ma arvan, et feminismi määratlus on igale inimesele isiklik. Kellegi silmis oleme me selle esindajad, teised ei näe meis feminismi absoluutselt. Ütleks, et meie eesmärk on purustada heteronormatiivseid struktuure. Räppmuusikat võib teha, kandes lillelist kleiti ja olles tundlik, kuigi samal ajal nähakse seda kultuuri mõnes mõttes maskuliinsena, kõvaduse ülistusena. See tunne on väga võimas, kui valdad oma energiaga kogu ruumi ja oled naisena tegutseja, mitte passiivse pilgu sihtkoht. Tähtis on ka see, et meil oleks laval lõbus, nii et midagi ei sünni, korts otsa ees, vaid vastupidi. Stigmasid peab murdma ja piire ületama, kuid meie teeme seda flirdiga pooleks.

Kuidas sünnib üks ATK lugu?
Me eriti eraldi ei kirjutagi, sest saame inspiratsiooni teineteiselt. Mina alustan juttu ja Kiia lõpetab selle. Tavaliselt läheb nii, et lepime kokku päeva, mil kirjutame workshop’i käigus uue loo. Paneme paika fookuse, mille põhjal mõtleme sõnu. Kui meid kutsuti halloween’i-peole, mille teemaks oli fantaasia, tegimegi selleks õhtuks loo „Fantasia”. Järgmiseks kuulame biiti ja hakkame koos sõnu ritta seadma. Tasapisi sünnib laulu ülesehitus, mis võib hiljem veel vabalt muutuda.

Esimene lugu „WIFI” valmis kaks päeva enne esinemist Kopenhaagenis Nørrebro pargis õlut juues, mille tõttu lõpuks ka lennukist maha jäime. Päris mitu korda on olnud nii, et loo kirjutamine jääb viimastesse päevadesse. Ehk loome paremini, kui on natuke pinget. Kui sõnu ära ei õpi, on ka okei. Oleme paar korda neid otse telefonist lugenud. Samas point ongi see, et muusikategemine peab olema pingevaba ja lõbus. Kõike võib teha omamoodi.

Kuula lisaks Automaattinen tunteidenkäsittely SoundCloudist.