Artistinime Bedless Bones all tegutsev Kadri Sammel tegeleb oma esimesel sooloalbumil „Sublime Malaise” haiguse kui metafooriga.

Üks tuntud DJ ja produtsent on kunagi öelnud, et lõbus muusika kõlab tema jaoks igavalt. Kuidas sina lõbusasse muusikasse suhtud?

Hakkasin nüüd mõtlema, mis lõbusat muusikat ma üldse kuulan. Blondie on ju lõbus? Blondie meeldib mulle väga. Aga üldiselt on nii, et pinnapealsele eufooriale rõhuv hea-tuju-muusika tekitab pigem ärevust, tühjustunnet. Eelistan midagi, mis laseb sügavamale oma tundmustesse või abstraktsetesse mõttekäikudesse süüvida või on üldse ilma sissekodeeritud emotsionaalse laenguta energialaks. Samas ei saa öelda, et helge, sillerdav, impressionistlik muusika mind külmaks jätaks.

Sa oled olnud pikka aega üks osaline bändis Forgotten Sunrise. Kas sooloprojekti alustamine oli sul juba ammu plaanis ning kas üksinda lavale minek tundus suur eneseületus?

Ma olen tegelikult varateismelisest saati mõelnud, et tahaks täiega muusikat teha, aga millegipärast ei tundunud mulle reaalne, et ise sellega hakkama saan, pigem oli ettekujutus selline, et keegi teine võiks produtseerida ning mina mängiks ehk sünti ja laulaks. Anders (Melts, Forgotten Sunrise’i asutaja – toim.) julgustas mind proovima ning hakkasin katsetama, alguses dark ambient’i ja vabamate vormidega. Paari kuu pärast olid mul esimesed lood nii valmis, et mõned neist said ka Forgotten Sunrise’i repertuaari, aga kohe oli selge, et hulk loomingust on kuidagi rohkem minu enda oma. Nii et tegelikult tegin ma enne „oma” muusikat ja siis kutsus Anders mind Forgottenisse. Üksinda andsin vist ainult kaks live’i, nüüd on Anders ka Bedless Bonesis minuga koos laval ja toetab mind trummidel. Mina olen jälle Forgotten Sunrise’is rohkem toetav liige. Ma ei tea, kas üksinda lavale minek päris eneseületus oli, ei mäleta, et oleks suurt põdemist olnud, pigem ketrasid peas igasugused tehnilised detailid – enda olemise ja esinemise peale eriti ei jõudnudki mõelda.

Ühes intervjuus tõid sa välja Susan Sontagi raamatu „Illness as Metaphor” ning ka sinu album „Sublime Malaise” puudutab haige olemist ja sellest seisundist eemaldumist. Miks see teema sind huvitab?

Sontag nimetab haigust elu ööpooleks; meil kõigil on sündides nii tervete kui ka haigete riigi kodakondsus, ja kuigi me eelistaks ainult head passi kasutada, peame ikkagi millalgi ka teist poolt külastama. Sontagi sõnum on, et haigust ei kasutataks metafoorina, ja tema kõneleb ikkagi füüsilisest haigusest. Mind huvitas aga pigem haigus kui metafoor või vahend, millega kirjeldada eelkõige tunnetuslikku seisundit, mida iseloomustab millegi puudumine, võõrandumine. Tegeledes loominguga ning olles oma maitselt ja eelistustes üsna autsaider, on need küsimused, mis puudutavad kuulumist, suhestumist, võõrandumist, olnud olulised. Pikast vaikimisest ja teatavast quarter-life-kriisist välja tulles on olnud päris vabastav neid tundeid ja ideid muusika vahendusel edasi anda. Ma ei ütleks, et „Sublime Malaise” oleks seejuures jubedalt kannatav või mäslev album, pigem on see veidi nagu see, kuidas terve inimene mõtleb läbipõetud haigusele ja tunneb kergendust, aga samas natuke romantiseerib ka seda, et sai tükk aega niisama vedeleda. I Die: You Die kirjutas oma arvustuses, et selle albumi energia sünnib pigem sünergiast, mitte konfliktist. Olen sellega üsna nõus.

Sa kirjutad ise ka oma lugude sõnad. Kas muusik peab olema ka hea poeet? Kuidas sa suhestud sõnade kirjutamise protsessiga?

Hea muusika on hea muusika ja see võib olla ka pudikeeles lauldud, aga üldiselt on mulle, jah, oluline, et sõnad oleksid head. See on olnud minu jaoks ka üks takistus, sest ma ei saanud oma kirjutistega kuidagi iseenda kriitikafiltrist läbi või siis oli oht liiga keerulisi kujundeid kasutades ebasiirana mõjuda. Mingil hetkel lasin lihtsalt lahti ja kirjutasin sellest, mis parasjagu oluline tundus.

Mis sind muusikamaailmas praegu kõige rohkem köidab?

Köidavad praegu ja on alati köitnud tugevad loomingulised karakterid, kes ei konformeeru, ei jookse trendidega kaasa ja julgevad uuendada. Kes on pühendunud oma nägemusele ega painuta seda üürikese edu või numbrite nimel. Kui paljud mu suured lemmikud, nagu Nick Cave, Einstürzende Neubauten, Dead Can Dance, kuuluvad vanemasse põlvkonda, siis üks viimaste aastate mõjuvaim artist on olnud Lingua Ignota, kes on death industrial’i, noise’i jms ekstreemseid žanreid kokku segav klassikalise muusika taustaga muusik ja akadeemik, kelle looming keskendub naistevastasele vägivallale. Hiljuti Berliinis nähtud industriaalmürabänd HIDE tekitas oma poosi ja hüpernegatiivse vastanduva hoiakuga alguses pigem skepsist, oli isegi eemaletõukav, kuid olen hiljem korduvalt neile mõelnud ja ilmselt nad siiski mõjusid mingil määral katartiliselt. Suur respekt artistina on olnud alati Karin Dreijeri suhtes, kuigi ta hiljutisem looming mind enam eriti ei kõneta. Julgus, muutused ja edasiminek on olulised ning inspireerivad.

Kas oled hakanud mõtlema juba ka uuele materjalile ja plaadile?

Jah, mõte hakkas kohe edasi liikuma, kui esimene album välja sai. Võtan nüüd endale rahulikult aega, et ideid koguda. Intrigeerivaid suundi-teemasid on mitmeid, aga tahan, et õigeni jõudmine toimuks võimalikult orgaaniliselt.

Tutvu Bedless Bonesi loominguga lähemalt siin.