Villem Eplik, kes teeb muu hulgas häält stoner doom metal’i bändis Estoner, andis eelmise aasta lõpus Borm Bubu nime alt välja oma esimese sooloalbumi „Code Brown”, mis on pälvinud kõiksugu stiilihaakidega üldise positiivse vastukaja. Villem ise tahaks aga kuulda rohkem seda, mis inimestele selle plaadi puhul ei meeldinud.

„Code Brown” on oma vundamendilt metal-plaat, kuid lisaks on seal vangerdusi, mis ulatuvad metal’i raamidest välja. Kas sa tajud metal’is mingeid trende, mis seda suunavad?

„Code Browni” omapärane stiil ei olnud kaalutletud, see sündis pigem frustratsioonist, mida tol ajal metal’i vastu tundsin. Mu muusikamaitse liikus teistes suundades ja tundsin asju, mida tavalise metal’i kaudu väljendada ei saanud. Mõnes mõttes tahtsin teha maailma kõige eba-metal’ilikuma metal-albumi, mis avastab teisi teemasid, aga säilitab jõulisuse ja paksu kitarritooni, mis kõrva mõnusalt ära täidab. 

Kuidas seletada metal’i võlu inimesele, kes peab seda ühtseks heli- ja karjumise massiks? 

Ma arvan, et põhjus, miks metal’it peetakse tihti seosetuks müraks, ei seisne selles, et sel oleks mingisugune peidetud võlu, mis enamikule kättesaamatuks jääb. Mulle meeldib metal, sest see on jõuline, energiline, tehniliselt muljetavaldav, üllatav ja seda on lõbus kuulata/mängida. Paljud inimesed otsivad muusikast samu omadusi, lihtsalt ekstreem-metal’is on need viidud äärmusteni ja selleks et „müra” seest muusikat kuulda, on vaja selle stiili iseärasustega harjuda.

Räägi lähemalt „Code Browni” sünnist. Olid sul seda alustades juba kindlad ideed, kontseptsioon ja teemad olemas, millele keskenduda, või valmis palju ka niisama jämmides?

„Code Brown” sündis, kui avastasin, et mul on välja kujunemas iseloomulik käekiri, mis haakus juhuslikult hunniku vanade käikudega, mis ajusoppides tolmu kogusid. Istusin stuudios ja märkasin, et mul on piisavalt palju ideid, et need albumi vormi siduda. Umbes pooled lood olid mingil kujul olemas juba varem, aga põhiliselt sündis see plaat ikkagi stuudios kohapeal. Näiteks „Hoodi sangar” ja „Behold” tekkisid täiesti spontaanselt. „Ibrišnu” ja „Cops” olid valmis juba enne albumi põhiosa salvestamist.

Mis teemad sind sõnu kirjutama ajendavad?

Sõnu kirjutades proovin olla siiras mingi abstraktsiooni kaudu. See, mis tekstis täpselt kirjas on, pole tähtis, kui see õige tunde edasi annab. Kui kõiki minu tekste sõna-sõnalt võtta, oleksid „Being Forcedil” ja „Copsil” päris murettekitavad implikatsioonid. Tekst ja selle sisselaulmine on tavaliselt üks loo valmimise viimaseid etappe. Vahel juhtub, et mingi salm kõlab peas lahedalt, aga on praktikas täiesti ebavajalik. Kitarr ja trummid võivad väljendada sama palju või isegi rohkem kui sõnad, nii et tavaliselt lasen neil end juhtida.

Sa õpid ülikoolis filmiheli. Mil määral filmimuusika su loomingut mõjutab? Millist filmi selles oma lemmikuks pead?

Filmimuusika mind eriti ei mõjuta, ainult „Po” on võib-olla natuke Grünbergist inspireeritud. Teised lemmikud on „The Holy Mountaini” ja „The Exorcisti” soundtrack’id. Mulle meeldib neid kuulata, aga ei tähelda, et need oleks minu kirjutatud muusikat eriti suunanud.

Mis sul praegu muusika mõttes käsil on ning kuhu su looming kisub?

Valmimas on Estoneri neljas album koos koomiksiga ning teen proove oma teise bändi Courtroom Prolapse’iga. Borm Bubu koha pealt olen kodus tinistades palju materjali kirjutanud, kohati tahaksin oma muusikalisi piire kaugemale lükata, samas ka n-ö juurte juurde tagasi minna, kuigi alles teise albumiga on seda ehk pisut vara teha. Stuudios võtavad need ideed niikuinii uue kuju, mida ma praegu veel ette aimata ei oska. Kirjutangi neid vastuseid tegelikult stuudiost, kuhu olen pärast pikemat pausi katsetama naasnud. Üks põhiline eesmärk tuleva materjaliga on kindlasti oma trummimängu parandamine, see oli minu arvates „Code Browni” kõige nõrgem lüli.

Mis on teravaim või meeldejäävaim tähelepanek, mida oled enda plaadi kohta kuulnud või lugenud? 

Kogu tagasiside plaadi kohta oli super positiivne ja olen selle eest väga tänulik. Üritades sellest materjalist edasi liikuda, tahaksin rohkem teada, mis inimestele selle juures ei meeldinud, nii et tagasiside oleks võinud olla isegi „teravam”. Pean siinkohal tõstma esile Jakob Juhkami arvustuse, mille ta kirjutas, kui plaat esialgu ilmus. Seda lugedes oli tunne, et minust on täielikult läbi nähtud, ja ta sõnastas paljud asjad, mida ma sellel albumil saavutada tahtsin, paremini, kui ma ise oleksin suutnud. Lisaks tegi Jakob albumile masteri ja tutvustas mulle paari bändi, mis on mu praegusteks lemmikuteks kujunenud, nii et tema mõju Borm Bubule ei saa alahinnata.