Viljandist võrsunud indie-pungikooslus lack of Eoins läks pea viis aastat tagasi pikemale puhkusele, jättes sahtlitesse ja raalidesse maha omajagu valmis vormimata ideid, mille bändi eestvedaja Madis Järvekülg nüüd koos Martin Kikasega uuele elule on äratanud. Esimesega neist siinkohal juttu teemegi.

lack of Eoinsi täispikk album ilmus 2009. aastal. Kolm aastat hiljem remiksialbum „Sudden Death Mode”. Nüüd oled sa üksi tagasi Eoinsi nime all ning esimene avaldatud lugu „What the Future Holds” on kõvasti elektroonilisemast koolkonnast kui selle eellase pungilik saund. Kas eelistad praegust projekti eelmisest pigem lahus hoida või kannad ikkagi grupi mentaliteeti mingil määral edasi?
Päris lahus neid hoida ei saa. Ei saa ka öelda, et ma päris üksi tagasi oleks. Oluline osa selle materjali vundamendist, mis tulevase albumi peale saab, on ikkagi valminud koostöös kahe teise loE liikmega (Kaur Kuslap ja Kristjan Peterson) aastaid tagasi. Seepärast oli ka vaja nimi ära muuta, et nüüd on asjaolud teised, aktiivset bändi pole. Aga et lõviosa songwriting’ust ja arranžeeringutest pärineb endiselt minu sulest ning Martin Kikast kui kaasprodutsenti võib ka endiselt sisuliselt koosluse liikmeks pidada, siis uute lugude käekiri võiks ikkagi loE sõpradele tuttav olla. Seesama muusikaline rahutus avaldub võib-olla natuke vanemal ja targemal, ehk professionaalsemalgi ning natuke läbimõeldumal kujul. Aga tõsi ta on, et elektroonilisi elemente kuuleb nüüd tunduvalt rohkem. „What the Future Holds” on samas albumi kontekstis erandlikult suurel määral elektrooniline.

Kuidas sa ise Eoinsi olemust määratled?
Minu jaoks on ta esmalt lihtsalt ventiil, et vabastada oma lemmikkunstižanris mingeid meeleseisundeid, mida päriselulistes situatsioonides sellisel viisil erinevatel põhjustel teha ei saaks, ei julgeks või ei tohiks. Ma räägin rohkem tulevast albumist kui Eoinsist, sest praeguse seisuga esimene viimast defineeribki. Stilistiliselt vist suhteliselt ebaühtlane ja emotsionaalselt paigalpüsimatu. Seepärast ei oska ma absoluutselt aimata, kuidas ta olemasolevate maitsekultuuride pingeväljadega suhestuda võiks. Tõenäoliselt ta seda suurt ei teegi. Eks ta mingit moodi eriomaselt kontrollitud, minu jaoks ka tugeva psühholoogilise varjundiga kaos ole. Ja eks vastavas kontrollimehhanismis see „olemus” ka peitub, mis žanrilise tõmblemise ja isepalgelised impulsid ühe katuse alla koondab. Tahaks küll loota, et mingi „oma näo” see ette manab. Üks oluline element sellest on näiteks pidev hook’ide olemasolu, Eoins tahab praegu ikkagi luua võimalikult ideerikast ja kompleksivaba popmuusikat, mitte abstraktseid aukartust eeldavaid helimaastikke. See ei tähenda samas, et tema keskne tundmuslik iseloom pigem näiteks sünge ei võiks olla.

See aeg on ka piisavalt pikk olnud, et muusikamaailma on tulnud ja sealt läinud mitmeid trendikaid žanre, millega sa kultuuriajakirjaniku ja melomaanina niikuinii kursis oled. Kas ja kuidas see aeg sind muusikuna suunanud on ning mida olulist sa enda jaoks vahepeal avastanud oled?
Eks kaudselt mõjutab kõik see muusikaline, millega kokku puutud. Ja ma tõesti püüan ise võimalikult erinevat muusikat kuulata ning oma eelistusi pidevalt teadlikult kahtluse alla seada. Vahepeal koondus mu esmane huvi ambient’ile ja nüüdisaegsele kammermuusikale, igal aastal leian enda jaoks paar meeldivat metal-albumit. Laiemalt levinud, aga auteur-tüüpi popmuusikas võluvad mind helitehniline perfektsus ja kompositsiooniline kaalutletus. Ühe oma vanema uue loo puhul on minule varjamatult ilmne, et see on näiteks Tolmunud Mesipuust mõjutatud. Aga ma arvan, et suures plaanis on väärtuskriteeriumid, mis minu muusikalist mõtlemist suunavad, aja jooksul suhteliselt samalaadseks jäänud. Olgugi et need võivad olenevalt juhtumist avalduda nii negatiivse kui ka positiivse hinnangu saatel ning sünnivad üha uuesti uutes vormides. Kindlasti tahan ma teha sellist muusikat, mida mul endal kuulajana huvitav avastada oleks. Kõlab klišeena, aga nii – egoistlik – ta paraku on. Oleks imeline omada võimet omi asju (või mis tahes enda jaoks tähenduslikku albumit) n-ö puhta lehena kuulata.

Kui palju sa vahepealsetel aastatel muusikaga tegelesid? Kas Eoins on kogu aeg vaikselt „sahtlis” oma aega oodanud?
Poolte lugude põhjad on juba viis-kuus aastat tagasi kolmese bändiga salvestatud. Mingil hetkel hakkasin ma neid Tartu kodus edasi arendama. Tegin ka uusi lugusid, mis on suuresti üksi ehitatud, sisse mängitud ja ära ehitud. Aga paar külalist on ka. Kõige pikem paus ehk oli vahepeal aasta või poolteist, kui ma ei teinud füüsiliselt lugude valmimiseks mitte midagi, aga mõtlesin nende peale ikka. Lugude lõplik kuju sai valmis umbes viimase poole aasta jooksul Ö Stuudios lühikesi seansse tehes, kus oli kompavat mõtlemist vähemalt sama palju kui sihtotstarbelist tegutsemist. Väga vabastav on sellest materjalist lõpuks lahti öelda.

Kas sul oli vahepeal ka teisi projekte?
Ei. Aga kui keegi sõbermuusikutest on palunud, siis olen ikka püüdnud nõu, ideede ja vahel ka vokaali, kitarriga aidata.

Mida tulevik toob?
Loodame siis, et sügisel tuleb album. Mis kujul see elavas ettekandes kajastuda võiks, seda veel ei tea. Kavatsen ikka muusikat edasi teha. Eoins jääb alles. Mismoodi täpsemalt, jälle ei tea.

Kuula lisaks siit.