Äsja ilmus Manchesteri plaadifirma Gondwana alt Londonis tegutseva eesti helilooja ja muusiku Johanna Kivimäe ehk Hanakivi debüütalbum „Goodbyes”, mis põimib omavahel meditatiivseid klaverihelisid ja elektroonilisi elemente.

Teeme alustuseks tutvust. Kes on Hanakiv, kust ta tuleb ja kuidas kirjeldaksid seda muusikat kellelegi, kes seda veel kuulnud pole?

Hanakiv on eesti muusik, kellele meeldib klaverit mängida ja seda elektroonikaga siduda. Enda muusikat on raske kirjeldada, kaldun seda iseloomustama kui segu klassikalisest, elektroonilisest ja ambient’likust muusikast. Tihti paigutatakse mind sektsiooni „modern classical”. 

Kuigi „Goodbyes” on su debüütalbum, on su muusikutee olnud küllaltki mitmekesine, alustades käsikellade ansamblist ja EMTAst ning lõpetades õpingutega Reykjavíkis ja Malmös. Nüüdseks oled sa jõudnud Londonisse. Mida kõik need punktid sinu loometeel on sulle kaasa andnud? 

Minu jaoks on nii inimese kui ka artistina kõige tähtsam jääda iseendaks. Mida ausam ma olen iseendaga, seda ausam on ka mu muusika (ja ma loodan, et seda on kuulda). Üldiselt võin ehk öelda, et need punktid on õpetanud mind olema mina ise, olema avatud ja usaldama protsessi. Olen pidanud pikalt õppima, kes ma muusikuna olen ja mida ma teha tahan, need kõik on olnud vajalikud etapid. Klassikaline haridus mängib kindlasti oma rolli, kuid samamoodi ka näiteks Reykjavíki plaadipoes 12 Tónar veedetud aeg ja Londoni muusikamaastiku mitmekesisus.

Millisena sa Londoni muusikaelu kirjeldaksid? Mis kontsertidel või pidudel oled käinud, mis on eriliselt meelde jäänud? 

Siin on absoluutselt midagi igale maitsele. Mulle meeldib Londoni puhul, et siin leiavad oma koha ka minusugused artistid, kes on pigem eksperimentaalsed. Olen kohanud palju inspireerivaid muusikuid ja tunnen suurt üksteise toetamist – oleme kõik selles muusikamaailmas koos ja ajame sama asja, vaatamata sellele, kui erinevaid stiile me viljeleme. Kõige rohkem on meeles minu lemmikartisti Tim Heckeri kontsert, kuid see toimus Brightonis. Eelmisel nädalavahetusel käisin kuulamas artiste Torus ja Hinako Omori, mis oli samuti väga inspireeriv.

Kuidas ristusid sinu ja plaadifirma Gondwana teed? 

Tegin selle albumi valmis koos helirežissöör Fi Robertsiga ja saatsin miksitud versiooni lihtsalt Gondwana meilile. Matthew Halsall võttis minuga järgmisel päeval ühendust ja nii see läks. Gondwana oli mu esimene valik, nii et ma olen väga õnnelik ja tänulik, et nad kohe vastasid. 

Kas nad andsid sulle ka mingit olulist tagasisidet?

Matthew oli albumi suhtes väga positiivne ja entusiastlik. Mõned kuud hiljem, kui valisime, mis lood plaadile jõuavad, olime üsna samal arvamusel, nii et kõik läks väga loomulikult. Oli küll üks hetk, kui mõtlesin natuke üle, ja siis oli suureks abiks, et ma ei pidanud neid otsuseid üksi langetama. Lõpuks jäid albumile kõik need lood ja selles järjekorras, nagu olime Figa enne Gondwanaga ühenduse võtmist paika pannud.

Oled nimetanud oma eeskujudena Tim Heckerit, Arvo Pärti, Kara-Lis Coverdale’i, Aphex Twini ja ka islandi muusikat. Mida sa nende artistide ja islandi muusika puhul enim hindad? 

Emotsionaalset aspekti ja originaalsust. 

Kas Eesti on su loomingus ka mingis muus vormis kohal?

Ma arvan, et see, kust me tuleme, mõjutab kindlasti meie loomingut ja väljendub kuidagi ka minu muusikas. Otseselt ma mingeid seoseid luua ei oska, aga esimesena tuleb mõttesse mainida Eesti loodust, sest see on minu jaoks inspireeriv ja Londonis elades igatsen tihti just seda. Samas ma arvan, et see on kõikidele eestlastele loomupärane.

Oled õppinud elektroakustilist kompositsiooni. Kuidas see on arendanud su mõtlemist muusikast? 

Keskendusin magistris natuke rohkem ruumilisele helile ja mõtlen siiani muusikat tehes heli paigutamisest ja liikumisest ruumis. Kindlasti on mu mõtlemist arendanud ka mingisugune teadmine salvestusprotsessist ja miksimisest, mille kohta olen õppinud ka albumi tegemise käigus, teiste muusikutega vesteldes ning lihtsalt katsetades. Produtseerimine ja miksimine on minu jaoks loomingu osad. 

Mis on albumi „Goodbyes” peamised teemad või tunded, mida tahtsid edasi anda? 

Peamine teema ongi ehk julgus jääda iseendaks või jõuda iseendani ja lasta lahti sellest, mis sind ei teeni. Aga kõige ilusam on muidugi see, kui see muusika jõuab inimesteni, keda ta kuidagi kõnetab, ja see ei pea kindlasti kattuma sellega, kuidas mina seda muusikat tunnetan või näen. 

Mis sul järgmiseks plaanis on? 

Selles vastuses ei ole midagi põnevat – plaanis on salvestada rohkem muusikat ja teha laive! Tallinnas saab minu muusikat kuulda 8. aprillil Terminalis.