Kunagi industriaal-techno punti Digital Poodle kuulunud Heiki Sillaste on Torontos resideeriv väliseestlane, kelle laialdasse muusikalisse ampluaasse on kirjutatud sisse saunaverandal salvestatud ambient’i, dub’i, tükikesi eesti lastemuinasjuttudest ja loodusest. Lisaks graafilise disaineri ametile veab ta ka oma elektroonilise muusika leibelit paper + sound.

Kuidas kirjeldaksid oma loomingut kellelegi, kes seda kunagi kuulnud pole?

Olen loonud elektroonikal põhinevat muusikat peaaegu 30 aastat, nii et minu stiil on aastate jooksul muutunud. Viimane sooloalbum „Dub Museum” kuulub instrumentaalse dub techno kategooriasse. Sellele eelnenud „Sauna Porch Recordings Co.” on aga soundtrack’i stiilis ambient. Uus muusika, mida praegu loon, on tume analoogsündi ja trummimasinaga acid house. Mulle meeldib hüpata üle erinevate žanrite, kuid elektroonilised toonid on alati põhilised.

Oled teinud muusikat juba alates 1987. aastast, lasknud välja üle 45 albumi ja su muusikat võib leida rohkem kui sajalt kompilatsioonilt. Kuidas sa muusika tegemiseni jõudsid?

Minu keskkooliaastatel toimus UK süntpopi plahvatus. Hankisin hullumeelselt palju 12” singleid: The Human League, Visage, Fad Gadget, Depeche Mode, Blancmange jne. Hakkas meeldima ka raskema teraga tööstuslik industriaalmuusika, nagu SPK, Skinny Puppy, Front 242 ja DAF. Kuulasin palju Kraftwerki ja Brian Enot. Järgmine loomulik samm oli proovida ise elektropoppi luua. Ostsin ja rentisin odavaid trummimasinaid ja süntesaatoreid, salvestasin algelise kassettmakiga. Mu vanaema oli klaveriõpetaja ja sain lisaks tema käest tunde. Levitasin oma lugusid kassetil ja vinüülil, müües neid kohalikes Toronto plaadipoodides ja postimüügi kaudu rahvusvaheliselt. Ameerika ja Euroopa leibelid võtsid ühendust ning plaadid hakkasid ilmuma üle maailma.

Su muusikaline karjäär algas industriaal-techno pundist Digital Poodle, mille lüürikasse ja sämplitesse on haagitud külma sõja lõpu ja Baltimaade iseseisvumise temaatikat. Mil viisil ja kui palju eesti kultuur sinu loomingus veel kajastunud on?

Paar aastat tagasi ilmus minu „Sauna Porch Recordings Co.”, mille lugudest suurem osa on salvestatud looduses, palksauna verandal, mille mu isa on Põhja-Ontarios ehitanud. Mõne laulu pealkirjad on eesti keeles, näiteks „Külm järve vesi”, millel on lõdvestunud tempo ja ambient dub’i atmosfäär. Loodus, saun ja järved on teemad, mis on esinenud hiljuti nii minu tehtud kujundustes kui ka helis. Viimasel plaadil ilmunud „Archivesil” olen kasutanud inimhäälte manipulatsiooni, mis on osaliselt leitud eesti lastemuinasjuttude plaatidelt. Torontos üles kasvades osalesin kohustuslikult iganädalases eesti koolis, eesti skautide rühmas ja suvelaagrites. Seega on mul Torontos palju eesti sõpru ning ka üsna palju sõpru ja perekonnaliikmeid, kes elavad Eestis.

Su loomingus leidub kõikvõimalikke elektroonilise muusika alažanre, alustades techno’st ja lõpetades ambient’iga. Kuidas su muusika ajas muutunud on? Kui palju sa nii-öelda uute vooludega kaasa lähed?

Kuulan kogu aeg uut elektroonilist muusikat. Mu heal sõbral on Torontos spetsiaalne plaadipood, nii et saan tema kaudu uut ja ka vanemat elektroonikat kuulata. Olen alažanritest alati huvitatud olnud, kuid leian, et tihti ei ole neil peale tempo suurt vahet. Mu muusika mõjutajad muutuvad kogu aeg. Olen teinud kolm plaati ambient’i, kuid uus muusika on senini lärmakam ja kiirema tempoga.

Hiljuti tegime „Uue eesti biidi” jaoks loo Kara-Lis Coverdale’iga, kes elab Montréalis ja kelle juured on samuti otsapidi Eestis. Kas sa oled märganud ka teisi väliseesti muusikuid, kes vaikselt Kanada pinnaselt pead on tõstmas?

Kara-Lis Coverdale’i ma tean, kuid teisi kahjuks mitte. Aga hiljuti selgus, et Black Flagi kitarrist Greg Ginn on eesti päritolu!

Vead Torontos oma plaadifirmat paper + sound ning oled tugevalt seotud ka kohaliku eksperimentaalse ja elektroonilise muusika skeenega. Kuidas sa Kanada skeenet praegusel hetkel kirjeldaksid? Mille järgi sa artiste valid?

Alustasin oma plaadifirmat paper + sound selle mõttega, et kuigi Torontos on küllaltki suur eksperimentaalse ja elektroonilise muusika skeene, ei ole paljud oma muusikat avaldanud. Peamine kriteerium on loomulikult see, et muusika oleks elektrooniline ja meeldiks mulle isiklikult! Olen andnud paper + soundi kaudu välja ca 50 plaati – ambient’i, dub’i, minimal techno’t ja eksperimentaalset industrial’i. Koostan kompilatsiooniseeriat „Quiet Drones”, mille peal on uued Toronto ja selle ümbruse ambient-muusikud. Vol 8 ilmub sel suvel.

Kui palju sa eesti muusikas toimuval silma peal hoiad?

Mulle meeldib väga Tartu muusik Thing. Paranoilised atmosfäärid ja kõvad rütmid. Maria Minerva psühhedeelne electro disco on meeldiv. Andres Lõo ja tema Faun Racket teevad huvitavat poppi. Sven Grünbergi esimene album „Hingus” on standard.

Kuula lisaks Heiki SoundCloudist.