Värske tantsupõrandate vallutaja Kadajase helisaagi alged pärinevad igapäevaelu väikestest asjadest, olgu nendeks siis südamekujulised vihmaussid või akendel vedelevad kassid.

Räägi lühidalt, kes on Kadajane ja kuidas ta muusika tegemiseni jõudis?

Kadajane on siinkohal adressaat ja ühine nimetaja hobisse suunatud energiavoogudele. Mäletan seda emotsioonide virvarri, millest kõik alguse sai, siiani väga selgelt. See oli viis-kuus aastat tagasi, kui kuulsin ühel väga lumisel jõuluõhtul Pärnust Tallinna poole sõites kogumikult „5: Five Years of Hyperdub” Kode9 vs. LD lugu „Bad”. Selles oli midagi nii mängulist ja võluvat, et minus kerkis esile tohutu analüütiline uudishimu nende elementide koosmõjul tekkinud strukturaalse maagia vastu. Järgmine loogiline samm oli ise järele proovida.

Kuidas kirjeldaksid oma loomingut kellelegi, kes seda kunagi kuulnud pole?

Ma ei oska iseendagi jaoks lahti seletada, mis ta on või mis ta ei ole – küllap olen veel justkui Age of Empiresis mustal alal ringi kompamas, oma rada leidmas. Aga võin kinnitada, et see on miski, mida on tehtud vaid tegemise eesmärgil, et tunda protsessist mõnu. Vahel on vaja lihtsalt punn eest lasta ja verd vahetada. Puhas aadrilaskmise värk.

Tegid eelmisel aastal kaasa UK plaadifirma Natural Sciences kogumikul „Future Works”, kus väänasid endale iseloomulikku võtmesse Aafrika mandri unustatud muusikat. Räägi lähemalt, mida see protsess endast kujutas ja kust nad su üles leidsid?

See oli aeg, mil Natural Sciences oli veel uus, aga järsult tuure koguv leibel. Kogumikule valitud pala pidi olema tegelikult sissejuhatuseks minu 12-tollisele – isegi lugude järjekord oli paika pandud, aga siis vajus huvi ära. Soovitan kindlasti silma ja kõrva peale panna, sest sealt torust tuleb uskumatult head kama. „Unknown Tape Edit” sündis ise nii, et võtsin paar trummimasinat, panin nad erinevaid taktimõõte järgima ning kolistasin nendega häbi tundmata ühe loo peale, mille ma suvaliselt kassetilt leidsin. Enne seda muidugi lõikusin, kleepisin ja pitch’isin paar semitooni madalamaks ka. Selline korralik hommikune karaokevoor Soome laeval.

Kust sa tavaliselt oma muusika jaoks inspiratsiooni kaevad?

Mind hämmastavad ja rõõmustavad väikesed, pealtnäha nähtamatud ja tühiselt argised hetked. Inimene kipub tajuma (tuttavat) olukorda ja ruumi nii mugavalt ja veidralt, et sellest lihtsalt läbi libisedes jääb väga palju märkamata. Üritan pidevalt sellest mugavustsoonist välja murda ja enda ümbert mõttega haarata, sest ümbritsev olukord muutub hoomamatult ja pidevalt.

Iga päev käidud kodutee võib olla palju sürreaalsem ja inspireerivam, kui ta esmapilgul tundub. Asfaldisse vajunud karabiin Kristiine ristmikul, akendel vedelevad esimese korruse kassid, katuseviilud Tallinna vanalinna majadel või südamekujuline vihmauss – see kõik tekitab minus lapsikut elurõõmu! Inspiratsioon on nagu ninja – kui õige valguse alt vaadata, siis ei peagi kaevama, sest ta on seal kuskil olemas. Aga džässi kaevan küll.

Su live’id toetuvad korralikule masinapargile. Kui palju sinus kollektsionääri algeid on?

Live’idel üritan pigem „minimaalset” joont hoida, et laval oleks täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Kodust võiks aga hea tahtmise juures kollektsiooni algeid leida küll, ent kollektsionääri minu seest mitte. Asja iva ei ole kogumine, ja annaks jumal nii palju kainet mõistust, et see nii ka jääks.

Oled sel aastal päris palju live’isid andnud. Mis sul järgmiseks plaanis on?

Mõtteid on palju, aga ei taha väga forsseerida – julgen unistada, aga mitte planeerida. Kõige parem tuleb käigu pealt ja tihti kipuvad soovid ka täide minema – seega peab ettevaatlik olema. Kalana Saundil ülesastumisega 23. juulil möödus täpselt aasta esimesest live’ist, mille ma Protestis ДИМА peol andsin. Olen selle aastaga väga rahule jäänud, sest live’ini jõudmine oli unistus, mis on nüüdseks igati täide läinud! Edasi tahaks sooloprojektide kõrvalt ka dialoogi ja dünaamilisemat lähenemist proovida – kindlasti oleks hoopis teine hingamine. Olen koostööprojektidele ja uutele ideedele igati avatud! Lisaks andsin enesele ka uusaastalubaduse, et hakkan plaate mängima.

Üks sõber rääkis su kevadisest Protesti live’ist üsnagi kitsukeses ruumis, kus kõik fiilisid täiega. Mis on ideaalne keskkond, kus sulle mängida meeldib?

Kui kõik fiilivad täiega, siis ongi ideaalne! Lennusadama angaaris oli väga äge, aga seda ruumi seal oli ka keeruline täita. Kui on pime, kell on palju ja muresid vähe, siis on väga super! Protest jääb ses suhtes kauaks meelde.

Kuula lisaks Kadajase SoundCloudist.