Tallinn Music Weeki avapeol 31. märtsil üles astuva kanada väliseestlanna Kara-Lis Coverdale’i muusika on nagu sisenemine pühakotta, kus kajavad vastu anonüümsed inimhääled ja elektrooniliste manipulatsioonidega põrkuv helge müra.

Kuidas kirjeldaksid oma muusikat kellelegi, kes seda kunagi kuulnud pole?

Ma ei ole kindel, kas mu loomingul on mingi muusika piiridest kaugemale ulatuv funktsioon. See ei ole mõeldud tantsimiseks ega söögitegemiseks, see peaks lihtsalt su kõrvadesse jõudma. Tavaliselt palun ma inimestel kuulata ja öelda, mida nad arvavad, et saaksin sellest õppida. Mõne arust on mu looming avangardne ja eksperimentaalne, kuna meil pole piisavalt terminoloogiat, et panna sõnadesse, mida kuuleme. Minu jaoks on see lihtsalt muusika ja see pole üldse nii ebatavaline. Muusikaajakirjanik Maya Kalev ütles kord selle kohta „omnivoorne”, nii et ma arvan, et see on hea viis, kuidas seda kirjeldada.

Sarnaselt Holly Herndoni ja Fatima Al Qadiriga on ka sinu loomingu kontseptsioonis olulisel kohal digitaliseerumine ja virtuaalne maailm. Mis sind nende teemade juurde tõmbab?

Arvan, et see uudishimu sai alguse siis, kui mul tekkis küsimus, mida salvestus endast õigupoolest kujutab. Kasvasin üles maal ja olin kogu elektroonikakultuurist eraldatud – ma ei saanud niisama plaadipoodi kõndida või osta mõnd teemakohast ajakirja ja see oli veel enne Google’i-ajastut. Kogu digitaalse muusika ja süntesaatorite helimaailm oli minu jaoks väga huvitav ning olin sellega Napsteri ja raadio kaudu tuttav, kuid mul puudus ligipääs informatsioonile, milliseid instrumente või vahendeid selle tegemiseks kasutatakse. Nii et kui ma hilises teismeeas ja varastes kahekümnendates arvutipõhist muusikat hakkasin tegema, olingi kõigile neile protsessidele, mida taolise muusika tegemiseks kasutatakse, äärmiselt vastuvõtlik ja väga inspireeritud – see oli minu jaoks nii kaua müsteerium olnud.

Lisaks su enda eelmisel aastal ilmunud albumitele „A 480” ja „Aftertouches” oled sa ilmutanud koos LXVga plaadi „Sirens” ning teinud koostööd Tim Heckeriga. See on väga palju tööd üsna lühikese ajaga. Kuidas su muusika selle jooksul arenenud on?

Enamik sellest loomingust valmis vahemikus 2012. aastast kuni 2015. aasta alguseni. Minu jaoks kõlavad nad kui ühe ajastu osa – peaaegu nagu kollektsioon. „A 480” on oma lihtsuse poolest üks mu lemmikuid, „Aftertouches” on muusikaliselt narratiivilt keeruline ja koosneb vormilt miniatuuridest ning „Sirens” on veelgi kompaktsem ja kontseptuaalselt ambitsioonikam – peaaegu nagu ooper.

Isiklikul tasandil tunnen ma nii muusikalises kui ka enda sisemises plaanis kasvavat enesekindlust. Pikka aega olin liiga häbelik, et oma muusikat jagadagi. Enne „Aftertouchesi” ilmumist võisin ühe käe sõrmedel üles lugeda, kui palju inimesi seda kuulnud oli. Mu töö on miski, mis on arenenud väljaspool internetti terve mu elu, kuid mingis mõttes tegutsesin ma justkui kahel poolusel: üheks oli mu akustiline esitlus klaveril, orelil või lauldes, mida olen alati jaganud, ning teiseks elektroonika, millest teadsid vaid mu lähedased. Olen enda suhtes alati ülikriitiline – miski ei tundu kunagi piisavalt hea. Nüüd, mil olen saanud üle maailma positiivset tagasisidet, saan aru, et mul on veel terve hulk loomingut, mida inimesed kuulda võiksid.

Sinu muusikast rääkides kasutatakse tihti sõna post-sakraalne. Mis rolli mängib su loomingus religioon?

Olen Kanada eesti kirikutes üle kümne aasta organistina töötanud, seega olen pühades kohtades päris palju aega veetnud. Pean end spirituaalseks inimeseks, kuid ma pole ühegi religiooni järgija. Samas innustab mind otsimise vaim ja asjade sügavama olemuse tunnetamine, mida see ka erinevatele inimestele ei tähendaks, ja sel on oma koht ka mu muusikas. Üleloomulikkuse ja kõrgele tõusmise muusikaline keel on miski, millega tegelen metafooride kaudu, kuid vahel ka otseselt. Mõtlen tihti hümnidest või mitmehäälsest vokaalmuusikast kui mingist kummitavast sosinast, mis toob meieni mineviku saladusi. Need on ideed, mida tahtsin esile tuua ka „Aftertouchesil”. Samuti huvitavad mind „puhtuse” erinevad kontseptsioonid läbi muusikaajaloo ja erinevate žanrite. Mõnes elektroonilise muusika žanris on müra puhtuse vorm, samal ajal kui vaimulikus muusikas ei saaks miski muu sellest kaugemal ollagi. Minu jaoks on need ühe idee kaks äärmuslikku vaatenurka väga rikkalikud ja inspireerivad muusikalised alguspunktid.

Kellegi jaoks, kelle taust peitub klassikalises muusikas, mässad sa päris palju tehnoloogiaga. Milline on nende erinevate pooluste panus su muusikasse?

Joon mängulisema ja ametlikuma stiili vahel jookseb mu tööst pidevalt läbi. Mõte teha klassikalist muusikat klassikalise muusika maailmale on hirmuäratav ja loominguliselt üsna pärssiv. Võib-olla on see seetõttu, et mulle ei sobi nii hästi reeglid. Mõnikord valmib see parim asi just siis, kui lõpetan muretsemise selle pärast, mis on sobilik, ja asun lihtsalt asja kallale. Arvan, et mu klassikalise muusika tausta võib kuulda selles, kuidas ma lähenen harmooniale, vormile ning heli ja osade üksteisele asetamisele. Arvan, et see mõjutab pea kõiki mu lähenemise külgi. Kui ma tööd tehes kinni jooksen, liigun tagasi improvisatsiooni juurde. See hoiab asju värske ja spontaansena.

Kuula lisaks Kara-Lisi SoundCloudist.