Kaspar Torn andis eelmisel aastal välja plaadi, mis koondab telesaadet „Osoon” saatnud helimaastikke, kuid muusika puhul hindab ta ka võimalust luua maailmu, mida pole päriselt olemas.

Sinu muusikaarsenali kuulub vidinate ja instrumentide assortii, millest kõige ebakonventsionaalsem on Chapman Stick. Miks just see instrument ja mis eelised sellel on? Mida see muusika iseloomule juurde annab?

Chapman Sticki juurde jõudsin lihtsalt soovist suurendada oma instrumentide ulatust, mängida lisaks kitarrile ka alas, mida valitseb tavaliselt basskitarr.

Tegelikkus oli aga palju keerulisem – Stick pole ei kitarr ega ka bass, nagu alguses arvasin. Kuna tegemist on hoopis teist laadi mängutehnikaga, on ka sellega loodav muusika teistsugune. Heli tekitamine käib vahetult sõrmega keelele tippides, mitte ühe käega vajutades ja teisega tõmmates nagu kitarri puhul. See loob heliga vahetuma seose ja vabastab teise käe, et mängida sellega mitut partiid või keerulist liitpartiid. Kuigi efektidega saab kõla tundmatuseni moonutada, on Sticki algne heli puhas, klaasjas ja perkussioonilise loomuga.

Stickil on stereoväljund, mis võimaldab töödelda kaht keeltegruppi eri efektidega. Mõnikord kasutan mängimiseks ka poognat, kui on vaja sedalaadi tämbrit. Kõik see pakub muusika tegemiseks palju värve ja elemente.

Sa nimetad oma muusikat seguks elektroonikast ja progerokist ehk elektroprock’iks, mis kõlab üsna tumedalt ja kurjakuulutavalt, vähemalt sinu bändi Projektorni plaadil. Mis maailmu sa tahad oma muusikaga luua?

Tumedamad noodid on arvatavasti seotud muusikaga, mida olen teismeeast peale kuulanud ja loonud. Alustasin ju muusikategemist kangema metalliga Carnifexis, sealt edasi progemõjutustega Kantor Voys. Nüüd on bändiks Projektorn, mis koosneb tegelikult samadest instrumentalistidest, aga kuna stiil on järjest avardunud, siis ka nimed on vahetunud. Stiilinimetustega on mul olnud alati keeruline suhe ja ma pole suutnud end ühtegi žanrisse arvata, siit ka selline sõnakonstruktsioon.

Muusika puhul on mind alati paelunud võimalus luua maailmu, mida pole päriselt olemas. Salapära, ootamatused, keerukad koosmõjud. Samas võib öelda, et parimad tulemused on tulnud siis, kui ma ei suru peale seda, mida mina tahan, vaid lasen muusikal endal suuna valida.

Sinu viimane plaat „O3oon” koondab nelja aasta jooksul telesaatele „Osoon” loodud helimaailmu ja see on palju helgema sammuga. Plaadi kirjelduses annad sa instrumentidele justkui looduslikud omadused: kitarri porine kõla, reverb’i pilvine kaja ja Chapmani krõbekülm heli. Kuidas selle muusika loomine käis? Kui palju sa näiteks loodust jälgisid ja seoseid lõid?

Muusikat on alati sõnades väga keeruline kirjeldada. See oli minu katse kasutada sõnade materiaalseid seoseid, et tekitada lugejas tunne ja kujutluspilt, mis kutsuks muusikat lähemalt uurima. Lugude loomisel mõjutas mind ümbritsev keskkond, kuna väljas ringi liikudes saavad needsamad helid, mis on parajasti loomisel, peas pöörelda ja oma õiget asendit otsida. Mõne loo puhul arvestasin seda, mis meeleolud võiksid „Osooni” sobida – olgu siis teemaks seened, lendoravad või tuuleparkide mõju.

Kui oluline on sinu jaoks see, et muusika asetuks mingisse konteksti, selle asemel et eksisteerida eraldiseisva loomingulise väljendusena?

Seda on alati tore näha ja kuulda, kuidas su muusika võib omandada täiesti uue kõla ja tähenduse, olles millegi muu osa. See on üks muusika väljund, aga ka eraldiseisval on oma eelised – mitte sobituda, vaid luuagi see kontekst.

Sa oled võtnud osa eri muusikavõistlustest, nagu Mixage Fou, Independent Music Awards, International Songwriting Competition. Mida on sulle andnud sealt saadud tagasiside?

Võistlustest osavõtmine oli ühel perioodil võimalus proovida oma muusikat inimesteni viia. Tegelikult pole suuremat tagasisidet tulnud ega mõju olnud – ainult hetkeline erutus, kui oled saanud teada, et võitsid, või nördimus, kui mitte. Praeguseks olen üldiselt jätnud võistlemise sinnapaika. Ainult prantslaste Mixage Fou (Hull Miks) on veel jäänud, kuna sealsed tingimused kutsuvad tegema midagi ebatavalisemat – lõikama kokku ja moonutama teiste etteantud helisid abstraktseks lühivormiks. Neid lugusid saab kuulda ka minu samanimeliselt lühialbumilt.

Aasta lõpp ja uue algus on kokkuvõtete ning uute plaanide tegemise aeg. Mis olid sinu jaoks 2021. aasta olulisimad verstapostid ja mis on tulekul?

Möödunud aasta suurimad ettevõtmised olid „O3ooni” avaldamine, osalemine Markus Reuteri 49-nädalasel „Touch Guitarsi” kursusel, Sticki-versiooni salvestamine Bear McCreary muusikast (sarjast „Battlestar Galactica”), järgmise albumi materjali loomine ja Projektorniga video tegemine. Uuel aastal jätkan instrumendiõpinguid, loon albumile uusi lugusid, võimaluse korral on plaan anda ka Projektorniga kontserte.

Kuula lisaks Kaspari kodulehelt