Selle aasta alguses ilmutas multiinstrumentalist Katariin Raska (snd 1986) sooloalbumi „Parmu pill”, millelt leiab lugusid nii eesti parmupillivaramust kui ka muusiku enda sulest. Katariin räägib, kuidas ta ise parmupillihullusega nakatus.

Parmupill pole ainus instrument, mida sa mängid. Miks otsustasid oma plaadi just sellele pühendada? Kuidas see pill sinuni jõudis?
Tundsin, et eesti pärimusmuusikamaastikul oli selline materjal puudu – traditsioonilises võtmes nüüdisaja muusiku esitletud eesti parmupillimuusika – ja seda tegelikult juba mõnda aega. Minult küsiti tihti plaadi kohta ning eks see utsitas samuti tagant, et plaan teoks teha. Lisaks on tegemist väga nüansirohke ning põneva instrumendiga, mida on meil meisterlikult tantsuks mängitud juba kaua enne praegust parmupillibuumi. Eesti parmupillimuusika väärib jäädvustamist.

Päris esimest korda jõudis see minuni arvatavasti Rein Marani loodusfilmide kaudu, kus see oma helidega loodusmaastikke täiendas. Mulle enesele märkamata puges selle omapärane kõla mu hinge, kus see oli kindlalt peidus ligikaudu kümme aastat. Kuidagi äkiliselt taasavastasin selle heli ja instrumendi.

Mis on sinu arvates parmupilli mängimiseks kõige õigemad olukorrad? Mis seikade najal sa ise oma lugusid kirjutanud oled?
Seni on vast õigeim olukord olnud ikka tantsuks mängimine. Vahel musitseerin kodus niisama ajaviiteks, see tundub ka kohane. Ega ma parmupillile õigupoolest väga lugusid kirjutanud ei ole. Plaadi kaks pala valmisid spetsiaalselt selleks puhuks. Nende tegemise ajal olin suve nautimas, residentuuris ja siis hiljem lastelaagris õpetamas. „Gangarit” lihvisin veel Pariisi lähistel. Kuidagi teiste toimetuste vahel vorpisin neid lugusid oma peas ja mingil hetkel saidki need üles kirjutatud.

Miks parmupill sinu arvates Eestis praegu nii populaarne on?
Sest see on lahe pill ja pakub palju erinevaid mänguvõimalusi. Eks seal loomulikult ole tänu ka neil, kes seda popmuusika kaudu otsesemalt päevavalgele on toonud. Ja kuna Eesti on nii pisike, on siin üsna lihtne sedakaudu rattad veerema saada.

Kuidas välismaal parmupillihullusega lood on?
Väga imponeerib see entusiastlikkus ning tõsine huvi parmupilli vastu. Mitmel pool on parmupillile keskendunud organisatsioonid, poed, keskused, kommuunid, regulaarsed väljaanded, festivalid. Inimesed lihtsalt kohtuvad paar korda nädalas, et koos parmupilli mängida. See on ikka imetlusväärne. Meie parmupillihullus on selle kõrval nagu pilveke, mis võib mingil hetkel ära kaduda. Miskipärast tunnen, et mängutraditsioon on alles kanda kinnitamas. Eelmise küsimuse täienduseks lisan, et meil on parmupillimäng heas seisus ka tänu rohketele õpitubadele ning kursustele. Kui mängijad eest ära kaovad, on see kerge hääbuma.

Mida su teised muusikalised tegemised endast kujutavad?
Need kujutavad rohkem mind ennast. Mind intrigeerivad pärimusmuusika, -kultuur, erinevad instrumendid oma erisuguste kõlavärvidega, vaba improvisatsioon, mis peegeldab muusikut, kes hetkes olles endast kõik mängu paneb. Ansamblis CULLE otsin võimalusi, et interpreteerida mingeid teatud elemente pärimusmuusikast. Vahel ei pruugi kuulaja ehk neist nüanssidest aru saada, kuid ise naudin väga neid pisidetaile, mida enda muusikas vanast edasi kannan.

Väljaspool pärimusmuusikat olen üsna palju vaba improvisatsiooni lainel, nii saksofonil kui ka torupillil. Viimase puhul tegin mõned aastad tagasi avastuse, et sel on palju rohkem pakkuda, kui seni kogenud olin. See hoiab värskena. Peatselt hakkan vorpima improvisatsioonilist soolomängu.

Kuidas on sinu arvates folkmuusikale nüüdisaegsete vahenditega uue elu sissepuhumine sellele mõjunud?
Olen inimene, kes puutus eesti traditsioonilise muusikaga esimest korda kokku alles ülikooli eel, õpetajate ja erineva materjali kaudu. Ma ei tea, mis või milline see oli varem. Salvestusel kuuleme/näeme ju vaid selle ühte tahku. Selles suhtes ei oska ma väga täpset vastust anda. Mingit uut ja teistmoodi elu ta elab ning see on ju tuhat korda parem, kui et ta üldse ei elaks.

Paratamatult oleme me kõik rohkemal või vähemal määral mõjutatud meid ümbritsevast ning traditsiooniline muusika oma kõige ehedamal kujul saab vanade aegade sarnaseks jääda ainult teatud juhtudel, näiteks kodus.

Kuid ma usun, et kõige olulisem on selle muusika puhul äratundmine, ning on väga positiivne, kui nii rohke materjali seast just traditsiooniline muusika looma inspireerib. Ükskõik mis kujul – juba selle kasutamine on märk, et seda on edasi kantud ning see läheb korda. Loomulikult olen ma ise seda meelt, et kui vanast ainesest lähtuda, oleks õigem veidi rohkem sellesse süveneda kui näiteks lihtsalt meloodiat kasutada. Tee kõike, mida süda ihkab, aga samas ole teadlik algallika sisust, funktsioonist jne.

Katariini tegemistel hoia silm peal siin.