Keshob on muusik ja rändur. Artist, kes on vorminud dubstep’i ja orientlikke helilaineid esoteeriliseks tantsumuusikaks tegelikult juba pea kaks dekaadi ning kelle sulest on ilmumas pärast pikemat pausi õige pea uus EP.

Kuidas kirjeldaksid Keshobi muusikat kellelegi, kes seda kunagi kuulnud ei ole?

Aktiivne rahu. Progressiivne tiksumine. Rahumeelne mäss. Trummid ja bassid, sekka sünti ja kaja, dub-fusioon igas tempos ja ka ilma tempota. Igatsus ja ekstaas. Magus lahusolek. Armastus. Õiglus. Vendlus. Kõik, mis on ilus – ka see, mis on kole. Kindlasti bass. Trumm lisab vürtsi ja kirge. Mantrad. India. Sämplid. Transs.

Oled olnud DJ ja produtsendina tegev juba aastast 1997, kui olid 14-aastane ja su peamine fookus langes dnb’le. Mis sind muusikategemise juurde tõi?

Võimalik, et sõbrad selle juurde tõidki. Tallinna Inglise Kolledžis ikka oli seda seltskonda – Drummie, Orav ja muud kru’d. Olin küll liiga naga, et kuskile sissegi lastaks. Siis pidi omavanustega jämmima. Hr Saaremetsast ei hakka rääkimagi. Keda ta Eestis selles vallas mõjutanud poleks? Tema toetus mu tagasihoidlikele ettevõtmistele on endiselt ülimalt tänuväärne.

DJ Stare oli see, kes andis mulle näpunäiteid seoses DJ-puldi ja ka programmidega. Siiamaani praktiliselt nende teadmiste põhjal muusikat loongi. Produtseerimine käis aga DJtamise juurde. Oli ilmselge, et peab ise midagi tegema, ja mõistan seda järjest enam – see lihtsalt voolab ja seda ei saa peatada. Olgu see milline tahes ja meeldigu kellelegi või mitte – kinni ei saa hoida, see tekitab frustratsiooni.

Siinkohal tahan kindlasti öelda ka seda, et tänapäeval hinnatakse kõrgelt tehnilist vilumust ning tihti saan kommentaare muusikutelt, kes justkui lugu ainult selle kõrvaga oleksidki kuulanud. Jah, see on vajalik ja loob lisaväärtuse, kuid minu jaoks kaaluvad emotsioon ja hingestatus selle alati mitmekordselt üle. „You’re blind like Stevie, but your soul is missing,” võttis üks mu viimase aja lemmikartist Jai Nitai Lotus selle teema lühidalt kokku.

Sinu edasist loomingut on mõjutanud palju india kultuur ning spirituaalsed dimensioonid. Kuidas sa enda jaoks selle sfääri avastasid?

Pärast parajat lendu trummi ja bassi maailmas – lugematud ööd ja päevad, peod ja aftekad, suved ja talved – leidsin end mingil hetkel üsna meditatiivsest olekust. Suitsuhais oli asendunud järk-järgult viirukiga ja muusika, mida kuulasin, muutunud aina diibimaks. Käes oli kooli lõpetamine, milles ma just ei hiilanud, kuid positiivne oli asja juures see, et pinginaaber tegi inglise keeles lõputööd veedade kohta, huvitus sellest valdkonnast ning üht-teist jäi talle sellest viirukihõnguna külge hõljuma ka. Esmalt küll naersin selle üle, kuid millalgi hakkas teema huvi pakkuma. Edasi tulid loomulik uudishimu ja avastamisrõõm nagu ikka.

Sel aastal on sul ilmumas eesti leibeli Lejal Globe alt ka uus EP. Mida sellelt oodata võib?

Sai nii välja hõisatud ja mõttes on see juba pikemat aega olnud. Eelmine EP ilmus 2011. aastal. Vahepeal olen ringi rännanud ja polegi olnud mahti muusikat teha. Nüüd olen jälle paiksem ja rohkem aktiivsust üles näidanud. Vajasin teatud kinnitust ja garantiid, mille andis mulle Remi Prual – Lejal Genesi ja Lejal Globe’i vedaja, kes mu muusikat viimasel ajal tõsiselt toetanud on. Selle eest olen ma ka südamest tänulik.

Stiililiselt ma mingeid suuri muutusi ehk sisse ei too. Küll aga seadsin endale üsna lühikese tähtaja EP väljaandmiseks – nimelt veebruari. Ei tahaks venitada ning üritan seda olemasolevat hoogu ära kasutada. Ootan ja vaatan ise ka huviga, mis toimuma hakkab!

Kui vahepeal on käinud jutud dubstep’i surmast, siis millises seisus sina seda žanri näed? Mis suunas on sinu enda looming koos dubstep’i ja drumstep’iga paralleelselt arenenud?

Huvitav on see, et ausalt öeldes ma ei näinudki dubstep’i sündi ja ei oska seega ka selle surma kohta sõna võtta. Sellel perioodil ei jälginud ma väga muusikamaailmas toimuvat. Süvenesin uurimistöö ja otsese praktika kaudu vaimsetesse teemadesse – filosoofiasse ja religiooni. Ja nagu kiuste ei taha ma ka tunnistada, et mingit sellist stiili viljelen, kuigi see on muidugi kohati ilmselge. Rütm ja trummid on küll minu kutsumus, aga see on ju vana ja teada-tuntud tõde, et määratlused on meedia loodud, et asjadest rääkida. Ma olen selle jaoks liiga „kosmos”.

Vaistlikult ma küll lähen ilmselt mingite trendidega kaasa, jah. Kui isegi George Harrison teatas alandlikult, et ta pole muusik, vaid lihtsalt ühendab mingeid elemente, siis ma arvan, et võiksin samamoodi öelda, sest just seda ma teengi.

Tähelepanelik kõrv leiab mu muusikast ilmselt palju erinevaid mõjutusi. See on kaootiline ja ettearvamatu ning müstikat lisavad ka need tavakuulajale tundmatud sämplid raagadest ja mantratest. „Organiseeritud müra” on sõnapaar, mis mulle meelde ja meeldima on jäänud.

Kuula lisaks Keshobi SoundCloudist.