Mitu aastat lugusid juhusliku intervalliga SoundCloudi tilgutanud, vaikselt arvutisse produtseerinud või pelgalt tuttavatega jaganud Hugo Mesi on suutnud oma loomebloki lahti muukida ning leidnud kõla, mis talle päriselt meeldib, laskmata ühelgi stiilil end piirata. 

Räägi lühidalt, kes on Killerkat.

Killerkat on Hugo Mesi. Kui endale pseudonüümi võtsin, ei olnud mul selle taga väga sügavat mõtet. Nimi ise on pandud Trentemølleri loo „Killer Kat” järgi. Lugusid tehes panen autoriks kas Hugo Mesi või Killerkat, see ei sõltu millestki muust peale sisetunde loo valmimise ajal. 

Oled teinud muusikat juba aastaid, ent alles praegu asja intensiivsemalt ette võtnud ning lugusid ka avaldama hakanud. Miks alles nüüd?

Mul oli aastatel 2012–2020 täielik loominguline blokk. Arvasin, et mul peab olema masinaid, millega muusikat teha, ning et iga üllitis, mille loon, peab olema perfektne (à la stuudios tehtud, kõik helid timmitud) ja kõigile meeldima. Ühel hetkel läks arvutis Ableton tööle ja kuigi mul ei ole kõlareid (mingi kamm AUXiga) ja toimib ainult JBLi Bluetooth-kõlar, tegin seal valmis loo „Hello”. Spämmisin seda kõikidele ja tundsin esimest korda elus, et olen leidnud kõla, mis mulle endale meeldib. Selle spämmi tulemusena laekus ühelt tuttavalt palve, et teeksin tema uue leibeli alt reliisi ja sealt edasi hakkaski kõik lumepallina veerema. 

Kui rääkida värske EP „Out of the Blue” kõrval kõigist sinu seni avaldatud lugudest, siis sa lookled ühe pseudonüümi all väga erinevate žanripiiride vahel, kas või minimal’ist trance’ini. Kuidas sa ise neid valikuid põhjendaksid?

Minu arust ei peagi põhjendama seda, mis sulle meeldib, ma ei suuda ennast kunagi ühtegi kasti lahterdada. Pigem lihtsalt see on aeglane track, see kiirem. Suurema osa ajast ei ole mul uut lugu alustades isegi aimu, kuhu see lõpuks välja jõuab või mis seal vahepeal juhtuma hakkab.

Minu meelest on igasuguses mussis nii palju erinevaid häid elemente, korduv 4 x 4 või mingi pikk voolav hausiträna – raske on üht kindlat suunda eelistada. 

Olen olnud alati ka seda meelt, et sellist asja nagu guilty pleasure ei ole muusika puhul olemas, jumala savi, mis sulle meeldib, seda ei pea kellelegi põhjendama või välja vabandama. Selline snobism käib kohati ikka täiega pinda, minu arust ei tohiks ükski muusikažanr inimesele piinlikkust valmistada, eriti kui selle kuulamine teeb talle head meelt. See, et mulle isiklikult mingit tüüpi muss ei meeldi, ei tähenda, et peaksin kedagi selle kuulamise pärast kuidagi halvemaks.

Sa oled olnud aastaid muusikapromootor. Kui palju sa elektroonilise muusika arengutel silma peal hoiad ja kui palju need su enda loomingut mõjutavad või kas tegutsed rohkem kõhutunde pealt? Kuidas sa ise praeguseid suundumusi hindad?

Olen tähele pannud, et kui olen näiteks heal techno-peol käinud või kellegagi koos mingit teatud tüüpi mussi kuulanud, siis see inspireerib ka mind ennast muusikat tegema, aga spetsiifiliselt ei hoia küll millelgi silma peal. Praeguste üldiste suundumuste kontekstis on veidi kahju, et suur osa elektroonikast kõlab suhteliselt ühetooniliselt. Sarnaseid asju ringleb nii palju ja raske on leida midagi sellist, mis kõlaks eriliselt ja jääks kohe kõrvu.

Veate Raadio 2-s koos Arvidiga raadiosaadet „Raw Lab”, kus tutvustate värskeid eesti produtsente ja DJsid. Mille järgi te oma külalisi valite ning kellel soovitad silma peal hoida?

Igal meie saatekülalisel tasub silma peal hoida – neid kõiki siia kirja panna ei jõua. Aga eks me selle järgi neid valimegi, et kuulame lihtsalt demosid ja mikse, mida meile saadetakse, ja kutsume rohkem kõrvu jäänud tüübid ka saatesse.