2014. aastal Noore Jazzitalendi auhinnaga pärjatud Kirke Karja on helilooja ja pianist, kelle muusika võtab tumedaid kurve ning loob filmilikke atmosfääre, hoidmata kinni žanre defineerivatest kiirusepiirangutest.

Mis sind džässi juures paelub?
Sõna „džäss” on tänapäeval nii lai mõiste ning selle alla koondub palju erinevat muusikat. Mind köidavad nii nüüdisaegsemad julged elektroonilised eksperimendid kui ka traditsiooniline ragtime. Eks see sõltub paljuski sellest, mille järele parasjagu isu on: kas avastada midagi uut, nostalgitseda pisut või teha lihtsalt mingi materjali kallal tööd ja kaevuda tõeliselt millessegi konkreetsesse. Kuna tegelen iga päev väga erinevate ajastute ja stiilidega, on mul mugavam võtta sõna muusika kui terviku teemal. Üldpildis paeluvad mind värskus ning klišeede puudumine. Ühtlasi on minu jaoks oluline, et muusika ei üritaks olla miski, mis see tegelikult pole. Kui see mõjub minu jaoks võltsilt, ei mängi žanr rolli ja lähen ikkagi kontserdilt minema või vahetan plaati. Muidugi toimib see mudel ka vastupidi: kui muusika on ehe, on mul ükskõik, olgu see siis renessanss- või nüüdismuusika või hoopis industriaalrokk, ma tahan kontserdi lõpuni kuulata!

Oled kunagi öelnud, et sa ei jää inspiratsiooni ootama. Kuidas ja millistes olukordades su muusika sünnib? Kui palju aega veedad harjutades?
Kui alustasin 11 aastat tagasi muusika kirjutamisega, olin inspiratsioonist muidugi rohkem sõltuv. Viimastel aastatel on aga olnud sageli tegemist konkreetsete tähtaegadega, millest tuleb kinni pidada. See on õpetanud ka lihtsalt maha istuma ja tööle hakkama. Inspiratsioon tuleb sageli siis, kui olen töötamisega alustanud. Siis tekib väga palju erinevaid variante ja mõtteid, kuidas kompositsiooni võiks edasi arendada. Üritan need kõik kirja panna ning seetõttu on mul mitmetest paladest ka väga erinevaid versioone.

Töötamine uue teose kirjutamise kallal muutub aga keerukaks siis, kui pea on täis muid mõtteid või peab jooksvalt mingite teiste ülesannetega tegelema. Olen viimasel ajal väga sageli oma telefoni lihtsalt välja lülitanud, sest tehnoloogiline võidukäik on tänapäeval keskendumise suurim vaenlane.

Umbes kahekümnendate eluaastateni harjutasin väga palju, aga nüüd on tekkinud rohkelt muid kohustusi ja pole võimalik ennast regulaarselt nii hõlpsalt vormis hoida, kui tahaks. Tallinnas olles harjutan võimalusel iga päev paar tundi, aga seda on keeruline teha reisides. Kui oleksin näiteks saksofonist või laulja, oleks olukord lihtne. Pianistina pean aga leidma võimaluse kasutada kellegi teise instrumenti ning see ei õnnestu alati.

Su muusika on üsnagi tumeda alatooniga. On sul mingid kindlad meeleolud või suundumused, mida sa sellega edasi annad?
See tumedus on ja ei ole teadlik valik. Teadlik niivõrd, et ma ei ürita kirjutada ega esitada midagi sellist, mis mulle endale siiras ei tundu. Ilmselt mängib siin rolli minu üldine maitse seoses erinevate kultuurinähtustega. Mulle sobib irooniline, süsimusta huumorit täis, psühholoogiliselt pingestatud ja/või kõrvetavalt valus kunst. Eks kõik elus tarbitu on oma jälje jätnud.

Sa oled öelnud, et kuni 20. eluaastani kuulasid sa ainult akadeemilist muusikat, kuid mingil hetkel hakkasid oma maitset teadlikult nihutama ning ka popmuusikat kuulama. Kuidas on see su loomingule kasuks tulnud?
Ma mäletan seda intervjuud, kus ma niimoodi ütlesin. Aga nüüd, viis aastat hiljem olen seda ringi veelgi rohkem laiendada üritanud ning proovin olla teadlikult kursis nii paljude erinevate stiilidega kui võimalik. Minu jaoks täiesti tundmatud kultuurinähtused on muutunud veelgi huvitavamaks kui need, mille üle arutlemine on täielik mugavustsoon. Eks see on väikestviisi hobi või harjumus oma teadmisi regulaarselt värskendada.

Aga kui rääkida peavoolumuusikast, siis mulle tegelikult väga meeldib õppida nende artistide lavalisest energiast. Käisin eelmisel aastal näiteks Rammsteini vaatamas ning pärast seda kontserti kadus mul lavanärv peaaegu täielikult ära. Vähemalt ei pea ma samal ajal pilli mängima ning jälgima, et pürotehnika mu kulme ja jalgu põlema ei paneks.

Ega igasugune muusika ei olegi kasuks tulnud. Paljud asjad, mida olen sattunud kuulama, on mitmeks päevaks motivatsioonitaseme mitu pügalat madalamale kukutanud. No näiteks see, et mõned on pannud mingil kummalisel kombel kokku popivabriku, toodavad imalat ja kohutavalt igavat ühetaolist kommertsjama ning see päriselt meeldibki inimestele. Me kujundame enda maitset söögi, autode, filmide, riiete ja raamatute suhtes, aga muusika puhul on n-ö kõigesöömine sagedamini normaalne ja lubatud. Probleem on selles, et koolides ei õpetata inimestele, mil viisil üldse erinevaid stiile kuulata ning kuidas muusika toimib tegelikult tõhusa manipuleerimisvahendina, mida tõestavad mitmesugused muusikasemiootilised uurimused.

Kuula lisaks Kirke SoundCloudist.