Helilooja Lauri-Dag Tüüri album „Polar Night Jet” on tõukunud sügistormidest ja filmiatmosfääridest. See, mis lugu plaat jutustab ja kuhu viib, on aga kuulaja enda tunnetada.

Oled öelnud, et sinu jaoks on muusikas oluline pikema vormi loomine, mis haaraks kuulaja kaasa ega laseks teda lahti enne lõppu. Mida sa oma loominguga kuulajale lood ja mida sa tahad sellega edasi anda?

Muusika aitab kirjeldada maailma, millega ma aeg-ajalt justkui mingi kontakti saavutan. See on üks avaram maailm, mis avab ennast hetkedel, mil näen enda ümber imet. Mul puudub oskus anda seda edasi sõnadega, seetõttu on minu väljendusvahendiks muusika. Pikem vorm annab võimaluse sellesse abstraktset laadi kohta sügavamale sisse minna.

Kuidas „Polar Night Jet” sündis ja mis lugu see jutustab?

„Polar Night Jet” sündis suuresti kümme aastat tagasi. „Arcus Cloud” oli esimene lugu, mille tegin pärast bänditegevuse lõpetamist. Mäletan, et olin ühel sügisel paar nädalat üksi Hiiumaal ja randades jalutades hakkas kujunema üks sügistormidest kantud vorm. Seda oli vaja hakata helidesse tõlkima. „Polar Night Jeti” algimpulsiks oli aga näiteks Gaspar Noé „Ootamatu tühjus”, mis just siis kinno jõudis. Kui hakkasin panema kokku plaati värskemast materjalist, siis avastasin, et kahest varasemast ja ühest natuke uuemast loost („Metamorphosis”) moodustub hea tervik ja esmalt oleks vaja see albumiks vormistada. Ma ei tahaks hakata kuidagi sõnastama, millest see lugu jutustab. Esiteks põhjusel, et ma ei oska, ja teiseks ma arvan, et oma isikliku narratiivi loob iga kuulaja endale ise ning minu muusika aitab tal sellesse sisse minna. Mulle on alati tundunud, et muusika on kuulaja oma. Arvan, et olulisem sellest, mida mina mõelnud olen, on see, kuhu muusika kuulaja viib.

Mis sulle „Ootamatu tühjuse” puhul mõjus? Mis teised linateosed on sind pildikeele või muusikaga köitnud?

Mulle toimis selle atmosfäär. Mäletan, et olin mitu päeva selle filmi mõju all. Värskematest elamustest meenub Andrei Zvjagintsevi „Leviaatan”. Samuti Ben Riversi ja Ben Russelli „Loits pimeduse peletamiseks”. Selle filmi puhul meeldis mulle väga julge vormilahendus. See on miski, mis mind ka muusikas väga huvitab. See, et sa jõuad kuhugi, kuhu sa ei oleks osanud ette kujutada.

Kuigi plaadi lood on valminud kümme aastat tagasi, mõjub see ometi ajakohaselt. Mil määral sa muusika loomisel zeitgeist’ist lähtud?

Ega ei lähtu. Teadlikult vähemalt mitte. Mul tekkis lapsena harjumus elada rohkem oma väljamõeldud kui pärismaailmas ja võib-olla seetõttu ei tundnud ma erilist vajadust kollektiiviga suhestuda. Ma justkui jälgiks ühiskonda kõrvalt, mitte ei ole osa sellest. Kohalolekut tunnen siis, kui olen üksi looduses. Kui muusikatrendidest rääkida, siis poolnaljaga võin öelda, et paar kuud tagasi sattusin nägema rahvusvahelist plaadimüügi edetabelit ja avastasin, et esikohtadel olijate nimesid nägin esimest korda.

Kas sulle tundub, et su looming on nende aastate jooksul muutunud?

Raske öelda. Iga uue looga alustan justkui otsast peale, millegi uuega.

2014. aastal andsid sa Plektrumi festivalil metsakontserdi, kus kasutasid ka metsahelisid. „Polar Night Jet” viitab samuti suhtele loodusega. Mil määral loodus praegu su muusikat dikteerib?

Ma ei ütleks, et loodus dikteerib mu muusikat, aga looduses viibides tunnetan selgemalt oma kohta maailmas. Oluline eristub paremini ebaolulisest. See loob hea pinnase loometegevuseks. Linnakeskkonnas kipun ma enda jaoks natuke kaotsi minema ja inspireeritud seisundi saavutamine on keerulisem.

Sa oled loonud muusikat ka filmidele, sarjadele, dokfilmidele, näitustele ja teatrietendustele. Mille järgi sa tavaliselt otsustad, mis töid sa vastu võtad?

Tuleb tunnistada, et ma ei ole pidanud eriti töid ära ütlema. Ju siis on pakutud parajas koguses ja huvitavaid asju. Mul on ühtlasi vedanud, et olen sattunud tegema koostööd inimestega, kes on mind usaldanud ja andnud tihtipeale täieliku loomevabaduse. Selle eest olen ma neile väga tänulik.

Sa mainisid, et sinu jaoks on oluline, kuhu su muusika kuulaja viib. Kas sulle endale meenub mõni kontsert või helitöö, mis on tekitanud täiesti omamoodi maailma?

Iga kontsert tekitab ilmselt mingi oma maailma. Iseasi on see, kui palju see maailm konkreetset kuulajat kõnetab. Esimesena meenub aastal 2009 toimunud Arild Anderseni trio kontsert Mustpeade majas. See oli vapustava energiaga ja on seetõttu väga eredalt meelde jäänud.

Tutvu Lauri-Dag Tüüri loominguga lähemalt siin.