Veebruaris oma sooloalbumi „What Have You Become?” ilmutanud Maris Pihlap on vormistanud muusikaks suureks kasvamise veidra ja valuliku aja.

Tõid plaadile „What Have You Become?” kokku eri kohad ja helid, mida sa muusiku ja inimesena kogenud oled, piiritlemata end konkreetsete žanrite ja meeleoludega. Millised need maailmad on, mida siin kuulda võib?

Eks kõik see, mida ma kuulnud ja kogenud olen, toimib praeguseks mingil alateadlikul tasandil, teadlikult ma väga ei jäljenda kedagi ega midagi. Aga plaadi referentslugude seast võib leida näiteks Tansaaniast kogutud arhiivisalvestised, Enya, Maarja Nuudi, Billie Eilishi jpm.

„What Have You Become?” tundub väga isiklik album. Mis teemasid sa siin lahkad ning kuidas selle valmimine sind ennast kasvatas?

Praegu tagasi vaadates näib, et mul oli vaja mõned asjad lihtsalt südamelt ära saada, kuidagi vormistada see suureks saamise veider ja valulik periood. Lugude kirjutamise ajal tundus, et paljudes mind ümbritsevates seltskondades ei olnud hea toon liiga negatiivset juttu rääkida. „Lihtsalt usu endasse”, „you attract what you radiate” ja muud väljendid. Nägin, kui ohtlikud need võivad olla, kui neid põhjalikult lahti ei seletata; kuidas üks noor inimene võibki noorte hulgas kulutulena levivaid manifesteerimise õpetusi lugedes jõuda järeldusele, et ta on kõiges ise süüdi. Trotsist selle kõige vastu oli vist paratamatu, et loominguhetkedel just need maha vaikitud mured ja mõtted välja tulid. Ja nüüd saab kergusega järgmiste väljakutsete juurde edasi liikuda.

Plaat on ka sinu enda produtseeritud. Kas olid produtseerimisega varem kokku puutunud ning kuidas see protsess sinu jaoks kulges? 

See tuli hästi loomulikult. Eks ma olin kõike seda, mida mu albumi produtseerimine tähendas, juba mõnda aega teinud, teadvustamata, kuidas seda nimetatakse. Ma tegin lihtsalt mussi ja õppides sammhaaval, kuidas mu peas kõlavat arvutis realiseerida, saigi sellest sujuvalt produtseerimine. Siinkohal võlgnen tänu ka Viljandi parimale helitehnoloogia õppejõule José Diogo Nevesile, kes selgitas meile, et tehnika ei pea jääma ainult tehnoloogide kätte, muusikud oskavad seda vahel hoopis teistmoodi ja loomingulisemalt kasutada.

Sa oled öelnud, et sinu jaoks algab kõik sõnadest, olgu see laulu tekst või pealkiri. Sinu varasema koosseisuga Pihlap.uud rõhutasite te samuti eesti keele olulisust ning eesti luulet. Kas keele tähtsus muusikas on sinu arvates aja jooksul muutunud? Keda sa muusikas sõnade tasandil hindad ning kuidas sa enda oskuseid selles lihvid?

Keele tähtsus muusikas ei muutu vist nii väga aja jooksul, kuivõrd erineb žanriti. Loos peab midagi head olema, mõnikord on see tekst, mõnikord on see miski muu. Kuna mul isiklikult tekib tugev side tekstiga ja sõnad võimaldavad oma ideid vahel palju otsesemalt ja ausamalt väljendada, siis tundub loomulik seda kasutada. 

Hindan väga artiste, kes oskavad oma mõtteid lihtsalt ja otse välja öelda, mõjumata sealjuures liiga kohmakalt, üks parimaid näiteid on norra laulja Emilie Nicolas. Minul oli noore kasvava naisena mingil hetkel väga vaja tema sõnu kuulda ja soovitan igal 16–99-aastasel tüdrukul sama teha. Eesti keele lemmikmuusad on Marten Kuningas, Taavi-Peeter Liiv ja Tiina Tubli. Ja kuigi hea tekstiga musa leidub mõlemas keeles palju, siis iseenda sõnavara ja oskuseid täiendan pigem hoopis luulet lugedes.

Mis kriteeriume sa muusika puhul veel hindad?

Oleneb muusikast. Muusikal on alati funktsioon. Mõnikord on see panna inimesed tantsima, mõnikord midagi õpetada, mõnikord aidata aega mööda saata, mõnikord raske töö tegemist kergendada, mõnikord ilusat hetke kaunistada. Kui ta oma funktsiooni täidab, siis jääb üle vaid õigel hetkel õige lugu mängima panna.

Mida pead muusikuna kõige suuremaks väljakutseks?

See kõlab küll klišeena, aga minu arust on tihti kõige suurem väljakutse uskuda endasse. Uskuda nii palju, et ilmudki iga päev kohale ja teed selle „kodutöö” ära, ka siis, kui tulemusi veel ei paista. Kuni ühel hetkel oled piisavalt hea. Ja siis uskuda endasse nii palju, et julgeda panna see asi välja. Ja siis uskuda nii palju, et tööd jätkata. Muud nagu polegi, tehnika on tänapäeval odav ja õppematerjalid kättesaadavad, looming igaühe sees kuskil ise olemas.

Tutvu Marise loominguga lähemalt siin.