Kodumaiste indie-trubaduuride read on saanud laiendust artisti Mees Inc., kodanikunimega Frank-Leander Sapego, kujul. Modernne lähenemine elule läbi eesti mehe silmade.

Räägi lühidalt, kes on Mees Inc.?
Mees Inc. on eesti mees, kellele meeldivad jalgpall, õlu, vahel ka filmikunst ja muusika. On kinnine, tundeid ei oska eriti välja näidata (v.a siis, kui napsine on). Meeldib magada; kui oleks võimalik, siis ainult seda teekski. Oleks elukutseline magaja, saaks väärt palka. Mõtles ühel hetkel, et hakkab tegema muusikat, sest miks mitte. Abiks palju häid sõpru, kes aitavad sellel päriselus elada (real life live music) ja teevad kaasa ka lindistustes.

Sa oled maininud, et su muusikat on nimetatud ossipopiks. Mida see ossipopp sinu nägemuses täpsemalt tähendab?
Meil oli bändiga eelmisel aastal esimene ülesastumine Uue Maailma Tänavafestivalil ja Joonas (Ärmpalu – toim.) nägi välja, nagu ta oleks otse „Päevad, mis ajasid segadusse” võtetelt tulnud ja Ulfsakilt normaalselt külma saanud. Ja siis läks see ossipopp kuhugi kirja. Nii lihtne oligi. Aga ma liiga palju ei põeks selle üle, mis žanris see muusika on või kuhu seda kangesti liigitama peaks; olgu ta indie või mida iganes. Tiit (Liblik – toim.) kirjutas ühes tutvustuses selle kohta „vabalevi-vibe”. Meeldis.

Tänapäeval on paljud astunud pigem elektroonilise muusika rajale. Sina toimetad aga rohkem indie’sema sildi all. Kas lisaks Mees Inc.-ile meisterdad ka teistsugust materjali?
Elektroonilise muusika vastu pole midagi, aga ise pigem ei teeks. Või noh, mine tea, kui oskaks, siis ehk teeks. Aga liiga palju sellist kraami ei kuula ja ilmselt ei kukuks see ka eriti loomulikult välja. Mõtlen, et kui üldse midagi teistsugust teha, siis teeks normaalselt punki. Mingit Kurjami, Punkentsefaliidi ja Sleaford Modsi segu vist, päris naljakas oleks mu meelest. Meil oli kunagi Hyrri (Innokent Vainola – toim.), Tiidu ja Jaaniga (Sinka – toim.) punkbänd Nirg. Sellega sai ikka suhteliselt vihast liini aetud, peamiselt Nõmme regioonis. Seal olime oma aja (2012 talv-kevad) üks nõutuimaid punkbände. Proovisime vist Eesti Laulule ka saada, aga ei õnnestunud.

Sinu muusikas on väga olulisel kohal lüürika, mis liigitub kohati absurdi alla. Mis järjekorras su loomeprotsess toimub – kas enne on sõnad ja siis muusika või vastupidi? Kust sa sõnade jaoks inspiratsiooni ammutad ja mis teemad sulle olulised on?
Normaalne, ma ei teadnudki, et keegi neid sõnu üldse tähele paneb. Aga üldiselt on need üsna nukrad ja siis ma üritan naltsi sisse visata, et keegi kunagi ei arvaks, et ma kurb olen või midagi… Mõnikord tulevad sõnad enne ja mõnikord muusika. Mul on üks Wordi fail, kuhu ma aeg-ajalt mingit jama kokku kirjutan, siis mängin mingisuguse käigu sündil, bassil ja/või kitarril sisse ja proovin sellele kirjutatut peale ümiseda. Otseselt mingit sügavat lüürikalist-muusikalist sümbioosi ei ole, selle jaoks pole vist piisavalt osav. Siis üritan lugu edasi arendada, et see oleks veidi mõtestatum ja pikem kui pool minutit. Vahel tuleb siin appi ka Hyrr, kes minu lugusid miksib, ja ütleb, et see või too võiks hoopis siin või seal olla, tõstab asju ümber, pikendab, lühendab, asendab minu esimese hooga pandud mõttetud efektid asjalikematega ja paneb teinekord ka ise käe külge. Nagu vihane produtsent. Ja nii need lood tekivad. Ilma temata ma vist ei viitsiks midagi teha.

Mida tulevik toob?
Uued lood peaks valmis ja lõpuni tegema. Albumi tahaks mingil kujul uue aasta alguses välja anda. Saladuskatte all võin öelda, et vähemalt ühes loos teeb Joonas normaalse Claptoni-soolo ja Rihard (Niinberg – toim.) sama normaalse dnb-biidi – Clapton meets Panacea. Ja tahaks veel võimalikult lahedatest üritustest (jõulud, uusaasta, kolmekuningapäev) osa võtta, igale loole muusikavideo teha (kvantiteet > kvaliteet) ja inimesena paremaks saada. Tegemist on.