Produtsent ja biidimeister Mehkel tutvustab oma vana kooli hiphopi vaimust kantud muusikat.

Räägi lühidalt, kes on Mehkel. Kuidas sa kirjeldaksid oma muusikat kellelegi, kes seda varem kuulnud pole?

Mehkel on olnud elukestev projekt – kasutasin seda nime juba enne muusikategemist teistes loomeprojektides –, kus teen seda, mida tahan päriselt teha, täiesti vastuolus meinstriimi ja tihtipeale ka skeene suunaga. Stiiliks võib nimetada vana kooli boom bap’i, Memphist ja dirt’i, kuna üritan jäljendada enda projektides tihtipeale saundi, mida tehti aastatel 95 +/– 2. See muidugi ei tähenda, et püsin rangelt ainult nende raamide sees, olen aeg-ajalt ka jungle’it, house’i ja puhtama kõlaga biite teinud. Enda sooloasjadega jahin ikkagi vanemat kõlapilti.

Kuidas sa biitide tegemiseni jõudsid?

Olen tegelenud muusikaga terve elu. Mängisin esimeses klassis trumme, sealt edasi kitarri jne. Need mängimised jäid aga kõik pooleli, kuni hakkasin 5–6 aastat tagasi kuulama hästi palju SoundCloudi underground’i ning tuli tung midagi ise tegema hakata. Kuna mul oli põhi all kujunduses ja graafikas, tundsin, et see oleks hea oskuste kombo, mida ära kasutada.

Su muusika, vähemalt album „Damage Control”, on inspireeritud Memphise hiphopist. Mis sind just selle suuna puhul kõnetab? 

Päris Memphise räpp on miski, mille avastasin enda jaoks juba põhikoolis, väikse poisina. See tõmbas mind väga, kuna olen alati vana kooli esteetika fänn olnud. Kui alustasin biitide tegemist, siis avastasin, et sellest inspireeritud biitidega käib kaasas ka väga lai subkultuur, küll mitte Eestis, aga välismaal. Põhjus, miks see stiil minuga niivõrd haakus, võib olla selles, et uuemad biidid ja lood, mida me igalt poolt kuuleme, on miksitud ja lihvitud nii viimse detailini, et see ei kõla enam nagu päris. Natukene kassetisahinat ja veidi madalam bitikiirus annavad minu arvates kohe juurde elulist DIY-saundi ja see kulub Eesti skeenes väga ära. Just selle DIY-elemendi põhjal on võimalik hästi emotsiooni edastada, näiteks pisut moonutatum bass ja põrkuvad sagedused tagavad ülbema ja süngema saundi jne.

Kui palju sa oma loomingus popkultuuri sämpleid kasutad?

Aeg-ajalt ikka, filmilõigud või telesaadete klipid sobivad alati kuhugi vahele. Seda sai kindlasti rohkem tehtud, kui mu stiil oli n-ö puhtam. Praegu jahin veidi süngemaid ja maa-alusemaid saunde ning sämpleid.

Sa tegutsed Tartus. Kuidas sealse biidiskeene olukord praegu on? Kas on tekkinud ka uusi rühmitusi või suundasid?

Tartu biidiskeenest ma otseselt väga palju ei tea, kuid Tartus elab hiphopi- ja underground’i-skeene minu arvates veidi teistmoodi. On tekkinud palju artiste, kes toodavad väga palju sülti ja lähevad lihtsamale massile peale, aga minu jaoks puudub selles loomingulisus. Rühmitustest ja grupeeringutest nii palju, et ise olen osa ühest väiksest satsist nimega [963 Records], kus on peale minu veel NINESIXTHREE, SKIZØ ja Saint Buddha. Samuti võib varsti mu saundi rohkem kohata, sest mul on mitme kohaliku MCga suuremad projektid pooleli.

Mis sind maailma mastaabis praegu hiphopis eriliselt kõnetab ja sinu jaoks värske tundub?

Maailma mastaapi ma polegi viimasel ajal eriti süvenenud. Jälgin küll, mis siin- ja sealpool toimub, aga pigem kipun kuulama vanemaid track’e. Võin siiski jagada paari värskemat väljalaset välismaa biidiskeenest: 

BERRYMANE „STREET STRUCK”
TRIPLEBEATSCALE „BROKEN HILLZ VOL. II”
$CYTHE SHAWTY „DIRTY CANNABIS”

Need kolm albumit on heaks näiteks neile, keda see saund huvitab, lihtsamast kuulamisest kuni truehead’ide teemani välja.

Kuula lisaks Mehkeli SoundCloudist