Popmuusika poksiringis on võtnud koha sisse Miriko. Kindla valemi järgi ta ei toimeta – peaasi et enda muusika cringe’ima ei paneks.

Kuidas kirjeldaksid oma muusikat kellelegi, kes seda kunagi kuulnud pole?

Seda on päris keeruline teha, kuna mu diskograafia varieerub üsna seinast seina – millessegi kindlasse kinnituda ei saa ega oska. Kuid kui peaksin kokkuvõtlikult midagi ütlema, siis see on pigem popmuusika, mida mõjutavad mitmed teised žanrid: hiphop, trap, rokk, elektrooniline muusika, RnB. Hetkeseisuga olen võtnud suuna rohkem viimase poole, kuna olen aru saanud, et see passib mulle laulja ja laulukirjutajana praegu kõige paremini. Sobran seal maailmas natukene ringi ja vaatan, mida leian… Loodetavasti midagi head.

Sinu laulmismaneeri on võrreldud nii The Weekndi kui ka Post Malone’iga ning tuleb tõdeda, et su loomingus on seda välismaise popmuusika pHd küll. Mis on sinu muusika valem ja kuidas oled selleni jõudnud?

Uu, keemia, väga põnev. Pole säherduste teemadega ammu tegelenud. Mul on au, et mind võrreldakse selle generatsiooni popmuusika suurkujudega, sest vaatan ka ise neile alt üles ja alateadlikult ilmselt võtan neilt ka snitti. Aga valem… Ma ei tea… Mul ei ole mingisugust kindlat valemit, teen lihtsalt seda, mis mulle parasjagu stuudios hästi kõlab ja, mis kõige tähtsam, mille peale ise ei cringe’iks. Olen teinud muusikat juba pikalt, oma seitse aastat, ja otsin siiamaani mingil määral oma saundi. Kuid praegu tunnen, et olen kõige õigemas kohas, jõudnud muusikani, mis kõnetab mind enim ja mida mulle meeldiks kõige rohkem teha. Äkki sellest saabki Miriko saund.

Sa tegutsed kommunikatsioonivaldkonnas. Mis on parimad võtted muusika promomiseks, mida sa ka ise kasutad? Kui keeruline on end Eesti muusikamaastikul nähtavaks teha?

Eks see on, ma arvan, juba kõigile teada, et TikTok on parim kanal, kus oma muusikat jagada, sest kui lool läheb hästi TikTokis, läheb sel hästi ka kõikjal mujal. Kuid see on ka omamoodi kahe teraga mõõk, sest sildid „TikToki lugu” või „TikToki artist” ei meeldi kellelegi. Aga kuidas jõuda selleni, et lool läheks hästi? Seda kuldvõtmekest mul paraku ei ole. Leian, et tasub lihtsalt teha, inimestega igal kujul jagada ja jätkata seda protsessi, kuni juhtub midagi head… I guess. Eesti muusikamaastik on üks keeruline loom ja olen iseennast juba ühes aspektis raskesse olukorda pannud. Miks? Sest teen ingliskeelset muusikat. Eesti auditoorium on väga umbusklik kõige suhtes, mis pole talle n-ö tuttav. Vähemalt mul on selline mulje jäänud. Kuid on ka kanaleid, kes on valmis rohkem riskima, kajastama seda, mis ei pruugi peavoolule nii meeltmööda olla. Aga üldiselt jälgin mina sellist reeglit: ole inimeste vastu tore ja heatahtlik, sest sa ei tea kunagi, kes teab kedagi, kes võib sulle hoogu juurde anda.

Pälvisid äsja oma looga „Warmth (it all feels so lonely)” Raadio 2 aasta debüüdi tiitli. Kui palju on selline äramärkimine inimesi su loomingule lähemale toonud?

Ei teagi nüüd, minu meelest on kõik tavapäraselt jätkunud, kuigi olen märganud, et meedias on see lisanud mulle uudisväärtust, tänu millele on oma tegemisi lihtsam laiema auditooriumiga jagada. Ilmselt sain tähelepanu kõige rohkem tol Aastahiti õhtul, kui mitmed muusikatööstuse inimesed mulle õnne soovisid. See oli kergelt sürr moment, et inimesed, keda sina tead ja kellest lugu pead, teavad nüüd ka sinu olemasolust.

Mis teemasid sa oma loomingus enim käsitled?

Mulle on alati meeldinud öelda, et olen oma loomingus lootusetu romantik. Meeldib lahata kõike, mis on seotud armastusega, aga miskipärast kipub see tüürima just negatiivsete teemade poole. Neist on kuidagi lihtsam kirjutada, aga mitte põhjusel, et mul oleks nendega lähedane seos… vist. Pean tõdema, et isegi valu sees peitub midagi elavat ja tõelist – miski, mis paneb sind asju tundma. Enda arvates pole ma üldse romantiline inimene, kuid aiman, et elan seda endas peituvat romantikut muusika kaudu välja.

Mis oleks su unistuste projekt, millega tahaksid muusikavaldkonnas meelde jääda?

Eks unistama peab suurelt. Tahaksin, et see oleks projekt, mis paneks Eesti muusika maailmakaardile. Mitte et seda poleks enne tehtud, aga see võiks ka kaardile jääda, mitte seal vaid vilksatada. Selles võiksid osaleda ägedad inimesed, kellega oleks ülimugav koostööd teha. Projekt, mida tahaks teha õhinaga ja mille üle saaks uhkust tunda. Selline kiire kokkuvõte.