Kui oled sattunud või satud tulevikus peole, kus on juhtumisi laval üksik mees ja suur müstiline kast, võib eeldada, et tegu on Toomas Savi ning tema elektroonikaprojektiga Motobor, mille helid valmivad mehe enda ehitatud masinatega.

Kuidas sündis Motobor?

Motobori sünnini kulus ikka oma mitu aastat. Sellele eelnes rohkelt katsetusi ja palju õppimist nii muusika kui elektroonika vallas. Motobor kui artist tekkis vajadusest ehitatud masinapargile hääl sisse puhuda ja muusikat teha, seejärel tundus tarvilik muusika loomiseks masinaid juurde ehitada ning nii sündis kõrvale Motobor Instruments. Praeguseks käivad Motobor ja Motobor Instruments käsikäes. Sellised kummalised kaksikud – üks toetab teist ja samas ka utsitab takka. Muusikat olen teinud ka varem ja rohkem arvutiga, kuid see kraam on pigem sahtlisse jäänud.

Oled tudeerinud EKAs graafilist disaini, kuid vedanud oma lõbuks ka Hobilaborit ja ehitanud masinaparki. Räägi natuke, kust selline huvi? Milliseid masinaid oled ehitanud ning milliseid neist kasutad oma muusikas?

Graafilise disaini alal töötasin mõned aastad pärast EKA lõpetamist, kuid muud teemad hakkasid rohkem enda poole sikutama. Nüüdseks on graafiline disain pigem tagaplaanile jäänud, kuid kätt katsun ikka soojas hoida. Õpingute lõpupoole süvenes huvi elektroonika ja isetegemise vastu. Hiljem tundus loogiline samm see oma muusika arendamisse rakendada. Alguses tegin lihtsaid süntesaatoreid ja noise box’e, järk-järgult keerulisemaid. Praeguseks olen pannud paar aastat kokku enda modulaarsüntesaatorit – sama, millega ka esinemas käin. Setup’ist on umbes 75–80% enda ehitatud. Teinekord on aga ka niipidi, et mingid muusikalised mõtted ajavad jootekolbi haarama ja uut masinat ehitama.

Mulle jäid sa esimest korda kõrva tänavusel Tallinn Music Weekil, kuigi natuke ringi guugeldades tuleb välja, et korraliku annuse laive oled sa andnud varemgi, eriti viimasel ajal. Kas aasta 2015 on Motobori jaoks kuidagi eriline?

Kindlasti on tänavu esinemisi kõvasti rohkem olnud kui varem. Esimest korda sai sellise tantsulisema kavaga üles astutud detsembris Stalker Festivalil. Tahaks sel aastal veel kõvasti teha ja rohkem muusikat salvestada. Ilmselt käib lakkamatu töö ka modulaarsüntesaatori ehitamisega. Peas keerleb veel igasuguseid mõtteid ja ideid, mida teha tahaks, aga nendest on veel vara rääkida.

Milline oleks sinu jaoks ideaalne esinemispaik?

Kindlaid eelistusi ei ole veel välja kujunenud. Selleks on esinemisi veel vähe olnud. Samas nii Von Krahl, Ulme kui ka Kultuurikatel on oma minimalistliku keskkonna ja hea saundiga mõnusad esinemiskohad olnud. Kindlasti tahaks proovida ka mõnda sumedalt suvist värske õhu ja päikesetõusuga paika.

Kuidas kirjeldaksid oma muusikat inimesele, kes seda veel kuulnud pole?

Stiililiselt on see ajapikku muutunud. Kui algul olid laivid rohkem noise’i ja drone’i poole, siis praegu meeldib liikuda acid’i ja tekno suunas, mis on suuremalt jaolt improvisatsiooniline ja heliliselt toores analoogsaund. Laivis pakub rahvale laval põnevust lisaks helile kindlasti ka see suur müstiline kast, kust ohtralt kaableid välja punnitab ja millest ma oma helisid välja võlun.

Nimeta kolm elementi, mis sinu muusikast kindlasti puududa ei tohiks.

Hea kick drum, mõnusalt veerev sündibass ja väike kiiks. Musa tegemisel on palju kaableid, modulaarsüntesaator ja trummimasin need, milleta hakkama ei saaks. Muusikaliselt kindlasti improvisatsioonilisus. Modulariga on väga keeruline erinevatel aegadel täpselt sama asja korrata. Väikseimgi nupuliigutus võib teha kummalisi ja endalegi üllatavaid helisid, mida teinekord uuesti luua on päris keeruline, kui mitte võimatu.