Oktoobris ilmus Ukraina plaadifirma Muscut alt Nikolajevi peaaegu tumeda ambient’i album „Transplant Rejection”. Rääkisime sel puhul saamatuse ravist, võimete piiridest ning noise’i ja ambient’i üritustesarjast Konsum.

Nikolajevina oled käinud ära dub’i, ambient’i, postpungi ja techno juures, rääkimata paljust muust. Weak People’iga teed hoopis noise’i. Kas oskad panna näpu peale mingile ühele stiilile või alguspunktile, kust kõik need suunad hargnema hakkasid, või on need pigem aja jooksul sulle külge haakunud?

See kõlab kindlasti nagu klišee, aga mulle lihtsalt meeldib hea muusika, vahet pole, mis stiili või žanriga on tegu. Suureks õnneks on mul olnud noorest saati interneti kasutamise võimalus ehk valikud ja mõjutused on olnud piiritud, kõik on ainult uudishimu ja tahte küsimus. 

Mu enda loomingus hakkas asi siiski arenema pärast üht suvepäeva aastaid tagasi. Mul oli tunnike aega, enne kui mu sõbrad mind peale pidid võtma, et ujuma minna. Mõtlesin, et kas suudan naljaga pooleks hiphopiinstrumentaali teha, mida siis pärast autos kuulata. Pool tundi hiljem oli lugu valmis ning kolme nädala pärast sai sellest Tommy Cashi esimene singel „Guez Whoz Bak”. See sai minu suureks üllatuseks palju positiivset vastukaja ja otsustasin pärast seda veel julgemalt muusikale läheneda, et teada saada, kas kuskil jookseb ka minu võimete piir. Seni ma seda veel leidnud ei ole.

Kui rääkida su viimasest plaadist „Transplant Rejection”, siis see sobitub Muscuti kirjelduse põhjal nende fiktiivsete soundtrack’ide suunaga. Milline atmosfäär sul seda plaati tegema hakates silme ees oli või kujunes see pigem protsessi käigus?

See album koosneb lugudest, mis on salvestatud vahemikus 2016–2022. Kõik lood on sündinud eri stuudiotes ja ruumides, kus on olnud au midagi salvestada. Aga seda albumit n-ö tegema ma polegi kunagi hakanud… Kõik lood, mis albumile jõudsid, on Dima Nikolaienko valitud. Eks see läbiv atmosfäär on mind juba pikalt ümbritsenud.

Oled esitanud seda plaati nii basseinis (küll käputäiele inimestele) kui ka Inwardsi festivalil kirikus. Kuidas eri asukohad selle plaadi esitamist mõjutavad? 

Selles tühjas basseinis oli mul rohkem eelarvet ja aega valmistumiseks. Esitasin seal rohkem lugusid ja eksperimenteerisin rohkemate instrumentidega. Stuudios on kõik lood salvestatud ühe võttena. Pärast seda saigi tegelikult lood kokku seatud ja Muscutile valimiseks saadetud. Inwardsi festivalil proovisin ma juba kompaktsemat ja efektiivsemat kava esitada. Enamik instrumente, mida selle albumi salvestamiseks kasutasin, on suured ja vanad ning neile ei meeldi enam väga palju stuudiost väljas käia. Ja loomulikult on ju saalitäiele inimestele esineda midagi erilisemat kui käputäiele.

Mõni aeg tagasi mainis üks teine muusik mulle, et oma esimest plaati tehes tundis ta kõige suuremat frustratsiooni selle pärast, et ta oskused ei olnud veel sealmaal, et viia ellu oma peas olev idee. Sa oled teinud muusikat juba hea mitu aastat ja suuresti analoogmasinatega. Mil määral sa sellise dilemmaga kokku puutud ja kas masinad seavad ka mingeid piire?

Tuleb meenutada, et ei pea olema väga osav, et luua midagi ajatut. Lihtsuses peitub ilu. Võib-olla sellepärast mu muusika nii naiivselt kõlabki. Oskuste arendamine peabki olema loova inimese kõige suurem tõukejõud. Oma saamatusest tingitud frustratsiooni ravin tavaliselt eksperimenteerimise ning asjale vale nurga alt lähenemisega.

Piirang on minu jaoks üks suurim inspiratsiooni ja õnnestumise alus. See paneb mind rohkem kastist välja mõtlema ja katsetama sellega, mis mul olemas on. Kui võimalused on lõputud, võib tekkida sensoorne ülekoormus ja avastad ennast tupikust. See on ka põhjus, miks kipun kasutama vanemaid masinaid, kuna tean hästi nende puudujääke. Üldiselt olen muidugi siiral arvamusel, et muusika tuleb sinuni, mitte vastupidi – tuleb sellele lihtsalt rohkelt võimalusi anda.

Sa oled ka noise’i ja ambient’i üritustesarja Konsum üks korraldajatest. Kust see alguse sai ja kuidas see nišš sinu arvates praegu pulbitseb?

Kui käisin 2018. aasta suvel Tōkyōs mängimas, sattusin sõbraga ühte baari, kus lasti suurtest kõlaritest kõvasti noise’i. Käisime seal mitu õhtut järjest. Eriti meeldis, kuidas pärast lahkumist oli helipalett puhas, justkui vali müra oleks mu kuulmise ära puhastanud. Reisilt tagasi jõudes arutasin Kleisiga, kas tal oleks huvi alustada Tallinnas üritust, kus saaksime mängida noise’i, millest me mõlemad lugu peame, ja kõvasti! Nii jõudsime ka arusaamani, et Tallinnas puudub aktiivne platvorm üritustesarja kujul, mis oleks pühendunud eksperimentaalsele muusikale. Nüüd tähistamegi 2023. aasta veebruaris oma neljandat tegutsemisaastat.

Kuula lisaks Nikolajevi SoundCloudist